Olin haiglas lapsega,tulles rõõmsalt koju sain teise shoki osaliseks...mees oli meie enda voodis mind teisega petnud..majas käis vägev pidu,sain kõigele kiiresti jälile ja seekord enam ta ei osanud midagi valetada kokku..
Ennegi teisi asju juhtunud,koguaeg valetab,ta ei oskagi ilma luuletamise ja valedeta elada.Vannub,vaatab silma ja valetab ka siis kui mul tõend tema valedest käes!Mitu korda pigistasin silma kinni,leppisime..aga nüüd-isegi kui tahaksin,ma ei suuda talle seda asja andestada,tunnen,et nüüd on kõik ja see tunne on nii õige,et ennastki hirmutab.

Hing on nii täis valu,mõistmatust,miks ta siiani muutnud pole ennast,kui ometi oleme lahkumineku piiril olnud..Lapsele on ta hea isa aga ma ei suuda enam lapse nimel enda närve ja tervist ohverdada!Ma ei jõua ja ei taha enam olla koos.Kurat petku siis kasvõi targalt,et teine ei saaks teada!Mis tema teeb-toob l...i enda koju,kasutades ära lapse haigust ja haiglasolekut!Kõik,mis kodus nägin,ajas mul okse peale,hing jääb siiamaani vahel kinni,söögiisu pole,sees on tühjus.Kas on tõesti võimalik,et armastus tema vastu kaduski hetkel kui sain kõik teada?Sest nii ma tunnen..

Millal mul pisarad otsa saavad?Millal kaob see vastik hingemattev tunne mu seest?

See on elu kallis laps

tubli oled! ja ära usu mingit mehe möla edaspidi sõpradeks jäämisest.. öökimaajav lause mehe suust.

Kurb et sellistega lapsi tehakse. Enne ei olnud aru saada, kellega tegu?

Ehkki ma olen mees tean ma täpselt mida Te tunnete! Tundsin täpselt sama. Minu naine oli loomulikult kavalam või vähemalt ta arvas nii :) Kuna välja tulid ka vanemad "kiindumused", siis üks mis ma sellest loost olen õppinud oleks lihtsalt öeldes see, et kes korra on selle imepeenikese usalduse piiri ületanud teeb seda üha uuesti ja uuesti.