Olen 23.aastane üksikema.Poeg saab 5.aastaseks.
Otsin teist üksikema,kellega koos üürida korterit ning toeks olla lastekasvatamisel ja valvamisel.
Tartus. Täpsemalt võib rääkida kontakteerudes Lenka_756@hotmail.com

Soovin teemaalgatajale ainult head, ent ometi tundub selline mõte mulle enam kui kummaline. Mina ei tahaks küll koos elada teise perega (jah, ka kaheliikmeline pere on ju pere).

Kas siis oma kodu tunne ei ole sinu jaoks oluline? Olen samuti üksikema ja JUST seda enam ei kujuta ma ette, et tahaksin siia elama veel üht peret. Kui niigi turvatunnet kipub üksikemadel paraku nappima, siis seda piskutki teise pere vajadustega jagada küll olemist hubasemaks ei muuda. Isegi kui see üksikema peaks oma sõbranna olema. Ilmselt olen lihtsalt sellest east väljas, kus veel ühiselamu laadsed elutingimused minu vajadusi rahuldasid.

Minu meelest küll väga tore ettepanek! Lihtsam, kui üksi elades. Lapsel mängukaaslane, endal seltsiline, kergem tööd otsida, lastehoidmine saab ju jagatud. Minu lapsed juba suured ja elan nüüd maal, aga omalajal oleks väga sobinud. Jõudu!

Parem siis võtta korterisse mõni puudustkannatav pere kus mees ka majapidamisse kuulub. Isa lõhna tuppa.

pooldan igati sellist varianti,vähemalt mõneks ajaks.Kas oled endale leidnud nüüdseks kaasüürilisele?

eelmise kommenteerijaga sarnaselt: mis on nüüdseks saanud? kas korterikaaslane olemas?