no tõesti ei tea. ei saa öelda, et hinges seda tunnet vahest ei tekkiks, et lisaks lastele ka kaaslane võiks olla keda armastada, aga kas see ka reaalne plaan võiks olla, ei oska enam öeldagi. lapsed on esmajärjekorras ja see olukord pole sama, mis tutvumine vabade inimestena, kel pole kellegi ees kohustusi. see on üks asi. teisalt ilmselt on ka hirm selle keerukuse ees, mida võib tähendada kellegi taas tundmaõppimine, et kas ikka tasub aega ja vaeva - seda üksikvanemal just üleliia käes ei ole... ja paistab, et leidub ka samamoodi mõtlevaid üksikisasid, kes on otsustanud pigem oma lastega omaette olla ja naistega mitte jännata, arusaadav. mõnesmõttes kurb ka. ah, kõiges on süüdi valitsus:))) naljas ehk ka terake tõtt, kui meil see elatustase ja inimväärsus mingilgi tasemel oleks, lubaksid inimesed endale kindlasti rohkem avatust ja võimalik, et ka üksikvanemate lapsed saaksid sellest rikkama lapsepõlve.. niisama mõlgutus selline enne und:)