Ma olen varsti hulluks minemas. Mul on 2 väikest last ja abikaasa. Minu mehel on krooniline raske haigus mis on nüüd välja löönud kõvasti ja ma ei tea, et kas ta elab päev, kaks, kuu, paar kuud või aastake. Ja see elamine pole ka enam mingi elamine. Rohkem hädadeorg. Rohud, pikad ravid haiglas, valud jne. Terveks ta ei saa kunagi. Varem oli haigus kontrolli all ja elas terve inimese elu. Mõningad piirangud olid, aga muidu nagu terve inimene ikka. Nüüd süvenes haigus ja elan pommi otsas. Ma ei tea, et kauaks teda mulle enam on. Ma tean, et peaksin olema õnnelik, et ta veel on elus. Aga ma ei suuda. Minu peas vasardab pidevalt mõte, et võibolla homme teda ei ole enam minu kõrval. Tegelikult hetkel polegi teda minu kõrval. Ta on ravil ja ei tea kas ja millal koju saab. Minu päevad on kõik sarnased. Hommikul lasteaeda, kooli, tööle, poodi, lasteaeda, haiglasse, koju, magama. Ja pidevalt mõtlen, et varsti saab raha otsa ja mehest enam peretoitjat ei ole. Ta ei suuda midagi enam teha. Ainult vetsu komberdada. Kardan üksikemaks jääda. Kardan üksindust(ilma meheta olemist) ja kardan, et ei saa oma eluga enam hakkama. Ma ei tea, et kas mu mees koju tuleb ja millisena tuleb. Ehk pean hakkama põetama teda laste kõrvalt. Täielik pommi otsas elamine. Ei tea millal pomm plahvatab ja kuidas ja kus ja mis tagajärgedega see toimub.

Kui see on nii raske haigus, et sa ei tea, kas ta elab veel päevagi, siis kus ta käib veel, et kardad, kas ja millisena ta koju jõuab?

vaeseke, tunnen Sulle südamest kaasa :( elu on ebaõiglane.
pead endale aru andma, et ega Sa ei saa ka midagi enamat teha, kui tõesti olla õnnelik nende päevade üle, mis veel antud on. kui ikka paranemislootust pole, siis ilmselt ka imet ei juhtu. rääkige mida kõike veel vähegi saate, et oleks mida meenutada. jube olukord, ei oskagi midagi rohkem soovitada. loodan, et Sul pere ja sõbrad, kes saavad Sind raskel hetkel toetada ja abiks olla. loomulikult ei asenda see elukaaslast, kellega iga päev elu jagada. lapsed on toredad, kuid nad on siiski kõigest lapsed. tõesti karm saatus, katsu vapper olla. ja ära häbene abi küsida, kui vaja on.

üks kõik mida me siin ei ütle, ega millega ei lohuta - hirm jääb ja hirm tapab sind edasi. olen ise elanud 5 kuud teadmisega, et mu ema sureb (vähk) - väga raske on, aga aitas vaid lootus. võtsin raamatukogust raamatuid, uurisin internetis - nii kaua, kui on lootust ja sa saad sellega tegeleda - on palju kergem. Sinu asemel suunaksin murre uppuva energia väljapääsu/ravi otsismiseks.
Lase ka teistel aidata - vanematel, vennal-õel -võtku lapsed hoida vms. - et saaksid ennast eidata

123 Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Kui see on nii raske haigus, et sa ei tea, kas ta
> elab veel päevagi, siis kus ta käib veel, et karda
> d, kas ja millisena ta koju jõuab?


Ta võib koju saada küll, aga mis olukorras... Seda ei tea. Juurikana vegeteerima vbl. Võibolla halvatuna, aga mõistuse juures täielikult olla. Seda ei tea keegi. Ja ainult 1% on paranemislootust tema haiguse puhul. Ime peaks juhtuma, et ta paraneks.

mirell Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> üks kõik mida me siin ei ütle, ega millega ei lohu
> ta - hirm jääb ja hirm tapab sind edasi. olen ise
> elanud 5 kuud teadmisega, et mu ema sureb (vähk) -
> väga raske on, aga aitas vaid lootus. võtsin raam
> atukogust raamatuid, uurisin internetis - nii kaua
> , kui on lootust ja sa saad sellega tegeleda - on
> palju kergem. Sinu asemel suunaksin murre uppuva e
> nergia väljapääsu/ravi otsismiseks.
> Lase ka te
> istel aidata - vanematel, vennal-õel -võtku lapsed
> hoida vms. - et saaksid ennast eidata

Kahjuks siin Eestis mul ei ole sugulasi. Pole nagu kedagi siin. Olen mujal sündinud ja kasvand.

Niipalju siis abielutõotustest. Kohe kui läheb jamaks, hakkab vingumine ja soov minema jalutada. Kui endal on jama, peaks mees kõike taluma ja surmani kõrval olema, sest tõotus on antud.

Mine abiellu mõne noore egiptlasega, saad rutiinist vabaks ja erutavaid minuteid.

123 26. november 2012, kl 17.38
Kui see on nii raske haigus, et sa ei tea, kas ta elab veel päevagi, siis kus ta käib veel, et kardad, kas ja millisena ta koju jõuab?

Sul vist veel funktsionaalse lugemisoskusega ikka tõsiseid probleeme! Aga ehk põhikooli lõpuks saab asi selgemaks ja sa enam nii tobedaid küsimusi ei esita loetu kohta.
Ehk teisisõnu - kui ikka loetust aru ei saa, hoia näpud klaviatuurist eemal. Iseennast teed naerualuseks.

Paljudel on raske ja laseks (mitte üksikemaks) jäämist ei soovi sulle keegi. Ometi jääb su toomist kummitama et oma meest sa ei armasta ja näed ainult enda muresid. Muuda oma suhtumist, näita üles kaastunnet ja usu, läheb kergemaks. Peaksid praegu niipalju kui võimalik mehele toeks olema argiaskelduste kõrvalt. Sina virised ja süüdistad. Kibestud ja keegi ei taha sinuga suhelda. Lesestaatus ei ole häbiasi ja su koorma võtavad kanda võib olla mehe sugulased?

Kummaline jah, et mees suremas, aga naine haliseb enda ja oma tuleviku pärast.... Vanal ajal anti tüdrukuid vägisi mehele - nüüd peaks ikka ju abiellumine vabatahtlikkuse alusel sõlmitama. Kas siis armastust üldse ei ole?

Kuidas te ise tuleksite toime selle teadmisega, et ehk elab mees aasta või kaks? Aga võibolla vaid päv. Laps käib haiglas tema juures ja ütleb, et issi on surnud. Kui ta isa vaatab, siis ta ütleb, et issi on surnud. Tegelikult veel ei ole ja liigub isegi ringi natukene. Aga elulootust pole enam. Väike laps nagu tunneks ette midagi. Ja peale haiglas käimist räägib sombidest.

Kuidas tuleksime toime? Hambad ristis! Nagu oleks rohkem võimalusi - olukorda ju ei muuda.
Enda toimetulemise üle halisemise asemel püüa ette kujutada, mida tunneb haige mees. Ja siis mõtle, kas ikka on sobiv sinul haliseda siin.

Ma sureksin meeleldi tema eest. Vahetaks kohad kui saaks. Tunnen, et mina hakkam ei saa selle olukorraga. Tema saaks.

Jälle kord tuleb pähe mõte, et enne lapsetegemist peaks kõik naised kohustusliku vaimse kontrolli läbima... Nüüd on hilja, sa pead hakkama saama laste nimel.

oijah Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Jälle kord tuleb pähe mõte, et enne lapsetegemist
> peaks kõik naised kohustusliku vaimse kontrolli lä
> bima... Nüüd on hilja, sa pead hakkama saama laste
> nimel.


Sul omal lapsi ei ole?? Kontroll tehtud?

Jah, enesehaletsus on mõnus asi ja seda sa teed praegu enda lohutamiseks ja poputamiseks. Aga sul on lapsed ja nende eest pead hoolitsema. Sul on mees keda on vaja emotsionaalselt toetada mitte viriseda. Mõtle ennast mehe asemele ja vaata kuidas sa ennast tunned kui su naine tuleks su haigevoodi ette halama, et tal pole varsti enam raha ja kes nüüd k..i teeb kui mees haige. Tirib lapse(d) kaasa ja laseb neis sind surnuk nimetada selöetamata et issi on haige ja vajab arsti abi. Sinu käitumine meenutab mulle mehe kallal teostatavat psühhoterrorit/ vaimset vägivalda.
Väga paljud naised on samas olukorras nagu sina. Saavad hakkama ja toetavad veel teisi ka.
Ärka ülesse ja vaata endale otsa. Aitab enesehaletsusest, sellega tapad oma lapsed ja mehe ja kõik ilusa oma elus.
Ise oled oma õnne sepp.

Ses suhtes isegi hämmastav, et nii palju negatiivset tagasisidet siin. Ma saan su murest aru. Ebakindlus tuleviku ees ning samas silme all inimene keda armastad sureb vaikselt.

Muidugi võtaks see igaühe murelikuks.

Sa saad hakkama. Tegelikult ka. Elu ei jää seisma. Ning alati on võimalus, et see 1% realiseerub. Ole tubli!

tean mida sa tunned, aga sa saad hakkama nagunii, ükskõik mis ka ei juhtu, saad sa hakkama, sest teist võimalust ei ole. lohutuseks ei oska ka midagi öelda rasked ajad tuleb üle elada, mina mõtlesin et vrsti on kõik selge ja saab korda ja sundisin end igapäev tegelema asjdega, tavalistega, siis nutsin kui nutt peale tuli ja tegelesin edasi..nüüd on sellest 5 aastat mööda, kui mõtlen sellele tuleb nutt peale, aga ma sain hakkama- kõigega, lastega, eluga, iseendaga. saad sina ka...veel, ma proovisin seda võtta, kui elu õppetundi ja et ju see on vajalik millekski, mis sind ees ootab ja kui ta taevariiki kolis, siis mõtlesin et tal on seal parem... aga järsku sünnib ime...

Kallid inimesed, palun hoidke oma tohutu oelus tagasi, kui te ei tea, mida selline seisund tahendab sellele, kes on hetkel siiajaaja ehk siis siin: naine. Iga minut on voitlus kuni viimse hetkeni. Reaalselt aju keeldub uskumast toimuvat... Mis puutub lapsesse - vaikesed lapsed naevad mitmesuguseid maailmu, nende nagemused pole mingi kodusraagitu kordamine ....kes moistab, see teab...muuseas, uhes peres oli mure - vahihaige inimene, viimaseid paevi, ta toodi uhel paeval haiglast korraks koju, et ta naeks - koik on korras, ja lootuses, et ehk siiski paraneb.... Tema pikaaegne kaaslane, koer, ei lainud kordagi ta juurde,et panna pea sulle, tervitada, kais mooda nagu tuhjast kohast, isegi ei nuusutanud ... koer, kes jumaldas peremeest, kallistusi, ootas varava juures tema kojutulekut.... sellised on maailmad. Kulla SIIL, lase tal minna, koik lahevad kunagi, motle labi, kuidas elu korraldad, utle talle, et Sa saad hakkama lastega ja eluga - ja siis teegi seda. Koik on me elus ajutine, tundkem roomu sellest, mis meil tana on. Sul on igavene kingitus mehelt - Sinu lapsed. Ole tugev!

Teadmisega, et tegelikkuses elame me iga jumala päev pommi otsas. Parim, mis me hommikul ärgates teame, on see, et me oleme ärganud. Kas me õhtul oma kodus uuesti uinume, see pole veel sugugi kindel. Ja selleks ei pea olema vähki või rasket haigust või mida veel iganes.

äkki lohutab sind see teadmine - et sa vähemalt saad ennasr ja lapsi selleks ettevalmistada - kahjuks on ka selliseid õnnetusi (avarii, tööõnnetus) - kus hommikult kodunt välja läinud mees enam tagasi ei tule. Meil kõigil on ka väga tervete meeste kõrval aegajalt sellised hirmud - mis siis saab? Ja osadel on see hirm täide läinud - meest enam kõrval ei ole ja usu -nad saavad hakkama. Nii saad ka sina

negatiivsed kommenteerijad on ikka totaalsed debiilikud. selline elu nagu teemaalgatajal on jube. jah, haigel on võibolla veel hullem (aga võibolla ta juba ootabki lõppu) kuid see ei tähenda, et teemaalgataja (või teised tema olukorras olijad) peaksid end üldse ära unustama. nad on ju inimesed, hinge, emotsioonide, tunnetega. selline lõpu ootus on jube, jube tunne, ka kõrvalseisjale, kes ise terve ning elama jääb. õud, kas koju tulles leiad elusa või surnu eest, kas homme on viimane päev. see muserdab. lisame süütunde, kohusetunde, armastuse ja kiindumuse haige vastu. mujal maailmas on toetusgrupid, kust saab jõudu raske olukorraga toimetulekuks, sest ka terve vajab hoolimist (kuid kogu maailma tema ümber praegu hoolib ainult haigest).

loodan, et vahepeal on teemaalgataja asi lahenduse leidnud ja ta saab edasi minna oma eluga.

Sill kõik läbi elatud ning teine pool juba igavikus. Leidsin uued toetavad sõbrad - kogukonna kristlaste keskelt, läskin kodutänava kogudusse. Ma tundsin, et enam ei jõua ja palusin Jumalalt abi ...

See tuli, mitte kohe nii nagu ootasin või eeldasin aga TULI (reaalsus).

Olen uuesti rajal!

Tere taas! Kirjutan kuidas läinud on. Minu abikaasa paranes mingi ime läbi. Selleks imeks oli vist meditsiin. Terveks teda pole muidugi tunnistatud, seda saab teha alles viie aasta pärast. Ravi mis kestis üle poole aasta, andis tulemusi. Mees kosus ja paranes vaikselt. Oli pidevalt haiglas ja sai ravi. Kui arst tegi vahepeal mingid uuringud, siis pidi pikali kukkuma imestusest. Tulemus oli positiivne. Juuni algul oli ravivastus, et täielik remission. Terve suvi ja sügise algus oli nagu meie elu enne haigust oli. Ainuke asi, et mina mõtlesin ikka sellest, et haigus võib iga hetk taas tulla. Ja sellel korral tuleks see hullemini ja agresiivsemalt kui enne. Üritan mitte mõelda sellest ja olla positiivne. Aga ei saa :( Nüüd on tulemas uuring, et mis seis on. Makardan seda, sest Mõningad märgid annavad signaale haiguse tagasitulekule. Ja mees on öelnud, et kui tuleb haigus tagasi, siis tema enam ei ravi end. Et ravi oli jube jne. Ta annab alla kui haigus on tagasi. Kuigi, on üks ravimeetood mis teda võiks haigusest suure tõenäosusega vabastada. Seda ta aga ette ei võtaks. Tegu on tüvirakkude siirdamisega? Niisiis ei surnud mu mees ära :) Mina olen endiselt kodune. Lapsed aias ja mina tööle pole läinud. Kuigi mõtlen, et pean oma ja laste tuleviku kuidagi kindlustama. Sest sain aru, et kui teine pool mu elust kaob, siis pole mul enam ei elukohta ega muud. Korter panga oma ja ma ei jõukaski laenu tagasi maksta. Tööle minekuga on aga sedasi, et esiteks ei ole seda ja teiseks ei luba mees mul tööle minna. Ütles, et kui lähen, siis tema mulle enam raha ei anna ja maksku mina ka maksusid. Ja kui ta surnud on, siis küll ma siis jõuan ka tööd otsida. Vot siis nii. Aga tööle ma siiski kavatsen minna. Kui vaid leiaks seda. Mul ju pole kogemusi. Olen olnud koduperenaine ja hoolitsenud, et kõigil oleks hea. Kuid tänu mehe haigusele on mu silmad avanenud ja olen saanud aru, et see kodus olemine võib mulle tulevikus rängalt kätte maksta.

Mine vaata delfi videot, kus naine ja mees abiellusid. Mees sai autoavarii tagajrjel peatrauma. Vaata ja motle. Pole muud oelda.