Logi Sisse

Teata kohatust postitusest - moderaator@delfi.ee
Üksikvanem
Kuidas teist sai üksikvanem?
 
ka üksikema 06. veebruar 2014, kl 23.10
Ootasin meie teist last, kui mees otsustas, et tema eluarmastus on hoopis tema kolleeg, pettis mind ja siis lahkus üldse pereelust. Suhe oli kestnud üle 10 aasta. Nii saingi üksikemaks.
 
igavene küsimus 07. veebruar 2014, kl 10.43
Kas tegu oli abikaasadega või lihtsalt ilma kohustuseta koos elavate inimestega, kellest üks otsustas siiski lapsed muretseda? Mida see "suhe" üleüldse tähendab? Seda, et kohustusi ei ole võetud ja et ühiseid tulevikuplaane ei olegi? Mingi vahe-etapp, nagu näha - seniks, kuni eluarmastus leitakse.
 
ka üksikema 07. veebruar 2014, kl 12.34
Abielus olime
 
igavene küsimus jah 07. veebruar 2014, kl 14.26
et abielu on kohustus? ma arvan, et keegi ei soovi kellegi kohustus olla, kui ollakse koos tõelisest armastusest. ja said pikki nina- oli abielus ja NÄE imet, ikka mees jalutas minema JA IKKA jäi naine üksi lapsega.
 
taaskord 07. veebruar 2014, kl 14.53
Kui olid abielus, sai sinust peale seda lahutatud naine, mitte üksikema. Tehke endale terminid lõpuks selgeks!
 
irw 07. veebruar 2014, kl 16.44
muidugi, muidugi. siis sa oled lahutatud naine kahe lapsega- see kõlab väga atraktiivselt.
kui nüüd tõesti juuksekarva lõhkiajada, on üksikema VAID see, kelle lapsel puudub isa (st isa on läinud ja ei oma kontakti lapsega või surnud), ja sama meeste kohta. Abielu staatus ei oma tähtsust- kui siis uudishimulike silmakirjalike külamooride ees.
 
üks lapsega 09. veebruar 2014, kl 12.17
Minu lugu: suhe ilus ja tore aastaid, laps soovitud, lausa 1,5a üritatud laps , kes siis lõpuks tuli.
Ehk olin enne natuke pime aga teise elu eest vastutamine avas silmad. Mees hakkas rohkem jooma, tööl käia ei viitsinud, mina sain ju emapalka. Sain aru, et ma ei armasta seda inimest, ta pold enam see kes enne. Kui ta järjekordsele joomingule ronis võtsin lapse ja astusin minema. Lapsega kohtuma tuli vaid korra, teistel kordadel enam ei ilmunud, ega reageerinud mu kutsetele. Lõpetasin kutsumise, mis ma ikka piinan kui meest ei huvita. Alimendid lasin peale panna, põhjusega et oleks ka seadusega kinnitatud. Siin märkasin, et paljud ei ole kohut käinudki, et alimendid panna. Teate siis ikka et pole ühtegi paberit, mis kinnitaks et isa on/ ei ole maksnud, ta võib väita mida tahab ja te laps maksab ikka talle vanaduses? Mu ex pole kordagi maksnud aga seda ma teadsin juba. Kolisin välismaale ja kohtus sain ka ainuhoolduse. Siis sain ka teada, et ex on raskelt haige. Aga oma otsust ei ole ma kunagi kahetsenud.
 
Marii1 11. veebruar 2014, kl 11.37
Algul on suhetes kõik ilus kuid pikapeale tulevad varjatud vead välja ja ma polnud nõus vale või pettuse olemasolul suhteid jätkama. Kuna olen jõudnud sellesse ikka kus on viimane aeg last saada siis otsustasin nad endale sünnitada. Tore oleks ju olnud leida mees, kes kõrval toeks olnud ja pere loonud.... Nüüd pean paar aastat pausi suhetest ja pühendun laste kasvatasmisel. Parim, mis minu elus juhtunud on... võib olla on takistusek olnud ka see, et mul endal kõik olemas: maja, liisinguta auto ja muu pudipadi, mida tavaliselt koos soetakse ja kuust kuuse järelmakse plekitakse. Mul seda pole olnud. Seega ei sidunud mu eelmiseid suhteid need mured ja vaevad kuna neid lihtsalt polnud. Tundub, et häda ja viletsus, abivajadus ja abitus on need,mis suhteid koos hoiavad. Mulle tuli kahuks liigne iseseisvus ja hakkamasaamine ning muretus homse päeva suhtes. Puudub ka hirm, mis on paljude inimeste viis päevast päeva elamiseks ja eksisteerimiseks.
 
kummaline... 11. veebruar 2014, kl 15.46
Mees ei meeldi, aga ometi tehakse temaga laps. Kellelt laps pärib oma iseloomujooned? Selleltsamalt mittemeeldivalt mehelt ju!
 
üksikema tütar 12. veebruar 2014, kl 06.50
mind ja mu vendi, õdesid kasvatas ka ema üksinda. majanduslikult saime hakkama kuna ema käis tööl ja meid toetasid minu ristivanemad väga palju. käisime ka ise kõik tööl kui 16 saime
isa elatist ei maksnud ja nüüd on tal suured elatise võlad üleval. ka vaatamas ja meid ei käinud ja tema uus naine meid sinna ka ei tahtnud
tegelikult ega isal ole olnud seda aegagi meie jaoks sest ta on oma elikohas väga aktiivne ja lugupeetud inimene, eesti asja ajanud ja pälvinud tunnustust maavanemalt vallavanemalt, olnud ka eestimaa uhkuse auhinna saaja ja mitmete muude äramärkimiste vääriline.
kui me oleks koos elanud siis isa oleks pidanud ka meiega tegelema ja meie eest hoolitsema ja tal lihtsalt pleks selle kõige saaavutamiseks võimalusi olnud
 
lugesin läbi 13. veebruar 2014, kl 20.09
Kõikidel va üks-kaks, on probleems elles, et kooselu ei ole kindlal alusel ja siis jääb arsedaks...On enne räägitud-ei ole nagu otsus koos last aksvatada. Jah nii jäädaksegi üksikvanemaks(enamus naised) kui iga tutvusega soetatakse laps. Nii kerge see asi ei peaks ka olema.Enne tutvumine, siis kindel kooselu, abielu ja siis planeeritud laps. Siin jäädakse esimese kolme kuu tutvuse järgi juba lapseootele ja muidugi läheb mees ära, tema ei tahtnud last ega selle naisega perekonda.
 
statistik 14. veebruar 2014, kl 02.14
to lugesin läbi:
ega abiellumine ei hoia peresid koos :)

minu tutvusringkonnas ja sõprade tuttavate hulgas oli vahepeal selline "trend", et pikemat aega koos elanud paarid, mõnedel neist olid enne juba ka ühised lapsed, abiellusid ja siis kohe varsti lahutasid. mõni paar jõudis enne lahutamist (veel ühe) lapse saada.
päris mitmed nendest lahutatud isadest (lapsed on enamasti emaga, kahel paaril jäi üks lastest isaga, teine emaga) ei maksa elatusraha ja ei tunne laste vastu erilist huvi.

ma ei ole mingi psüholoog, aga kõrvalt vaadates tundub, et
kindlasti oli nendes kooseludes probleeme, mida teised ei pruugi teada. neid üritati abiellumisega n.ö. parandada, aga läks hoopis vastupidi. inimesed nagu ei saa aru, et ainult see protseduur ja paber ei paranda midagi, suhte nimel tuleb ikka ise ja mõlemal vaeva näha. ja siis kui abiellumise järel ei olegi probleemid nagu nõiaväel kadunud, tuleb pettumus ja probleemid hoopis muutuvad suuremaks, kuni lõpebki kogu lugu lahutusega.

nende lugude põhjal võiks hoopis väita, et enne abiellumist ei ole soovitav koos elada :)

p.s. mis rasedaks jäämisesse puutub, siis on ainult üks alati 100% kindel vahend - mitte seksida :)
ise üritasin aastaid rasedaks jääda ja ei midagi, siis tekkis elus olukord, et otsustasime lapse saamise pisut edasi lükata. kasutasin pille, alguses ka kondoomi lisaks ja ikkagi jäin just siis rasedaks :)
 
mnjah 14. veebruar 2014, kl 15.48
Niisama suhtekesed ei ole mingi pereloomise alus, kui isegi kaks- kuni neli aastat juba mingis suhtes oldud ja siis ei paista ka mehel olla pereloomise lusti, abielluda naisega. No milleks siis veel seal mehel kaelas jõlkuda ja omale laps lasta teha.Pole abielu-pole vastustust võetud, kui naine tahab võib ju talle lapse teha aga see ei kohusta meest. Niis ee käiob ja pole vaja süüdistada meest, et ta sind ei tahtnud ega su last. Ise ajasid end peale ja ilma mehepoolse abielu ettepanekuta titte tahtsid omale . Saidki lapse, ise tahtsid, kes on süüdi.
Kui mees naisega abielluda EI TAHA!!!! Elab ta niisama koos ja naisele j'äbki kogu vastutus oma laste eest, mdia ta endale teha laseb. Mehele seks aga naisele lapsed.

Kasutage kaitsevahendeid, see ei hoia ära mitte ainult rasedust , vaid ka igasugu haigusi.
 
to mnjah 14. veebruar 2014, kl 19.30
ära aja lolli juttu :)
"Pole abielu-pole vastustust võetud, kui naine tahab võib ju talle lapse teha aga see ei kohusta meest."

millega sa seletad seda, et ka väga paljud abielus olnud mehed peale lahutust oma lapsed ära unustavad?

neid kõiki ka kindlasti naised petsid ja jäid salaja rasedaks, sest ega ometi mehed ju ei tea, et seksides jääb rasedaks :)

p.s.
* ainuke 100% kindel vahend ongi seksist loobumine.
* meestel, kes lapsi ei soovi on võimalus teha vasektoomia ja kõik probleemid on lahendatud. ei saa ükski naine neile "salaja" last teha ega käopoega pessa sokutada, mehed miks te ei tee seda?
 
Elukogenud! 16. veebruar 2014, kl 12.44
Väga lihtne, peab küsima kohe: "Kas ja kui palju raha on"? Kui ei ole, ei saa mees ka ennast rahuldada!
Kus metas te mehed elanud olete? Küll vanaduses meelde tuleb,et laps ja lapelaps, kuigi pole selleks vaeva näinud.
 
vot 17. veebruar 2014, kl 11.34
siis peavad emad hoolitsema selle eest, et vanal papil poleks lootust lastele kukile jääda. las sureb uhkes üksinduses.
 
Yxik 17. veebruar 2014, kl 22.28
Olime väga noored, kui hakkasime koos olema, esimene armastus minu poolt. Pärast 8 aastat koosolemist sündisid lapsed. Aastatega hakkas süvenema mehe alkoholilembus ja seetõttu jõudis suhe lõpuks otsakorrale. Samas pean tunnistama, et juba lapsi planeerides mõtlesin hoolega läbi, kas suudaksin nad vajadusel ise üles kasvatada. Abielluda pole kunagi soovinud, kuna olen mehest alati majanduslikult paremal järjel olnud ja tõenäoliselt polnud valmis 100% suhtele pühenduma, kui kõike temaga juba algusest peale võrdselt jagada pole soovinud. Laste saamist ei kahetse, ütleks hoopis, et see on minu elu üks paremaid sündmusi ja otsuseid. Lapsed annavad tegelikult ellu palju positiivset juurde, meenutavad oskust tunda ka väikestest asjadest rõõmu, raskustega, mis kaasnevad, harjub tegelikult ruttu :)

Mida teiste kohta tahan öelda - teiste inimeste elu, nende otsustada. Ei mõista hukka seni, kuni mind ennast otseselt ei puuduta. Järele mõeldes on petvad abieluinimesed(keda on oh kui palju) kordades hullemad, kui lahku minejad, lahutajad, kes suudavad vähemalt olukorraga leppida ja üksteist enam ei piina. Sellist tõeliselt head suhet koos sügava mõistmisega ongi väga raske leida ja need, kes selle leidnud, on õnnelikud väljavalitud. Probleemi näen pigem inimeste kahepalgelisuses - halvas suhtes piinlejad halvustavad üksikvanemaid, üksikvanemad kiruvad endisi kaaslasi, endised kaaslased omakorda üksikvanemat, kes samas annab endast parima, et nende lapsi kasvatada ja hoida jne. Vähem virinat, rohkem mõistmist.
 
Kiks 18. veebruar 2014, kl 20.24
Lugu tavaline: Kooselu natuke alla 12 a (kui seda just kooseluks nimetada saab-mees 9a Soomes elanud, iga nv kodus) Tütar saab suvel 5 aastaseks. Omame maja 50/50 (abielus ei ole, kuna minu jaoks oli see tähtis enne lapse saamist, nüüd siis kevadel tehti ettepanek , võtsin küll vastu, kuid kripeldusega) Materiaalselt sõltuv ei ole, palk ja muud tulud piisavad, et elada vägagi lahedat elu.
Nüüd siis teemast, juba aastake-kaks on meie kodune elu olnud niivõrd-kuivõrd keeruline. Täis torisemist, üksteise kallal virisemist ning ignorantsust. Mehel kogu meie koosoleku aeg olnud tõsised voodiprobleemid ning eks see minupoolne rahulolematus (rahuldamatus) mängib siin ka korralikku rolli (kestab max 10 sekundit) Esialgu arvasin, et põhjus minus, kuna töö-kodu-suur maja ja maa-laps-pubekaeas koer jne võtavad kogu mu jõu ning nädalavahetusel lihtsalt tahaks "olla". Mehel lube ega autot pole ning olin ka "taksojuht" enamus ajast. Korralik planeerimine ning logistika käis 24/4 ja tunnistan...ma lihtsalt väsisin.

Aga siis üks hetk....sisetunne ütles, et peaks mehe Facebooki vaatama ning sealt leitu shokeeris mind niivõrd, et lahku läksime samal ööl.
Minu mees, keda usaldasin ning austasin kui korralikku tööinimest, kes pere nimel teeb seda mida teeb......meelitas-keelitas-flirtis oma eksaisega, kes hiljaaegu läks lahku oma abikaasast.
Tundsin end kui kalts- jalge alla tallatud kalts.

Kuid nüüd , mõni aeg hiljem, olen avastastanud, et olen rahul oma otsusega. Olen tänulik, et avastasin seda nüüd, kui mitte a`la 10a pärast.

Mul on siiralt kahju sellest 12 aastast, mis raiskasin selle inimese peale, kui olen ka tänulik, sest ilma temata ei oleks mul mu printsessi.

Asja lõpetuseks:

Üksikema staatus ei ole alati naise vabatahtlik "valik" . Pahatihti on mees selles valikus vägagi tugev tegija ning valida tuleb - kas elu vales ning alanduses, või siis elu õnnes ja rahulolus, kuigi ilma "lapseisata".

Olen kena ning edukas naine, alla 30a.
Arvan, et väärin paremat kohtlemist ning õnne.
Niisiis, nüüd plaanin aastakese nautida "üksikema" rolli ning pärast seda avastada liblikatunde kõhus ning lendavad mõtted. Hetkel sellejaoks suuteline ei ole ning ei tahagi eriti.
 
krix 20. veebruar 2014, kl 17.54
koivad tuleb laiali hoida
 
Suhtes naine 20. veebruar 2014, kl 18.21
Olen õnnelikus suhtes naine ja lapse ema.

Kuid ma saan väga hästi aru, kui kergelt võib tekkida üksikvanema staatus. Mina, ärinaine, käisin enne last kontsakingades, meigituna ja kostüümides ringi. Kui sünnitasin lapse, siis polnud enam aega igal hommikul esimese asjana kohe end meikima hakata, iga päev trennides käia ning iga nädal uusi riideid vaadata. Ja eks see kodus olemine väikese (karjuva) beebiga väsitas mind mehe koju tulekuks ikka korralikult ära, mistõttu olin ise enamuse õhtusest ajast apaatne ning ükskõikne ka mehe vastu. Lihtsalt elukorraldus muutus drastiliselt. Kui mu kallid vanemad poleks mulle ühel hetkel appi tulnud ning last hoidma hakanud, oleks me arvatavasti mehega juba ammu tülitsemiste tõttu lahku läinud. Kuigi mees siiski armastab mind ning last soovis ka väga ning on proovinud mitmel korral tuua suhtesse värskust, siis on minu vanemate tugi olnud hindamatu väärtusega.

Üldiselt olen hakanud rohkem aru saama naistest, kes on emad ning kelle mees kusagil ringi litutab. Tahaks nendele meestele lihtsalt kõrva sisse karjuda, et mingu nad oma pere juurde ning abistagu oma naist. Mul lihtsalt puudub igasugune respekt meeste vastu, kes raskel ajal nagu vedelad munad ära vajuvad.

Laps on mõlemale poolele suur katsumus, kuid eriti naisele, kelle elu muutub 100%.
 
no 23. veebruar 2014, kl 01.19
Üksikemaks sain lihtsalt ja teadlikult- voodisse koos oma pika-ajalise meestuttavaga ja jäin rasedaks.Vanust nagu on,majanduslikult tulen ise toime,nii et olen lõpptulemusena otsusega rahul.
Valikuvõimalust mehele ei andnud,tema sai teada mu otsusest kui oli juba lootusetult hilja.
Raha kumbki osapool ei nõua,tüli pole,keegi ei nääguta teineteise kallal. Laps näeb korra-paar aastas seda inimest aga kuna mul on teine meeldiv meesinimene (kes oma bioloogilist last ei taha)ikkagi abiks nõu ja jõuga,siis saame hakkama ja ma olen õnnelik,laps on ka rahul.
 
minu lugu 23. veebruar 2014, kl 11.50
Tulime klubist.
Tema:"Kas läheme siis sinu juurde, minu korteris parasjagu sõber oma plikaga"
Mina:"OK"
Tema: "Noh, kas teeme ka siis midagi või?"
Mina:"OK"
Tema: "Kuule, selle kummiga küll jändama ei hakka. Ma ju oskan sinu eest hoolitseda ja küll sa näed, et midagi ei juhtu. Ma päriselt ka armastan sind!"
Mina: "OK. Aga, muide, kuidas su nimi oligi?"
Tema: "Pole aega seletada. Kõik kusuvad mind Sugumürsuks. Noh!"

Ja pärast kõndis minema. Siga niisugune - lubas ju hoolitseda. Ja mina jäin rasedaks.
 
üksikvanem 23. veebruar 2014, kl 14.10
et kuidas siis sai üksikvanem?
- elasime koos 5 aastat mehega kahekesi. selle aja sees sai renoveeritud mehe vanavanemate kodu ja ka mehe vanemad kolisid sinna elama kuna ruumi sai laialt.
- oli juttu ka abielust, aga siis oli mehega arutelu, et tema ikka sooviks lapsi ja et lapsed oleks terved, et tahab naist kes ka lapsi saab, et proovime - seni olinkasutanud vahendeid raseduse vältimiseks
- jäin rasedaks ja meie kooselu 7 aastal sündis esimene laps
-kuna mee soli sel ajal komandeeringus välisriigis siis panin lapsele nime üksinada. Mees valis eesnime ja perenime pidime muutma kui abiellume.
- ei tahtnud abiellumise asju ajada rinnalapse kõrvalt.
- järgmine aasta sündis teine laps ja temale siis juba teadlikult vaid minu perenimi, sest lapsed ikka võik solla ühe perenimega.
- nüd läksid ajad ka raskemaks ja ega see abielu ka nii tähtis enam olnud, ämmgi ütles, et saavad teised ilma, see tänapäeva komme, mis see muudab see paber.
Ka mehe õel olid lapsed väikesed ja kuna ta tahtis tööle minna, muidu oleks töökoha kaotanud siis tõi ta oma lapsed, 2 astase ja 3 aastase mulle hoida kunama ju nagunii kodune ja tema lasteaiakohta veel ei saa neile.
Nii ma siis olin kodune mama oma 1 aastase ja paarikuusega ja meheõe 2 ja 3 aastastega.
- Olin olemas lapsi hoidmas ka siis kui perega kusagile mindi, et ega ma ju nagunii saa oma laste juurest kusagile, et võin ju siis ka neid tesi lapsi hoida.
- siis läks meheõe suurem laps kooli ja nooremale oli saadaval lasteaiakoht. Meheõde küll arvas, et no tal sinuga kodus nbii hea, ja mis ma ikka panen, et sul ju lapsed nagunii kodused...

Olin selleks ajaks teinud juba plaanid oma elu koos lastega edasi elada üksikvanemana.
olin kõik oma lasterwhad säästnud ja lasnud mehel end ülal pidada - sest ma ju nagunii olin tasuta hoidja tema õelastele...

olin vaadanud valmis omale töökoha ja lastele lasteaikohad ja ühel nädalavahetusel kui muu pere oli kodust ära sugulaste juubelil siis kolisin sealt ära.
Võtsin kaasa oma isiklikud asjad ja laste tarbed. küpsetasin lahkumiskoogi ha jätsin maha kirja, et meiega kõik korras ja et kolisime ära, et alustada uut elu.

jah ma teadsin, et mehel on teine naine, kes lapseootel, aga ma ei mainimud seda ega teinud ka väja sellest et tean.

mehe vanemad ikka helistasid ja kutsusid tagasi jne ja meheõde käis külas. ka mees vahel helistas ja keelitas tagasi.


nüüdseks juba mitmed aastad üksind alstega ja saan hakkama, ei kurda, majanduslikult probleeme pole.

mees on tänaseks abileus oma tollase silmarõõmuga - ju sisi mina polnud talle se eõige ikkagi. Aga mulle ta ütles, et abiellus seepärast, et muidu oleks see naine ka minema läinud.
Meie lastega ta ei suhtle, ei toeta, kuna ametlikul tpole need ka tema lapsed ju, vaid minu vallaslapsed.
 
eks ole! 28. veebruar 2014, kl 11.06
Viimase üksikvanema kirjutis tõestab järjekordselt, et kui mees naist armastab, siis soovib ta temaga abielluda. Kui aga mees seda ei soovi, siis ei ole ka armastust ja kui naine sellises suhtes olles otsustab lapsed sünnitada, siis peab ta valmis olema neid üksi kasvatama. Mees ju ei huvitunud temast algusest peale, vaid pidas teda teenijana. Ja naine oli vabatahtlikult sellega nõus!
 
loe 03. märts 2014, kl 16.31
mees tahtis oma perre lapsi ja tahtis kindel olla, et naine üldse on võimeline sünnitama - täiesti õigustatud soov mu meelest, sest kui ikk alapsi soovitakse ja neid ei tule siis pole ka mõtet koos elada.

aga naine siin nahhalalne, ela smehe kulul ja kogus omale raha kooselu arvelt
 
eks ole! 03. märts 2014, kl 17.15
Kui mees oleks tõesti lapsi ja peret tahtnud, siis oleks ta kõigepealt abiellunud. Seda vaatamata faktile, kas naine saab lapsi või mitte. Juhul, kui on armastus, siis sellel ju tähtsust ei ole, kas naine on võimeline lapsi saama saama või mitte.
Aga eks vallasemadel peab ikka mingi vabandus olema - kasvõi enda jaoks.
 
loe 03. märts 2014, kl 18.22
to eks ole
ma olen mees
ja endal sama kogemus
ka soov et peres oleks lapsed, aga siis keeras naine ära ja lapsed om animele ja minu vanematega oli tal ka mingi kamm
siis otsustasingi, et mingu ja vaadaku kuidas hakkama saab


nüüd on mul pere, samuti olid enne lapsed janüüd olem ka abielus
ja see naine on normaalne - tasus ära võtta
 
eks ole! 05. märts 2014, kl 13.42
No üks vähegi mõistusega naine ei vaataks sellise mehe poolegi, kes ütleks, et tahab enne veenduda, kas naine lapsi saab ja siis otsustab, kas kõlbab naiseks või mitte. Ja üks vähegi intelligentne mees sellist ultimaatumit ka ei esita.
 
juula 14. märts 2014, kl 16.00
Mis ikka, abielu jooksul muutusime mõlemad. Aja jooksul selgus, et meil on erinev visioon, mida tähendab kooselu, vastutus pere eest jne. Kui abielu alguses mees oli tubli ja tegeles oma alkoholi probleemiga, siis aja möödudes vanad kombed tulid tagasi ja inimene ei mõistnud, kuidas ta sellega lõhub abielu.

Lõpuks loobusin selle vankri vedamises ja nii see aina rohkem kummuli vajus, kuni lõpuks leidsin, et mõtekam on oma närvide ja tervise seisukohast lõpetada see abileu ja rahulikult oma väikest last üksi kasvatada :)

Kahjuks on ka kõrvalt näha, et inimestel on perest, vastutusest ja abielust erinevad arusaamad. Sõnadega öeldakse üht aga tegudega seda ei kinnitata :(
 
rp 19. märts 2014, kl 14.46
valisin lapseisaks lõdva püksirihmaga mehe.ise loll noh
Lisa postitus
Autor:

Selleks, et lisada oma postitusele pilt, video või pildialbum, kopeeri postituse väljale pildi, video või albumi aadress.

Näiteks:
  • http://pilt.delfi.ee/picture/2715753/
  • http://video.delfi.ee/video/vRze7Wd9/ või http://www.youtube.com/watch?v=KF0i_TyTtyQ
  • http://pilt.delfi.ee/album/170457/
Pane tähele! Lingid on aktiivsed ehk klikitavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes! Lisada saab vaid Delfi Pildi fotosid või albumeid ning Delfi Video või Youtube'i videoid! Fotod, galeriid või videod on nähtavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes!
Lisa postitusele link, pilt või video!