Mõnel päeval igatsed kohe eriti, et oleks armas mees, kes võtaks õhtul kaissu, kes ootaks Sind koju jõudes ja keda ise ootad, kellega aeg-ajalt käia koos Eestimaa erinevaid matkaradu avastamas, kellega koos käia tantsukursustel ja tantsimas, kellega köögis koos katsetada uusi põnevaid retsepte, kellega koos käia reisimas, kellega õhtuti kaisus arutleda vaimsematel teemadel, kellega jagada oma päevasündmusi ja unistusi, kellega koos vaikida ja lihtsalt OLLA, kellest möödudes lihtsalt võtta ümber kinni ja öelda talle kui armas ja kallis ta on :)

Emad, kes mingil põhjusel jäänud üksi kasvatama 2 või enamat last- kas ja kuidas olete leidnud enda kõrvale uue armastatud inimese? Kui minu praegune trajektoor kulgeb suunal kodu-töö-lasteaed-toidupood ja seda sageli lapse/lastega koos, siis ei tundu kuigi reaalne temaga tutvuda :)

Ei otsi ei lastele isa (isa on neil siiski olemas :) ) ning ei otsi ka rahakotti (suudan ise nii ennast kui lapsi ära majandada), küll aga tunnen, et süda on jälle vaba laskma uut toredat inimest oma ellu.

midagi julgustavat öelda pole, olen ise kena sale naine, ühe lapsega ja olen olnud 12 aastat pärast lahkuminekut üksi. lihtsalt ei leidu sobivat meest, olen käinud tantsukohtades, otsinud internetist ja no ei ole leidnud. leian vaid hulgi abielumehi, kes vaheldust otsivad või selliseid, kes püsisuhteks sobimatud ringitõmbajad.

Mitte üks normaalne mees ei taha teise jorsi solgitud eite

Sul on tegelikult isegi lootust leida, sest just sinusugused kes otsivad meest endale ja mitte lastele isa, leiavad ka endale meelepärase mehe.

uus tõde on see, et Vana Tõde on lihtsalt loll

Kuidas kujutavad väikeste lastega emad kohtinguid ette? Sa võid ju kohata meest, kes sulle meeldib ja kellele ka sina meeldid...aga edasi? Te peate üksteist tundma õppima...aga kuidas, millal?
Pead rahuliikult ootama, kuni lapsed on vähemalt teismelised.. küll siis saad rohkem väljas käia ja kohtuda meestega, et siis see õige leida.

kas juurikal on rääkida meile positiivsest kogemusest:)

kui naine ütleb, et lapsel on isa olemas, siis see tähendab, et lapse isa osaleb aktiivselt lapse kasvatamises ja tõenäoliselt veedab laps aega ka oma isa juures.

Kõik võib olla, ma lihtsalt lugesin välja, et teemaalgataja trajektoor on päevast päeva töö-kodu-lasteaed-pood.

arusaamatu. kuidas nagu tahetakse siin vahet teha? uus suhe emale ja mitte lastele,kes on emaga koos. et neil on isa ja ema uus mees ei puutu neisse? kuidas see võimalik saab olla sama katuse all?
mehena leian, et kui vaataks lastega naist, siis niisama palju, kui see naine peaks olema mulle vastuvõetav, peaksid seda olema ka ta lapsed. ei ole kuidagi mõeldav, et uus suhe naisega jätaks kõrvale kuidagi ta lapsed. iseasi on juba nende suhe nende isaga.
siit jääb nagu mulje, et naised ise juba kujutavad ette enda uut suhet mehega nii, nagu see võtaks lastelt ka nende ema ära ja nad peaks seda kuidagi eemalt vaatama hakkama..

Sa reageerid tegelikult üle (nagu ikka:) Tegelikult ongi esialgu kõige olulisem vaadata, kas mees-naine omavahel sobivad ja sealt edasi, kas mees ka lapsed omaks suudab võtta. See ei tähenda, et lapsed poleks olulised, kuid kui alustada laste omaks võtmisest, siis võib suure tõenäosusega juhtuda, et mehest saab ju lastele tore sõber ja eeskuju, kuid hiljem selgub, et suhe naise endaga pole ikka päris see õige.

alu, kõik suhted pole kooselulised ja kõik seda ei soovigi.

Siitsamast delfi naisteka foorumist leidsingi :)

Mulle lastega naised sobivad.

No kui Eestist ei leia, otsi kaugemalt:).See lihtsalt minu kogemus. Otsisin kodumaalt, igasugu kohtingusaitidel olin ja ei midagi, lõpuks panin end ühele välismaa saidile, kus tundusid normaalsed üksikud mehed ja mõne kuuga leidsin elukaaslase. Nüüd koos juba 3 aastat, osaliselt elame Eestis ja osaliselt mehe kodumaal. Olen vägagi õnnelik.

Tule viin sind Aafrikasse, isaisade maale. Meil on lapsi vaja.

Olen 31 ja vaba suhteks

Vaba olles ma ei ütelnudki sageli, et mul on laps. Leidsin, et kuna vastutan ise tema eest, pole see teiste asi. Vähemasti seni, kuni mina veendun, et me mingilgi määral kokku sobime, rohkem kui üheks juhuslikuks vestlusõhtuks. Need inimesed, kellega klappisime sõpradena, ei suhtunud KUNAGI negatiivselt sellesse, kui ilmnes, et mul on laps. Samas, kui oled üle 30 ja pikalt abielus olnud, on see ju loomulik! Kus tutvusime? Väga palju netitutvusi, mõnedest neist arenes päris tore sõbrasuhe. Mõni tutvus töölt, mõni sõprade kaudu. Paljud lootsid enamat, aga ma vist olen ise kolevaliv. Laps ei olnud kunagi takistuseks. Mu praegune kaaslane tuli mu ellu justkui määratult. Kahes erinevas netiportaalis suhtlesime, aga ma ei arvanud temast suurt midagi. Juhuslikult kohtusime ühise tuttava pool. Jäime pikalt suhtlema sõpradena, kuni tasapisi ilmnes, et sobime uskumatult hästi. Alati annab ju organiseerida vajadusel mõni lapsehoidja. Samas, kui sõprus juba turvalisem, ei ole probleemiks ka kodus teed juues juttu ajada. Lapsed ei vaja ju pidevalt tähelepanu ning lähevad varakult magama - lobisemiseks jätkub aega piisavalt. Ja ühine mänguplatsi külastus või loomaaias käik võib ka tore olla! Ilma, et peaks olema kindlasti "suhe". Samas, ma ei kujuta ettegi, et suhtleksin kellegiga, kes ei ole tolerantne laste suhtes! Pigem on küsimuseks see, et kuidas mitte traumeerida last keerulises tutvumiste perioodis. Mina ütlesin oma lapsele konkreetselt, et need on vaid sõbrad ning kui ma kellegiga "sebima" hakkan, siis ütlen talle seda, siis ta ei pea igat mu tuttavat kahtlustama! See toimis ning pea kolme pika üksioleku aasta jooksul ka ühe korra ütlesin, et kuule, nüüd on värk nihuke, et me vist "sebime". Selle inimesega olengi kokku jäänud. Mõiste "sebima" tuli aga sellest, et laps kellegi kohta küsis, et kas me sebime. Aga vist ongi nii, et kõige olulisem ei ole mitte see, et sul on lapsed vaid see, et suudad nende kõrvalt leida aega ka ise vahel väljas/külas/kohtumas käia.

leidsin ihast aga põrutab teist eite nyyd

peale lahutust olin pikki aastaid üksikema. mul oli mitmeid meessõpru, kellega sain vajadusel väljas käia. kuid ma ei leidnud seda õiget, kellega oleksin tahtnud kooselu alustada. ettepanekuid tehti küll.

ühelgi meessõbral ei olnud mingit probleemi sellega, et mul on kaks last. no ilmselt ma kompleksiga meest ei oleks vaadanudki, rääkimata lähemast tutvusest. mehed suhtuvad üldjuhul naise lastesse neutraalselt ja ei tee laste olemasolust probleemi. mehe jaoks on peamine ikkagi suhe naisega. lastega on võimalik harjuda. ja kellel ei oleks tänapäeval lapsi, kui tegemist on niiöelda uuele ringile minekuga.

lõpuks leidsin juhuse tahtel enda jaoks ideaalse mehe, kes saab suurepäraselt läbi ka mu lastega. ega iial ei tea, kust võid endale õige kaaslase leida, sest juhus on pime. see võib juhtuda isegi koduukse ees või tänaval :).

Vaata peeglisse ja mõtle, kas mees tahaks sellise välimusega naist teiste naiste hulgast leida, millega sa talle silma hakkasid? Vaata kriitiliselt, mida sa ebda heaks saad teha, et mees sind leiaks.Mõtle, mida sa mehele paksuksid enda poolt sellist, mida teised naised ei suudaks? Kui oled selle kõigega valmis saanud nii poole aasta jooksul, siis ehk leidub keegi ,kes ka sind tohutu naiste massi hulgast leiab aga seni...unistamine pole ju keelatud.

Ma ei otsinud suhet. Lihtsalt olin avatud ja suhtlesin paljude inimestega ja oli ka palju meestuttavaid. Ei tormanud kuhugi. Meestega suheldes kohe teatasin, et mul on väike laps. Üldiselt meeste hoiakuid on 2 - ühed kes kohe ütlevad, et ei soovi tõsisemat suhet naisega kellel lapsed (ja jäid headeks sõpradeks). Ja on neid, keda see absoluutselt ei häiri.

Minul juhtus, et lihtsalt suheldes tekkis ühe inimesega tõsisem suhe. Siis vaatasime, et kuidas laps ta omaks võtab (olin valmis ka suhte lõpetama, kui mees ja laps ei saa kontakti). Ja seda siis tasa ja targu, ilma tormamiseta. Aja jooksul laps kohanes, mees kohanes, ise kohanesin.

Tark ei torma

ka lapsega Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> No kui Eestist ei leia, otsi kaugemalt:).See lihts
> alt minu kogemus. Otsisin kodumaalt, igasugu kohti
> ngusaitidel olin ja ei midagi, lõpuks panin end üh
> ele välismaa saidile, kus tundusid normaalsed üksi
> kud mehed ja mõne kuuga leidsin elukaaslase. Nüüd
> koos juba 3 aastat, osaliselt elame Eestis ja osal
> iselt mehe kodumaal. Olen vägagi õnnelik.

Kas mõni teist siin oskab soovitada välismaist tõsiseltvõetavat suhtesaiti? Oleksin tänulik!

Minust enam pole välismaalaste usaldajat. Sellest ajast peale, kui 3 aastat tagasi inglase pähe mingi nigeeria petisega suhtlesin! Enam ma ei taha kuuldagi välismaalastega suhtlemisest.