Logi Sisse

Teata kohatust postitusest - moderaator@delfi.ee
Üksikvanem
Lõpp-punkt?
 
Ema 27. detsember 2014, kl 02.39
Asjalood nii, et aina tihedamini leian ennast plaanimas salaja lahkumist oma lapsega.,
Lapse isaga olen ammu lahus.Laps küll suhtleb isaga,aga ütles alles mõni nädal tagasi väga kurvalt, et talle tundub, et isale meeldib uue naise laps rohkem, kuna isa pole ühtegi tema võistlust ega esinemist vaatamas käinud,kuid teise lapsega käib igal pool kaasas.Seda oli mul endal valus lapse suust kuulda, nii et võin vaid ette kujutada,mida tundis laps neid sõnu öeldes.
Enda mees oli palju aastaid väga hea ja hoolitsev,kuid nüüd, viimased kuud ajavad mind lausa hulluks. Kohati tundub,et ta päevad läbi muud ei teegi, kui vaid ütleb lapsele halvasti. Kiitvaid sõnu pole tema suust enam ühtki kuulnud, kogu aeg on kõik valesti, halvasti.Laps ei taha olla enam kodus ega ka isa juures, klammerdub üha rohkem minu külge,mis ärritab meest veelgi ja paneb teda lapse suunas mõnitusu loopima.
Olen talle öelnud,et tõmmaku tagasi ja jätku laps rahule aga päeva-paari pärast hakkab kõik otsast peale. Jõud on kaugemas ja mõtlengi aina rohkem lahkumisele.Mitte ainult mehe juurest, vaid lahkumisele sellest linnast ja riigistki.Võtta kaasa ainult oma laps, minna kaugele nendest meestest ja olla vaid oma tütrega.Olla rahus ja olla koos.Et ehk olla ka taas õnnelik ning mitte muretseda iga päev,kui palju haiget minu laps täna saab.
On minu plaan normaalne reaktsioon, sest hetkel tundub nagu käiksin iga päev sama lõputut rada.
 
mees 27. detsember 2014, kl 02.49
kahju, et sul nii. mind ei lasta oma lapsega üldse kokku ja see asi on masendav. armastan teda kohutavalt ja ei vahetaks oma musikest kellegi vastu välja kunagi!
 
mnjah 27. detsember 2014, kl 03.53
mnjah, kasvatage enne oma lapsed suureks ja siis elage jälle enda elu ( meestega, meeteta) ka, kui veel aega jääb, enne kui muud eluraskused nagunii maha murravad.
 
tütre vanus? 27. detsember 2014, kl 03.58
millises vanuses on tütar?

kas on ikka kindel, et mees pole tüdrukule ligi tikkunud. ja kuna tüdruk on lubanud ära rääkida, nüüd mees vihane, et tema autoriteeti õõnestatakse ja sellpärast õiendab tüdruku kallal, et teda ebakindlaks muuta ja endast, oma tujudest, sõltuma panna.

Olge ettevaatlikud nende "võõras onuisadega", seda võõrastütarde käperdamist tuleb ikka palju rohkem ette, kui avalikkuses räägitakse.
 
MCR 27. detsember 2014, kl 05.53
Kurat, sellel eelmisel kommijal v6ib 6igus olla. ega need suhted sedasi yle88 jah ei muutu. Midagi on nende kahe vahel nihu l4inud, millest sina ei tea. Aga v4lismaal tea, et just sellise elu sa saadki- enda ja oma tytre ja mitte kellegi teise, sest ega kohalikud sind siia eriti enam ei taha. Samas isegi SIIS on masetsust ikkagi tunduvalt v4hem.
 
algataja 27. detsember 2014, kl 06.59
Tütar on 11.Kahtlustasin mõnda aega ise ka, et ehk on midagi säärast,kuid tütar on ise konkreetselt öelnud,et paps pahandab temaga kogu aeg, kui nad kodus on.Asi ongi ainult, ma ei teagi - äkilises sallivuse kadumises või mingi kadedus mehe poolt, et ma hoian oma tütart.
Tõepoolest, kui ka mina oleksin tema suhtes hoolimatu, ei kallistaks teda ega ütleks talle iga päev,et armastan teda, siis kelle poole tal veel pöörduda on. Mulle ei mahu pähe,kuidas üks meesterahvas saab ühe väikese tüdruku vastu nii pagana külm ja lausa õel olla.Ma armastasin seda meest, aga nüüd on ta mulle iga päevaga üha vastikumaks muutunud.
 
oled ikka 27. detsember 2014, kl 07.08
No mine minema siis, mida sa passid seal! Läheb paar aastat mööda ja küll ta su tütart ära kasutama hakkab. Mida sa loll veel ootad, kõik märgid on sulle antud!
 
lk 27. detsember 2014, kl 11.49
kolimine teise riiki võib põhjustada palju suuremat stressi lapsele, kool, tööelu, võõrkeelega keskkond jne, mõtle ikka väga hästi läbi.
kas lapseisaga ei anna kohtuda ja rääkida neid asju selgeks? ehk tal vasikavaimustus uuest naisest ja lapsest? kas see teine laps on ehk noorem? kui praegu on suhted nihu läinud, siis iga kohtumine, helistamine toob uusi pingeid juurde. neil on raske alustada uuest lehest, ala nüüd ei lahka vanu tülisid, vaid suhtleme sõbralikult.
see ahistamise jutt, nojah, need juhtumid ka kuskilt tulevad ikka, eks neid perverte on meie kõrval, kuskil kõrvalmajas ka. kuula oma vaistu ja mõtle, kas asi võib olla selles? kas laps tahab jääda isaga kahekesi nt? mõtle tagasi, ehk tuleb meelde konkreetne õhtu või päev, millest alates hakkas kõik viltu minema?
kolimine ei lahenda probleemi, see on põgenemine, õpeta last võistlema, mitte põgenema.
 
'' 27. detsember 2014, kl 12.14
olen selle omal nahal läbi teinud, et mu ema mees mind näppima hakkas. ma ei rääkinud sellest emale, sest kartsin oma elu pärast, aga me saime võõrasisaga aina halvemini läbi ja mina oma lapsearuga tahtsin seda meest tappa. ma olin vihane ka oma ema peale, et ta mind sellise käppida on jätnud ega taipa, mis toimub.
praegu takkajärgi mõtlen, et eks ikka ju usaldatakse meest, keda armastatakse ja ei kujutata ette, et seesama mees vahib noor plikat, sinu enda lapseohtu tütart.
tean praegugi peresid, kus mees end lapspornot ja muud pornot vahtides mõnuga rahuldab, ila suust tilkumas. nende naised isegi teavad seda, aga see olla praegusel ajal normaalne, arvavad needsamad naised, kel endal aga kodus tütred eelmisest sirgumas.
mina küll kardaks oma tütarde pärast.
 
mehed-ämbrid 27. detsember 2014, kl 14.08
Lapse isa valimisega panid mööda! Nüüd teine mees - jälle panid mööda! Ehk rohkem ei katsetaks enne, kui laps suureks kasvab? Mis häda teid takka kihutab aina mehi jahtima?
 
tütre elu 27. detsember 2014, kl 17.43
seda 11 aastatst võib vabalt juba näppida. ma alati kahtlustan mehi, kes tütrega naise endale vaatavad, et on reaalne oht, et ühel päeval võetaksegi see noor tüdruk ette.
Tüdruk võib vabalt ka maha salata, kas võõra mehe nõudmisel või hirmust ka emast ilma jääda.
 
elis 28. detsember 2014, kl 12.53
Sa vist oled sellel teemal lasknud üle pea kasvada ja seetõttu mõtled juba nii suurelt, et teise riiki elama jne. Tegelikkuses oleksid ju pidanud ära minema kohe, kui mees tütrega jamama hakkas ja sul tekkis kahtlus, et äkki mees ahistab last (ka siis, kui mingit ahistamist ei ole, on selle kahtluse tekkimine ju ülimalt häiriv). Nüüd vist süütunded närivad, sest oled lasknud sellel asjal nii kaugele minna ja tahad süütunnete leevendamises suuri muudatusi teha. Sinu tütar oleks tõenäoliselt väga õnnelik juba siis, kui koliksid temaga koos kasvõi 1 km kaugusele, aga peaasi, et olete ainult kahekesi. Kui tahad, siis välismaale mine hiljem, nt suvel, kui lapsel pole kooli ja sa oled ise ka maha rahunenud. Pea laiali otsas lausa välismaale tormata on ikka natuke ennatlik.
 
arvaja 30. detsember 2014, kl 12.21
mehed tulevad ja lähevad, lapsed jäävad... mis saaks veel olulisem olla oma tütre heaolust ? võta laps kaasa ja mine ära - laps on sulle hiljem tänulik.
 
olja 30. detsember 2014, kl 15.59
no ma jälle vaataks niipidi, et otsus jah su teha, lase leebet, kui on soov. miks üldse sitsid seal? las ma arvan - uus mees maksab suurema osa elukuludest, onja? aga - pikalt siis oled selle uue mehega ka? aastakest kaks? osad inimesed ei ole loodud teiste lapsi kasvatama ja see ei lähegi üle. kuna laps vähem isa juures viibib ja su küljes ripub, siis uus mees ilmselt tunneb end tõrjutuna. ja mis veel - oled ikka kindel, et uus mees nööri kaela paneks, kui sa väntsuga kaoksid - vb ei pane midagi, rõõmus hoopis oleks. lapsevanemad on megaülbed ikka - ei saa olla sinu laps teise inimese elukeskpunktiks. kui sellega leppida, saab uue mehe vaadata. enne ära vaata, hakkab sama trall.
 
viimasele tondile 01. jaanuar 2015, kl 01.00
mis elu keskpunktist sa haige inimene sonid. laps on ka perekonnaliige ja inimene. sa ei pea talle vägisi isa olema, aga normmaalne suhtlemine ja inimlik suhtumine lapse, iga lapse suhtes on elementaarne täiskasvanud inimese poolt. mida sa vihkad, mis nööri kaela, mis vänts, mis sul viga on. kui inimesele keegi kaaslaseks ei sobi või see ei sobi, et tollel on laps, siis ei looda ka suhteid omavahel.
 
üle-eelmisele 20. jaanuar 2015, kl 04.05
Väga lihtne vastus, ei- ei ol ekohustatud uued elukaaslased/abikaasad vanematest suhetest lapsi omaks tunnistama ja neid aktsepteerima, armastama. Aga selliste inimestega normaalselt mõtlev inimene ei loogi suhteid, mis abieluni/kooseluni areneksid. Lapse bioloogilisele vanemale on tema OMA laps kõige tähtsam ja seda ei muuda mitte miski, olgu see mõne meelest egoism, see on normaalne suhtumine oma lapsesse. Ega see uute kaaslaste leidmine ongi veel keerulisem ja veel keerulisem on ka kellegi usaldamine, kui sul juba eelmine suhe on ebaõnnestunud. Minu jutu mõte on see, et suhe kahe täiskasvanu vahel on võrreldes suhtega vanema (sagedamini ema) ja lapse vahel ikka väga-väga ebakindel. Võib minna õnneks, aga see on siis kõigile osapooltele suur vedamine ja eeldab tegelikult kõige rohkem selle kolmiku kõige uuemalt tulijalt (ehk uuelt elukaaslaselt/abikaasalt) päris palju leplikkust ja mõistvust, empaatiat.
 
Üks arvamus 24. jaanuar 2015, kl 18.38
Ma jätan kõrvale selle, et mees on lasteahistaja ja proovin mõelda,mis mees võib tunda.
1. Kas mehel endal on lapsi? Mees on palju aastaid olnud hoolitsev, aga ühel hetkel enam mitte. Äkki mees tahab omale last ja ei suuda kogu tähelepanu võõrale lapsele suunata. Ja nüüd valab oma kibestumist nõnda välja.
2. Kas mees on tundnud, et ta on osa perekonnast? Või on ema ja tütar üks perekond ja mees lihtsalt pere sõber? Kas elu käib selle ümber, et eksmees on paha ja lapse probleemid jne. Kas naisel ikka jätkub tähelepanu mehe jaoks?
3. 11 aastastel võib olla eelpuberteet. Oma isa ei hooli ja nüüd tütar ütleb uuele mehele- sina pole minu isa, sina ei käsuta. Mees ei oska olukorda lahendada. Sina tõrjud, laps tõrjub. Veel eelnenud elu kogemused, kus teda on maha jäetud, tõrjutud jne. ( Mu oma sugulasel on 11-aastane tütar ja näen, kuidas ta oma isaga pirtsutab ja vastu haugub ja isa on siis ikka vahel väga kuri.)
4. Võib- olla on mees lihtsalt väsinud olemast kärgperekonna liige ja ka tema ei oska enam edasi minna. Ka täiskasvanutel on õigus olla kärgperekonnas õnnelik. Alateadlikult kisub peres tüli, et see asi kõik ükskord lõpeks. Ka tema ei taha enam.
5. Mees ei taha lapsele tegelikult haiget teha, aga ta lihtsalt ei oska oma tundeid teisti väljendada. Ta on nii pettunud ja väsinud.

Teemaalgatajale soovitan oma mehega rääkida, mida ta ja ka ta mees tunneb. Kärgperekond on väga raske kõikidele osapooltele.
Lihtsalt infoks, et ise olen naine, ka kärgpere liige. Ja ma ei kiida mehe käitumist heaks, lihtsalt proovin arutleda, mida ta tunda võib.
 
Üks arvamus 24. jaanuar 2015, kl 19.12
mees on isekas alaarenenud pubekas, beebi ja imbetsill. temast ei olegi asja. kogu tants peres peabki tema ümber käima ning kui ei käi siis on kehvasti, hoidke siis aint jalust.
 
Üks arvamus 24. jaanuar 2015, kl 19.15
ma siin jah lihtsalt mõtlesin siin, omamoodi. ehk mees ei saagi millestki aru. ja nii edasi.
 
rutta 15. veebruar 2015, kl 08.19
Võta oma laps ja põgene, enne kui lapse närvid läbi ja võib olla, ka ahistatud saab
 
olli123 21. veebruar 2015, kl 19.48
mis mõttes rutta? polt maksab ju elamise eest, ega muidu ei peaks teda. küll ruttab, kui uue leiab.
Lisa postitus
Autor:
Sinu e-posti aadress:

Selleks, et lisada oma postitusele pilt, video või pildialbum, kopeeri postituse väljale pildi, video või albumi aadress.

Näiteks:
  • http://pilt.delfi.ee/picture/2715753/
  • http://video.delfi.ee/video/vRze7Wd9/ või http://www.youtube.com/watch?v=KF0i_TyTtyQ
  • http://pilt.delfi.ee/album/170457/
Pane tähele! Lingid on aktiivsed ehk klikitavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes! Lisada saab vaid Delfi Pildi fotosid või albumeid ning Delfi Video või Youtube'i videoid! Fotod, galeriid või videod on nähtavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes!
Lisa postitusele link, pilt või video!