to karin
väga õihlane mu meelest et seadused hakkavad ka meeste heaolu piirama kui ikka elatist makstud ei saa!
ei küsinud ma sentigi ja mees elas lõbusalt ja jõukalt oma elu edasi.
Lastega sain hakkama ka üksinda, sest nüüd oli üks suu lihtsalt vähem toita ja elamiskulud ka vähenesid, aega jäi rohkem üle
ja õnneks avanes võimalus läbi päranduse samise ka elukohta vahetada nii et lastele paremad tingimused said
eeladisn et kun amees nagunii liigub väga palju rngi ja tal suur majapidamine, mitmed kaupused sisi oleks meile väga höästi sobinud kui korra ku soleks nt läbi tulnud, lastega rääkinud, lastele ise oma käega taskuraha andnud ja oma suurtalu toodangust talukaupa toiduks toonud - lihasaadused, piimasaadused..
aga ei, 5a hiljem sai elatis kohtga küsitud millele mees isegi ei vastanud.küsitud sai ka vaid pool tolleaegsest miinimumist..
aga ei laekunud sedagi.
ei jäänud muud üle kui lihtsalt lisatöö ja ületunnid
sel ajal kui ma pingutasin et lastel vajalik olemas oleks
andis mees om apanuse , et saada eestimaa uhkuse tiitel ja kogukonna pärli autasu, et saada valla ja maavanema kiitus ja tänukirju ja medaleid, edendada kohaliku küla, valla ja maakonna elu, reisida välismaal