Emadel ja isadel on suhe lapsega erinev...naine ikkagi sünnitab lapse siia maailma, sellepärast on see side tugevam...mehel on ainult tegemise vaev ja igast tegemisest last ei sünnigi.
Võib olla kunagi tulevikus, kui mees saab lõpuks täiskasvanuks, hakkab ta tundma vajadust oma lapsega suhelda. Ja lapsed tihtipeale andestavadki oma isale, sest kui isa lollusi tegi, oli ta noor ja rumal ja emotsionaalselt me kõik vajame isa.

No kuule see koerakutsikaga võrdlus on eriti jabur. Jah kutsika sa võtad kaenlasse ja tood. Laps aga tehakse koos, mitte ei tooda kuskilt poest. Kui mees lapsi ei taha, siis kasutab kondoomi.

Ja kui naine ei taha last, siis ta nõuab mehelt kondoomi kasutamist, mitte ei lase asjadel minna nii, nagu need lähevad. Kui mees ei taha kondoomi kasutada ja naine last ei soovi, siis - voodist välja! Siis pole hiljem tarvis targutada teemal, et kes on süüdi ja kes peab maksma ja kui sageli lapsega kohtuma jne.
Nii et kaks vastutustundetut last tegid omavahel lapse.

Ma ei lugenud uhtegi kommentaari, pohimottel. Kusisid arvamust , ma avaldan.
Enda meest vaadates on asi selline. Eks naine on laste olemasoluga surunud mehe olukorda, kus teine on oelnud. Oleks olnud vaja rohkem vaadata, kellega ma koos elama hakkasin ja piirduma uhe lapsega. Naise elus mitte toime tulemine on pannud mehe olukorda, kus ta ei tunne enda laste vastu enam muud, kui suurt kohustust. Naise too aastatega , viha, surumine, raha kusimine 24/7 toost raakimine jne on teinud selgeks, et lapsed ongi koige kurja juur.