Asjalood siis sellised, et sain lapse isalt kõne, milles ta tahtis, et ma koostaksin talle mingisuguse lepingu, mille järgi tema saaks lapsele vähem elatist maksta. Praegu maksab ta igakuiselt lapsele kohtu poolt määratud 145 eurot, millest ta on kramplikult ka kinnipidanud ja öelnud, et tema ei kuluta rohkem midagi, kuna kohtunik ütles,et kui "mina" tahan, et ta lisaks ka vahel lapsele kooliasju või mõne riide ostaks, siis pean ma uuesti seda kõike kohtu kaudu tõestama, et mul tõepoolest kulub rohkem raha lapsele, mida tegelikult mõnel ajaperioodil kulubki.
Kuna ma alustasin ise hiljuti töö kõrvalt ka õpinguid ja viibin umbes 4-6 päeva kuus kodust eemal, siis on laps sel ajal oma isa juures ning nüüd ongi tekitanud talle probleemi see, et tema perel kulub nüüd söögi peale rohkem raha.
Aga fakt on see, et mina hüvitan kõik muud kulud ikkagi, mis lapsel tekivad.Ostan talle riided selga ja jalanõud jalga, mida tuleb nüüd taas teha, kuna väljas hakkab uuesti külmaks minema ja laps on eelmise aasta talveriietest väljakasvanud, samuti küsib laps taskuraha minu käest, mitte isa käest. Mina maksan tema trennid ja sinna kuluvad rahad, mille hulka lähevad siis ka võistlusriided,-tasud ja sõidukulud, samuti katan ma lapsel koolis tekkivad väljasõidud ja klassiürituste rahad. Lisaks veel tahab laps ka sõpradega kinos, poes ja mujal käia, nt nüüd soovib ta sõbranna ja tema vanematega koolivaheajal väikesele paaripäevasele väljasõidule minna ja mida mul ei ole põhjust talle keelata, sest nad on seda teinud juba nn "mähkmeeast" alates.
Ma ise saan kuus palka 500 euro kanti, millele nüüd siis lisandub lasteraha ja praegu ka alimendid.
Ma ei tea, kuidas teil, kuid mina ei arvesta söögiraha selle pealt, palju mul peres nägusid on ja ajan nina vingu, kui mul paar suud lisaks on mõnikord. Söömine on elementaarne asi ja tahame me või mitte, kuid me peame seda tegema ning oma last pole ma veel kunagi siiamaani nälga jätnud. Pigem on olnud vastupidi, et laps tuleb isa juurest ning esimese asjana autosse istudes küsib, kas meil kodus süüa on??!! Ta on 12-aastane peenike tüdruk, kuid ta liigub päeval tõepoolest väga palju ja kulutab enda energiat. Ma tean, et ta sööb pigem väikeste vahede tagant, sest näen ju kodus kogu aeg, kuidas külmkapi uks kinni-lahti käib ja õhtusöögi ajal suudab ta paraja portsu sooja sööki ka ära süüa, ilma et midagi järgi jätaks. Ja ma pole talle kunagi öelnud, et ära söö, kuna meil pole piisavalt raha,et seda osta. See oleks ikka väga nõme ja ebainimlik oma lapse suhtes.
Esimesed kolm, kui mitte rohkem aastaid peale lahkuminekut, lapse isa ei huvitanudki absoluutselt, kus kohast mina saan raha, et "meie" lapsele kõik vajalik tagatud oleks. Tema ainult nõudis last näha ning seda pole ma kunagi ka keelanud, sest tütarlapsel on hädasti ka isa vaja ja ma tean, et see tüdruk armastab oma isa tingimusteta ning kogu südamest. Ta on ju ometigi tema isa ja see on igati normaalne, et nad peavad teineteist ka nägema. Kuid kui laps kooli läks ning ma olin just ka oma töö kaotanud, ei pidanud mu kannatus enam vastu ning nõudsin alimendid kohtu kaudu sisse.
Nüüd on olnud rahulik aeg, kuni siis praeguseni ja ma tõepoolest pole inimene, kellel on jaksu kogu aeg kellegiga sõdida- ma eelistan oma energiat mujale kulutada. Aga praegu on mul tunne, et sõda tuleb, kui ma tahan endale kindlaks jääda ning öelda lapse isale, et ma ei vähenda elatist ning veel vähem soovin ma veel ka koostada sellekohast lepingut temaga. See on ju nõme?? Või mis Teie arvate?
Samas aga saan ma aru, et ka lapse isal on raske, sest tema on oma peres ainus, kes tööl käib. Perre sündis ka mõni aeg tagasi ka lisa ning see raskendas nende olukorda veelgi, kuid teistpidi võttes leian ma, et "meie" tütar ei peaks seeläbi siis vähemat väärima.
Jah, ta on nüüd rohkem aega neil, kui ta varasemalt on olnud, kuid kui asi oli teistpidi, siis mina ju ei helistanud, ega nõudnud elatise suurendamist, kuna laps on terve kuu minu juures ja söögi peale kulus seeläbi rohkem. Ma ei teinud seda ja selline mõte pole mulle kunagi ka pähe tulnud, sest ta on ju minu laps täpselt sama palju, kui isegi mitte rohkem. Mina olin ju see, kelle ihust ta tuli ja seega on minu kohus tema eest ka võidelda ja hoolitseda, et tema kulul ülekohut ei tehtaks.
Olen ma isekas või liiga "pime" ning ei suuda näha tekkinud probleemi mõtet??
Palun jagage omi mõtteid ja tarkuseteri, kuidas ma selle olukorra nüüd nii saan lahendada, et jälle mingit vihavaenu ei tekiks, mis " talutavad" suhted taas segi ei paiskaks.