Lapsega tuleb alaes tema sünnist rääkida ja suhelda kui võrdsega. Seletada ja rääkida asju lahti,et ta areneks. Ilmselt sa kisad ja karjud ega suhtu tema asjadesse ja enda asjadesse tõsiselt, äkki sul polegi haridust, sa ei oska suhelda kui täiskasvanud inimene ja lapsel pole su suhtes austust.Enne olid noroem aga viimase lapsega oled juba päris vana ja eks see takistab ka sinu poolt suhtlemist, aeg on hoopis teine, vajadused on praegu teised ja sa pole niivõrd ajaga kaasas käinud et ise areneda.Vananedes aeglustub kõik. Lapsele mõjub see halvasti, tal tekib probleem, tõrked, ta ei talu endisaegade kamandamist ja vassimist.Mitte kedagi ei saa peres allutada, inetusi öelda,mõnitada, ähvardada nii õelda: paika panna. Kus veel kõige südamlikumalt rääkida kui mitte peres omavahel asju ajades.Soovitus oleks: mine ja vabanda oma lapse eest, lühidalt ja ütle ka mille eest, palu et te räägiksite omavahel, et ta ütleks sulle, mis teie suhtlemies teda häirib ja las teeb ettepanekuid, et asjad paremini sujuksid.Sa võid talle veel paluda, et las mõtleb läbi ja vaatab omavaheliseks vestluseks sobiva aja.Siis jäta ta rahule, ta ise ütleb, millal soovib sinuga rääkida talle valusal teemal. Kas kasutad lapsega suheldes sõnu: palun, ole kena, ole hea, kas ma tohin, mida arvad, kuidas teeme jne...