Ma kirjutan kuidas mul endal heategevusega läks:
Mu tuttav (olime põgusalt koos varem töötanud ja hiljem harva kokku puutunud, lihtsalt lobisenud) rääkis eelmise aasta lõpus, et ta elukaaslane tõi majja uue naise ja on vägivaldne. Tal oma kolme lapsega pole kusagile minna. Minul oli just suur 3-toaline korter vaba ja plaanisin selle üürile anda. Lubasin tuttaval oma lastega detsembrikuuks sinna mingit üüri maksmata elama minna. Leppisime kokku, et otsib selle ajaga endale sobiva kodu, kuhu lastega minna. Minu üürikorter oli võrdlemisi kallis (suurus, asukoht, värskelt remondiuuendused) ja ma maksan ise pangalaenu ning seetõttu ei saanud ise üksikemana pikalt heategevust teha. Tuttav hakkas aga rääkima, et see on nii hea korter ja ta jaksab maksta küll, tahab ise üürile võtta. Saatsin talle üürilepingu, sellele ta alla ei kirjutanud. Ja siis läks jama lahti! Välja ta ei kolinud, kogu aeg oli võlgu. Maksin ise oma korteri kulusid, tema kulud olid väga suured. Saan väga hästi läbi oma naabritega ja suhtleme, nemad rääkisid, et korteris käib palju võõrast rahvast ja seal elab püsivalt ka meesterahvas. Kuna mitte mingit kommunikeerumisvõimalust ei olnud (ta lihtsalt ei vastanud) ja juba 6 kuud olin asjatult oodanud, et ta välja koliks, läksin ise ühel õhtul külla. Ukse avas üks agressiivne mees, nõudis, et kes ma üldse olen ja miks ma julgesin tulla. Küsisin tuttavalt kas see on sama mees, kelle eest ma varju pakkusin, ei olevat. Rohkem mul tuttavaga ei õnnestunudki rääkida sest korteris olev meesterahvas oli agressiivne ja ei andnud selleks võimalust. Kutsusin politsei aga sellest polnud abi sest politseile väideti, et tegemist on lihtsalt külalisega ja mina viibin nende elukohas. Hiljem selgus, et siiski on tegemist just sellesama tüübiga, kelle eest ma varju pakkusin. Otsisin üles ka neile eelmist korterit üürinud inimese ja nad jäid ka talle võlgu, samamoodi ligi aasta proovis neid korterist välja saada. Ehk siis see stoori mis mulle räägiti oligi ainult selleks, et järgmise inimese kulule elama saada. Minu loo point on selles, et võid saada endale kaela puugi, kes sinu kulul elab ja pool suguvõsa ka veel takkapihta. Minu korteris elava A.V ja tema korduvalt kriminaalkaristusi saanud elukaaslase G.P elektriarved nt on ca 50€ kuus. Omanikuna ei saa neid maksmata jätta ja kui oled oma koju kellegi elama lubanud siis lahti sellest puugist on väga raske saada. Kohus on pikaldane. Enamasti ei ole neil ka ametlikku töökohta, seega tagasi seda raha ei saagi. Minu õnn oli see, et ta lepingule alla ei kirjutanud ja ei kontakteerunud. Kirjalikult saan tõendada kui palju kordi olen ta poole pöördnud ning võimalusi andnud välja kolida. Kalliks läks see heategevus maksma. Elamine on ka ära lagastatud ja mööbel lõhutud.