Üksikvanem
Kuidas anda teada?
Küsimus! 24. oktoober 2009, kl 12.04 |
Mis te arvate,kui on tekkinud suhe meeldiva inimesega ja ta ei ole veel selliseid delikaatseid küsimusi esitanud ala kas sul lapsi ka on? Mis arvate kas peaks suhte alguses ise teema ülesse võtma ja teada andma,et olen üksikvanem või minna edsi niikaua,kui aeg seal maal,et jutu käigus tulevad sellised asjad ise välja.Kardan just seda et äkki peetaks hiljem mind ebaausaks,et pole varem rääkinud?
Thea 24. oktoober 2009, kl 13.32 |
Seda teemat ei ole vaja spetsiaalselt ülesse võtta aga jutu käigus võiks ikka mainida, et ta aru saaks. Inimestest, kellest väga hoolid ei tohi üle astuda, sa räägidki oma tähtsamatest inisuhetest kui juhus tuleb.
Ja kui ta on mõistlik inimene ja sinust hoolib siis ta võtab ka sinu lapse omaks.
Ja kui ta on mõistlik inimene ja sinust hoolib siis ta võtab ka sinu lapse omaks.
Küsimus! 24. oktoober 2009, kl 14.01 |
Minu arust 24. oktoober 2009, kl 15.39 |
on äärmiselt meeldiv, et on olemas ka kohustundlikke isasid.Ükskõik mis selle üksik-isaduse põhjustas.See näitab hoopis seda, et mehel süda ikka tõesti õiges kohas.Eriti ei usu, et selle peale viltu vaadataks, mina ei vaataks igatahes.Ise asi on see, kas naine suudab last omaks võtta.Mina olen üksikisa tütar ja minu isa n.ö pruutidel oligi põhihäda selles (neil kõigil oli endal ka esimesest kooselust laps), et nad kartsid et ei suuda mind omaks võtta ja et võivad ülekohut teha.Samas selliseid asju annab ka nii teha, et ülekohut ei teki...Edu igatahes ja soovitan rääkida aga mitte nii, et kohe teemat üles võtta aga nii jutu käigus
jk 26. oktoober 2009, kl 09.55 |
Tõeliselt 26. oktoober 2009, kl 18.36 |
imelik "suhe" on tekkinud teema algatajal. Milles see suhe väljendub??? Minu lolli peaga arvates iga suhte lahutamatu osa on RÄÄKIMINE. Ja rääkimise ajal on ju mustmiljon võimalust oma lapsest teada anda....oi, näe, lubasin lapsele kommi osta, midagi viia, tuua, talle järele minna.....
Küsimus? 26. oktoober 2009, kl 19.09 |
to küsimus 06. november 2009, kl 14.49 |
olen üksikvanem ja kui kellegagi kohtun/tuttavaks saan, siis ütlen kohe ära et kasvatan üksi last. minu arust on see ainuõige. ei hakka mina nii olulist asja teise inimese eest varjama. ja pealegi kas laps on häbiasi et teda üldse varjama peaks? mina ei ehmuks iial ära kui kohtuksin mehega kes üksi last kasvatab :) vaatan peale oma lapse sündi maailma veidi laiema pilguga ja annan inimestele võimaluse, sõltumata siis sellest kas üks,kaks või kolm last...
Küsimus? 12. november 2009, kl 20.44 |
mis mis 13. november 2009, kl 11.00 |
... 17. november 2009, kl 14.13 |
naine 18. november 2009, kl 17.21 |
nelik 19. november 2009, kl 21.53 |
...no ja kujuta nüüd ette, et ma pean teatama, et ei ole üksi vaid hoopis nelik :)...a mina teen seda alati võimalikult vara, kuigi paljud on mul soovitanud mitte...üksi olen siiani, aga see pole tingitud tõenäoliselt mitte sellest, et KÕIKIDEL meestel oleksid mu lapsed väga suur probleem, pigem leian mina probleemi meestes ;)
arvan 29. detsember 2009, kl 18.50 |
m 02. jaanuar 2010, kl 02.39 |
suss 02. jaanuar 2010, kl 02.54 |
marina 26. veebruar 2010, kl 16.38 |
mina ei öelnud, kui olin alles paar kuud tuttav ja seda seetõttu, et ma ei räägi oma lapsest inimestele, kellest ma piisavalt aru ei ole saanud ja keda piisavalt ei usalda, veel vähem näitan ma oma last inimesele, keda ma ei usalda piisavalt jne jne jne, ei taha last alt vedada. ütlesin siis, kui tundsin, et suhtlemine muutus tõsisemaks ja arvasin, et sellest tuleb midagi. nüüd see suhe kestnud umbes 2 aastat ja siiamaani vahest kuulen, et oli nõme, et ma kohe aus ei olnud, aga ma ütlen täiesti ausalt, et oleks ma teadnud, et ta selline siga on, ma ei olekski rääkinud, veel vähem temaga koos elama hakanud.
peta 07. märts 2010, kl 20.07 |
maimuke 10. märts 2010, kl 22.22 |
waletage ilusamax 04. aprill 2010, kl 21.33 |
yksikisa 05. aprill 2010, kl 10.36 |
mauh 10. aprill 2010, kl 19.14 |
to.yksikisa 11. aprill 2010, kl 11.07 |
keeeeeeruline teema. 15. aprill 2010, kl 20.45 |
Ma olen üks naistest, kes pidi äärepealt kokku kolima üksikisaga... Jah, tunded olid, ja kõik oli normaalne. Aga minul endal on ka laps. Mehe laps võttis mind paugust omaks. Aga minu laps ei suutnud leppida, et temal tähelepanu vähem. Lapsed hakkasid rivaalitsema meie tähelepanu pärast ja see kisa oli kole. Omaette olemise aega ei olnudki. Mina hakkasin suhtuma enda lapsesse karmimalt, kui mehe omasse (ei tea miks). Kogu selle jama oleks muidugi lahendatud ka võibolla saanud, kuigi rivaalitsemine oli väga tugev. Aga mehel kõigele lisaks veel alkoholi probleem. Suhtlen nendega siiani, selle mehe laps omamoodi nagu minu kasulaps endiselt. Aga päris kokkukolimiseni me ei jõudnudki. Põhjuseid oli palju, aga selle mehe laps teab, et olen tema jaoks telefoni kõne kaugusel... kui vaja rääkida või lihtsalt head sõna. Tema muidugi nii suur, et kasutab ka internetti, seega ikka suhtleme. Mehel on ka soe koht mu südames, kuid ei... kooselu... see oleks päris õudne...
Lisa postitus