Mu lapselapse ema lõikas paar kuud tagasi läbi mu suhted 8-aastase pojapojaga. Ma pole vanaema, kes noorte ellu sekkuks. Ka oma 34-aastase poja ellu ei saa ega taha ma kuidagi sekkuda. Seega ma ei tea, miks nad kunagi koos ei elanud ja miks poeg oma lapsega lävida ei taha. Tean, et maailm on täis selliseid isasid, kes oma lapsest ei hooli, ja tegelikult elan väga üle seda, et ka minu poeg osutus üheks neist. Igas meilis mainin pojaler vaikselt, et ta siiski võiks mõned korrad kuus ju lapsega kokku saada, kusagil käia. Pealegi, laps igatseb isa ja tahaks kohtuda.

Ärge nüüd hakake mind noomima, et olen poega valesti kasvatanud ja hellitanud. Kasvatasin kah poega üksi (seda algusest peale, teadlikult); mul oli majanduslikult üsna raske, aga hetkekski ei tulnud pähe mõtet nende raskuste ajal tema isa üles otsida ja sellele "pinda käima" hakata - RAHA PÄRAST. Sest mina ei oleks keelanud pojal isaga kohtuda; korra või paar - poeg oli siis ka just 8 või 9 (nagu pojapoeg praegu) viibis ta päevakese isa seltsis, aga tal olevat olnud igav...ja ta ise polnud hiljem enam kohtumisest huvitatud.

Kadestan kõiki sõbrannasid, kel normaalne läbisaamine noorte peredega...lapselapsed käivad sageli külas, isegi neil, kel vanemad lahus elavad.

Kuni olin majanduslikult heal järjel (aastad 2002 jj), toetasin lapselapse ema kõigiti. Saatsin/andsin talle raha; nad suvitasid lapsega maal minu juures...tegin minile kingitusi. Saime hästi läbi ja olin isegi ÕNNELIK, sest kuna mul vaid poeg, siis oli mini mulle justkui selle puuduva tütre asemel...

Kui mu abikaasa suri ja hiljem, kui ka minu säästud otsa lõppesid ja ma enam neid aidata ei saanud, meenus minile, et lapsel on ka isa, kes peaks neid aitama. Ja ta hakkas isaga kohut käima. Kohtuvaidlused kestavad siiamaani. Mulle aga kirjutati meili teel, et enam ta lapsel minuga suhelda ei lase, kui, "siis vaid lapse isa kaudu".

Ma ei sooviks midagi nii väga, kui et lapse isa lapsega suhtleks ja ka isa igatsen lapselapse kirju ja kõnesid. (me elame üksteisest kaugel). Aga ma ei saa ju vägisi panna sõbrustama inimesi, kes üksteisest ei hooli. Milles mina süüdi olen? Muide, siiamaani saadan lapselapsele iga kuu (oma 2500 kroonisest invapensionist) 250-350.- huviringide jaoks. Minu raha võetakse vastu küll, aga suhelda ei lubata. MIKS OMETI??? Nüüd mõtlen juba jõulukingituse peale...mul on minile imekaunis kingitus ja lapselapse kingituse peale mõtlen juba ka...aga pelgan, et mu kingitus lihtsalt tagasi saadetakse, nagu aasta tagasi kord juba juhtus... MIDA TEHA? Kuidas saaksin neid suhteid parandada?? Ma tean - kui juhtuks IME ja ma saaksin jälle rikkamaks, et lapselapse tarvis taas mitte närused 300.- vaid 3000.- saata, oelks kõik korras. Aga praegu?

Raske seis tõesti. Raha võetakse vastu aga sind ennast näha ei soovita. Ja kui raha oleks siis vast tekiks jälle suhe. Kananahk tuleb peale. Tegelikult milleni on vanaemad, vanaisad viidud - neil on täpselt samamoodi lapse elus oma roll täita ja siis tuleb vastutustundetu emme, kes on oma mehega lahku läinud, võtab kätte ja otsustab lapse elust isa ja vanaema kustutada.
Ma saan aru solvumisest, vihast lapse isa peale aga lapse suhe isa ja vanaemaga, kas ta kunagi mõtleb mis küsimusi võib laps talle esitama hakata. Ta on ju otseselt suhte puudumises lapse ees süüdi.
Ma arvan, et peaksid temaga rääkima, ilma etteheideteta, mida ta arvab, kas lapse elu on sisukam kui tal puuduvad lähisugulased, kes võiksid talle toeks ja seltsiks olla, miks otsustab ta nii suured asjad lapse eest. Või talle öelda, et ei kiida oma poja teguviisi õigeks väheses suhtlemises lapsega aga ei ole sinu teha, poeg iseseisev täiskasvanud inimene, et poeg muutuks.
Peale selle 8 aastane laps suudab suhete asjus ise otsustada, sa peaksid talle ütlema, et armastad teda ja tahad teda oma ellu ja tahaksid ka emaga suhelda kui sa ainult teaksid kuidas talle läheneda.
Sul on vaja ennast rohkem kehtestada, ma arvan, et miniale jõulukingist peaksid küll loobuma, pole mõtet ja sa ei pea seletusi andma miks.
Lapse ema peab aru saama, et ta tegutseb lapse suhtes antud momendil kuritegelikult, tema ei saa lapse elust olulisi inimesi sisse või välja kirjutada. Tema suhe sinu pojaga on üks asi, suhe sinuga on hoopis teine asi, sellest võiks ka aru saada.
Ära lase ennast alandada, sest alandlikke alandatakse, sul ei ole vaja raha kokku hoida, et iga kuu raha anda, mina lõpetaksin selle ja katsuksin lapsega kontakti saada, ja siis osta talle midagi või viia kuhugi. Parem kogu raha ja korralda lapsele midagi ilusat, ma ei tea konkreetset olukorda aga sa peaksid tegutsema, et laps sinu ellu tagasi ilmuks, sul on sellele täielik õigus, juhul kui ka laps soovib seda. Katsu lapsega kasvõi juhuslikult kohtuda ja rääkida.

Tihti on nii, et sulle väga olulised inimesed kaovad su elust, sest neil puudub huvi sinu vastu ja see on kurb, siis ei ole midagi teha. Aga kui lapsel on vanaema, mis siis, et lahutatud eksi ema aga ta armastab last ja soovib tema elus osaleda, kas see pole siis rõõm.
Vastutustundetu käitumine, mida ta sellise käitumisega lapsele õpetab? Mida laps on selgeks saanud kui ta ise kunagi vana on?
Et vanaema (ka ema) on ainult siis huvitav kui tal raha on.

Vastan ikkagi kuna olen samas situatsioonis hetkel ja pole nõus eelpoolsete kommidega. Mina ei süüdistaks praegu lapseema kes sellise otsuse tegi. Tegin ise sama otsuse paar nädalat tagasi kuigi armastan väga selle mehe vanemaid kes tegi mulle lapse ja ise elab rõõmsalt vabamehe elu edasi ja isegi pole nõus meiega suhtlema. Meid lapsega polekski nagu olemas. Loomulikult tehke veel vanaemale ettepanekuid, et ta jätaks need kaks kõigest ilma ja paneks ka omalt poolt neid paikka, siis võib rohkem kui kindel olla, et ta kaotab üldse need kaks kes talle kallid. Minu lapseisa ütles mulle otse näkku, et mu vanemad ju aitavad sind miks ma peaks. Kui midagi ettevõtad, siis võtan meetmed tarvitusele, et nad ka enam ei aitaks ja võtame sult üldse lapse ära. Mul on oma elu ja raha niigi vähe aga mu vanematel pole rahaga midagi teha. Ometi on ta vanemad sattunud võlgadesse tänu sellele, et peavad veel meid aitama. Ma ei suuda seda neile teha. Kui ma oleks raha peal väljas oleks mul ükskõik kes maksab. Loomulikult ma tahaks üksi hakkama saada aga ka selleks pole ma väikse lapsekõrvalt suuteline. Kuigi vanavanemad ise ütlevad, et sellest pole midagi, et neil raske, et peaasi, et nad saavad meid aidata. Kõige alandavam ongi see, et sellised mehed panevad oma emad maksma ja ise ei liiguta lillegi. Ka minu lapse vanavanemad on vanad ja ajavad oma pensionist kokku lapsele elatise raha, et nemad tunnevad süüd, et on sellise poja kasvatanud. Poeg ainult naerab, et tema tahtis ainult sobiku lapseema kandidaadiga kena last ega ta siis muust olnud huvitatud. Hetkel pole ma juba 4 kuud neilt raha vastuvõtnud, mille üle nad väga solvunud, et kuidas ma saan nii teha. Ma ei taha seda raha rohkem, eriti kui tean, et samal ajal mu lapse isa ostab järjest rohkem omale autosi ja reisib ringi jne. Pidu peo otsa. + paneb veel oma teisi kulusi oma vanemaid maksma.
Kuna hetkel on lapseemal kohtuistung pooleli, siis me ei tea mis see mees võis oma lapseemale öelda. Kuid vean kihla, et ta ka sutskas ära, et mu ema on neid kogu aeg aidanud, et mis tal veel vaja on. Kui saata 300 asemel 3000 tunneks sama lapseema veel suuremat viha oma lapseisa vastu ja astuks veel rohkem ebaõiglusele vastu. Hetkel usungi, et oma südames võttis ta kokku julguse ise astuda te poja vastu ja ta ei suuda hetkel Teiega suhelda, sest on teadlikult astunud ebaõigluse vastu. Ja see lause, et ta laseb teil edaspidi suhelda lapseisa kaudu näitab, et antud hetkel ta tahab ikkagi lapse ja ta isa kokku viia kas siis hea või halvaga. Panna lõpuks see mees ikkagi vastutama ja mitte vaikselt leppida, et teie olete lapsele ka isa eest. Tema on istunud 8a vagusi ja oodanud, et mees mõistusele tuleks. Kui ta plaan õnnestub saate nii poja kui lapselapse.

See on nii raske teema. Ma ei tahaks seda rohkem foorumis lahata. Eriti teades, et järgmised kommijad teevad mu maatasa ja teevad selgeks, et ma ka halb ja südametu, võib-olla ka raha peale väljas. Kuid seda, et me raskes lastega raskes seisus ja ma ei ole suuteline selles majanduskriisis üksi vastutama rohkem, selle üle ei hakka keegi haletsema. Kuigi ma tean vast kõige rohkem mida lapseema praegu üle elab. Mu elus on sama situatsiooni kaks korda olnud. Nüüd ja 16a tagasi. Mõlemad korrad on vastutustundetute meeste vanemad võtnud mind oma tütardeks kuid samad issid ei vaevu isegi suhtlema. Ma olen nende asemel nende vanematega koos olnud, kõik ühised tähtpäevad jne. jne. Samu poegi pole kuskil olnud. Need kes pole sellest läbi läinud ei saa aru mis päriselt selle taga on ja utsitavad takka, et sel lapse emal on raha kõige tähtsam ja inimestest ei hooli. Raha ei puutu üldse asjasse. Pigem on ikkagi see, et lapseema asus võitlusesse ebaõigluse vastu. Selles samas sõjas on raske samal ajal suhelda ka nendega kellest päriselt hoolid.

Teata oma lapselapse emale, et ta võib sinus kindel olla ja kui see kõik läbi ootad teda uuesti enda poole. Et sina jääd neid ikkagi armastama ja toetama. Kuid rahast ära räägi vaid ole poolt, et ka lapseisal on kohustused ja nüüd kus oled juba vana on tema kohustus ikkagi hoolitseda oma poja eest. Kuigi ka mina tahaks oma uhkusest kõik lapseisale pähe määrida, et võtku siis kõik meilt. Kui saan rikkamaks ja laps suurem, siis tahan igal juhul vanavanematele tagasi anda selle raha mis nad oma pensionist kokku hoidsid. Mul on siiani piinlik, et olen lasknud neil vastututust kanda ja ei astunud varem välja.

Ma ei tea kas mu tekstist oli sulle kasu. Tee praegu neile mingi üllatus omalt poolt mis pole kalli hinnaline vaid läheks südamesse. Saada kas või postkaart postiga. Püüa lapseemaga rääkida, las ta karjub kõik ülekohtu välja, saad küll haiget kuid samas ikkagi toeta teda.

Jään nüüd ootama, et mu arvamus maatasa tehtaks :( Ometi tahaks teada kuidas teine samas olukorras olev naine suudab sama probleemi lahendada mille suhtes ise praegu lahendusi otsin.

Palju tänu vastajaile.
Sina, viimane vastaja - miks peaksin su peale pahane olema?? Mulle on eluaeg meeldinud inimsuhteid lahata...kõike analüüsida. Otse loomulikult näen asju ka oma poja seisukohast, sest olime pojaga kuni tema 16.-17.eluaastani VÄGA lähedased sõbrad (siis asus ta elama-õppima teise linna). Kahjuks jäi poeg ka haigeks - ta põeb sama kroonilist haigust mis mina ning on paar viimast aastat samuti olnud "grupi peal". Olen näinud teda nendel pikkadel kuudel, kui ta haige on, ja see on JUBE.

Siiski olen talle igas meilis maininud, et ta võiks ju oma pojakesega kohtuda. MA EI SAA ARU EGA TEA; MIKS TA SEDA EI TAHA TEHA. Võib-olla on tema suhted lapse emaga niivõrd teravad, et ta lihtsalt ei julge ega taha. Ma ei tea. Kuna minu oma ema oli väga autoritaarne, võimukas naine, kes praegugi, kui olen 60, püüab minuga käituda nagu 6-aastasega...siis juba raseduse ajal lubasin endale, et MINUST ei saa iial sellist ema, kes oma (täsikasvanud) lapse/laste elu korraldab ja nende kallal näägutab. Seega ma pole harjunud ega oska teiste suhetesse sekkuda.

Otse loomulikult saan ma lapse emast aru...praegusel ajal on KÕIGIL üksikemadel väga raske. Samas: inimene peaks toimima realistlikumalt. Lapse ema emal on ruumikas, kahekordne maja Nõmme linnaosas...aga kuna tütar ei saanud oma emaga läbi, võttis ta pangalaenu 700 tuhat (!!!!!!) ja ostis korteri Tallinnas. Ok, tal on senini olnud töö kasiinos, seega hea palk, aga mis kasu on sellest heast palgast, kui sellest pool läheb pangalaenu tagasimakseteks iga kuu?! Ja enda ning poja elatamiseks jääb vaid ca 5000.- Mina siin all Läti piiri lähedal tuleksin sellise summaga toime (praegu tulen üksinda toime ka 2 tuhandega); aga pealinnas!!

Ema maja oli vaba, ta oleks võinud ju vabalt seal elada...Tean-tean, kui raske on eri põlvkondadel koos elada, aga lapse nimel saaks siiski oma teravat keelt taltsutada ja PÜÜDA.

Mul oli kindlasti lihtsam: alates lapse 7.eluaastast töötasin ühes rajoonihaiglas ja elasime pojakesega kitsukeses ametikorteris, mille eest maksin üüri 1.50 (üks rubla ja 50 kopikat). Ometi saime hakkama ja polnud vaja kelleltki abi küsida.

KUI MA MINIALE MIDAGI ETTE HEIDAKSIN, SIIS VAID SEDA MÕTLEMATUT PANGALAENU VÕTMIST JA SELLE TÕTTU PRAEGUSI MAJANDUSLIKKE RASKUSI.

Loodan nii väga, et kunagi tulevad paremad ajad. :)

Mul on hea meel, et te mind hukka ei mõistnud. Lugedes te vastust paistab, et te minia läbib kõike sama teed mis mina.

Pangalaenu võtmine oli tõesti vale samm. Mul on peal 2500 krooni ma ei suuda sedagi ära maksta mis veel rääkida 700 000-st.
Kuid ka see on huvitav fakt, et te minia töötab kasiinos. Kuna töötasin ise enne lapsepuhkusele jäämist ka sellises asustuses, siis olen ka teadlik mis seal toimub praegu. Palgad tõmmati kõigil alla ning lisatasude maksmine lõpetati ja kasiinod vaaguvad piiri peal. Kõik töötajad on pandud käima mööda joont viimastel kuudel. Seega töötajad on närvilised kuid hoiavad 10 küünega kinni sellest tööst kuna neil puuduvad oskused ja väljavaated teisele tööle. Järjest kuulen kuidas töötajaid lahti lastakse. Ise ma tagasi ei läinud sellisele tööle kuigi suvel paluti, vaid alustasin ikkagi tööga millel rohkem perspektiivi. Praegu tänan õnne. Kuid te pojast saan ka nüüd rohkem aru. Mehed kardavad naisi kes töötavad kasiinos või on töödanud. Seal töötades jääb külge ametile omane teatud olek ja see sama olek tundubki just meestele selline hirmutav mida nad soovivad maha suruda. Ma ei oska seda seletada. Seega võimalik, et te poeg võitlebki selle sama oleku vastu ja tõepoolest kardab. Kuigi mingit põhjust selleks pole.

5000 krooniga tõesti ei saa enam siin peagi midagi teha. Praegu elab veel ära, kuid jaanuarist kui veel asjade hinnad tõusevad on pea võimatu. Ka mina olen just sellepärast endast väljas ja sooviksin midagi muuta enne kui uus prahmakas peale tuleb. Kuid antud olukorras ei saagi nõu anda. Fakt on see, et te minia kardab kuna kogu ta elu hakkab koost lagunema ja ta tunneb et te pojast pole abi. Teie olete ta kõrval kuid see kellega lapse sai isegi ei tunne muret. See on väga valus. Siiani polnud see vast talle oluline, talle olite tähtis teie ja ta suutis ise hakkama saada kuid praegune kindlusetus panebki käituma meid hoopis teisiti. Igal juhul vajab praegu te minia tuge, ta ei tea kuhu poole joosta. Tihti tuge vajav inimene võib teatada, et mul polegi kedagi vaja, minge kõik ära ja selle eest teda karistada oleks vale.

Muidugi te saate praegu haiget, kuid ärge võtke seda isiklikult. Kuid püüdke pojaga rääkida kuigi tean meeste vastuseid. Las saab ise hakkama jne.jne. Ühiskond soosib praegu sellist suhtumist, sinna pole midagi parata. Mu lapse lasteaias just öeldi, et järjest rohkem mehi jookseb perede juurest ära, et ise ellu jääda. Vaesed naised kes peavad kandma kogu koorma üksi.

Üks asi on suhted, teine asi on raha.
Kas läheksid raha ikka pakkuma ükskõik mis hinna eest, kui see raha sulle näkku visatakse, kui kingitusi vastu ei võeta, see on alandamine.
Iga inimene väärib vähemalt viisakat kohtlemist!
Lapsel on suhted oma vanaemaga ja ükski ema ei saa oma 8-aastasel lapsel ära keelata vanaemaga suhtlemist. Keda ta sellega karistab? Laps ei ole omand vaid sul on kohustus teda kasvatada ja kaitsta. Kas kaitsta siis heasoovliku vanaema eest?
Kirjutate siin pikki hüsteerilisi kirju ja jutt käib ainult rahast, selle asemel, et küsida lapselt kas tema soovib oma vanaemaga kohtuda?
Antud juhul on lapse ülalpidamiskohustus lapse isal, mis ei kandu üle kuidagi tema emale. Miks ei ole lapse ema siis alimente kohtu kaudu nõudma läinud, sest tal pole raha vaja ja tal pole vaja ka suhteid oma eksi ega tolle emaga.
Vanaema saab anda raha ainult enda heast tahtest aga tollele kasiinos töötajale see vähene mida lapse vanaema saab võimaldada pole mingi raha ja ta üldse loobub suhtest. See on minumeelest näkku sülitamine ja lapse tundeid üldse ei arvestata, temasse suhtutakse kui asja.

Suhtle ikkagi, hoolimata ema vastuseisust. Kõigepealt räägi emaga, miks ta sellise otsuse tegi. Kui mõjuvat põhjust pole, siis ole pealetükkiv - Mine lapse sünnipäevadel ja ka muidu külla, jne - ta on ka sinu liha ja veri ja sul on õigus temaga suhelda. ära lase ennast kõrvale tõugata.

kui muidu ei saa, siis lastekaitse kaudu.

ikkagi õnn ei peitu rahas vaid selle hulgas

Lugesin su kirja läbi, kommentaare küll mitte. Kuigi sa ütlesid, et ärge hakake mind noomima, siis mina julgen öelda küll, et sa oled oma poja kasvatuses palju vigu teind ja mis kõige hullem - teed praeguseni. Ei ütle seda selleks, et sind sõimata, vaid ma näen seda kõrvaltvaatajana ja kahjuks kaldun jääma minia poolele teie tüliküsimuses. Tahan tuua välja mõned omapoolsed mõtted, kui sa ei võta seda kui kriitikat, vaid kui muid võimalusi selle olukorra lahendamiseks, siis võib-olla on sul neist mõtetest kasu.
Esimene asi mis mul vastu hakkas, on järgmine lõik: "Kasvatasin kah poega üksi (seda algusest peale, teadlikult); mul oli majanduslikult üsna raske, aga hetkekski ei tulnud pähe mõtet nende raskuste ajal tema isa üles otsida ja sellele "pinda käima" hakata - RAHA PÄRAST." - sa õigustad siin oma poja käitumist 100%. Minia on tubli, et hoiab sinust eemale. Te olete pojaga ühes paadis. See mis sina tegid, see oli sinu valik. Siis olid teised ajad ja võimalik, et su laps ei olnud üldse mehe nimelgi ja sul poleks olnud võimalik oma lapse isalt alimente nõuda. Võimalik, et sina soetasid lapse üldse perekonnainimesega - see mida sina tegid, hoia heaga endale, sest see kõlab etteheitena miniale. Minia seisab õige asja eest! Kui sina ei ole suutnud muud ette võtta kui oma pojale mõne vihje nagu möödaminnes soetanud, siis pole sust mingit kasu. Kui sa emana ei ole suutnud temas vastutustunnet kasvatusega sisendada, siis ei ole seda muud moodi võimalik teha, kui seaduste kaudu, mis naisi ja lapsi veel mingilgi määral kaitseb. Saa aru, see on kasuks su pojale - seekord ta ei pääse vastutusest. Omamoodi kasvatusmeetod.
Teiseks ütled sa, et su minia oli sulle kui tütar. Ei olnud. Poeg on sulle liha ja veri, tema eest sa seisad, olgugi ta sõna otseses mõttes kaabakas. Kui ta ei maksnud oma lapsele midagi, siis tema emake ruttas kohe ise maksma. Mitte heast südamest, vaid oma ärahellitatud lapse kaitseks tegid sa seda. Muidu oleks tulnud see kohtuasi juba varem. Sa päästsid taas tema naha, kuigi ei oleks mingil juhul seda teha tohtind. Oled terve oma elu oma lapsele järele andnud, temalt mitte midagi nõudes, alati tema eest kõik ise ära tehes, jättes talle palju õigusi ja vähe kohustusi. Ärahellitatud on väga õige sõna. Miks sa nüüd selle pärast, mis ise tegemata jätsid, miniat süüdistad. Kui sa oleksid teda kui tütart armastanud, siis sa seisaksid selle poolt, kel on õigus, mitte selle poolt, kes on su liha ja veri.
Kui sa ei aktsepteeri minia otsuseid, siis sa kiidad heaks selle, et last toitku ja katku ema üksi ja isa olgu sellest prii. Sa oled kogu oma elu oma poega niimoodi kaitsnud, tuhat korda vigu teinud - viimane aeg on oma käitumist muuta! Sinul ei olegi oma lapselapsele mingit õigust, ta ongi oma ema ja isa laps. Miks sa manipuleerid süüdistades miniat, et ta teeb sulle ülekohut? Parem võta oma poeg käsile ka väga tõsiselt, kui su lapselaps sulle tõesti tähtis on. Su poeg on sulle võlgu iga väiksemagi penni, mille sa oled lapselapsele saatnud, mitte minia ei ole ahne. Tema kui isa oleks ise seda pidanud tegema.
Kui sa süüdistad miniat, siis sa rikud selle suhte igaveseks ära. Kui sa teda ei süüdista ja ei aja enda õigusi egoistlikult taga, siis peale kohut ja peale seda, kui su poeg alimente maksab, lubab ta kindlasti sind jälle oma pojapojaga kokku. See 350 krooni on lapse ülalpidamiseks naeruväärne summa, seda enam, et ta käib veel huviringis ka. Kui sa tahad võid muidugi ka selle ära jätta - aga siis karistad oma lapselast selle eest, et tal on vastutustundetu isa. See kuidas sa oma õigusi nii egoistlikult, lausa solvunult taga ajad, on häbematu. Las su poeg tasub sulle su hoole ja vaeva eest, miks seda peab tegema minia. Tema annab oma panuse sellega, et kasvatab oma last ja sinu lapselast.
Kahjuks kogu probleem on alguse saanud sinust, sa oled oma poega kasvatades olnud väga pehmeke. Aga sa võid veel olukorda muuta. Tee seda, sest sul on liiga palju seekord kaotada, et tasuks samas vaimus jätkata.
Jõudu soovides. Mitte hukka mõistes, küll aga valusalt avameelne olles.

süüdistada on kerge,Kuid täiskasvanud inmest ei muuda ja kõik ei oska õigesti kasvatada.Kes meist siis on teadlikult kasvatanud oma poegi hoolimatuteks.Mõistan su muret ja loodan,et oled saanud lapselapsega suhelda.

No kuulge. See vanaema ju ise ainult kritiseerib. Kui palju ta siis oma poega süüdistab? Ikka miniat ju. Oma emast rääkis kui nõiast, kes ainult käsutas ja surus teda alla. Ei olnud ta nõus oma emaga koos elama, pigemini valis väga kehvad elamistingimused. Põhiline on sellejuures, et TEMA ei palunud kelleltki abi. KRT. Sinu minia ei palu abi, vaid alimente, millele tal on täielik õigus. 700 tuh. korter Tallinnas oli sel ajal, kui ta selle pangalaenuga endale soetas, üks odavamaid ja tagasihoidlikumaid. Miks peab sinu minia oma emaga koos elama ja jätma sinu pojalt alimendid küsimata? Tal on oma pere. Ta on noor, terve inimene ja tahab elada iseseisvalt, võib-olla luua ka uusi suhteid. Ise oma emaga koos elada ei tahtnud, tema poeg ka ema juurde tagasi ei koli, aga minialt nõuab, et too oma emaga koos elaks - peaasi, et oma pojakest alimentidest päästa. Saan aru, et inimene kannatab, aga kahjuks süüdistab vale inimest ja see on juba üle igasuguse piiri. Samas loevad seda foorumit ka üksikemad, kelle suhtes on selline üksikema süüdistamine täiesti kohatu.

Tulin siia jälle lugema, olen seesama teemategija. Sellele pikalt kirjutavale tõe näkku ütlejale lausun muidugi aitäh, aga sa said mitmest asjast valesti aru. Mu poeg ja tema kunagine tüdruksõber pole kunagi abielus olnud, isegi mitte koos elanud. Siis, kui nad "käisid", st koos magasid, ütles mu poeg ausalt ära, et ta lapsi ei taha, kuna on sageli haige ega suuda last toetada (pojal on kaasasündinud südamerike ja astma). Minule oli lapselaps alati rõõmuks; suhtlesin temaga, toetasin teda, kuis parasjagu sain. Kahjuks tulid ka minu ellu suured muudatused, misjärel ma enam neid toetada ei suuda. Sellele vaatamata usun, et tulevad jälle paremad ajad, kus saan lapselast toetada ja minia meil jälle kokku saada lubab.
Poeg maksab nüüd elatisraha 2600.- iga kuu. Mul pole selle vastu midagi, see on normaalne, et maksab. Sest ta ikkagi ju lõbutses selle naisega; magas temaga mitme kuu vältel. Kahjuks ei teki nn isatunded niisama loomulikult nagu ematunded. Sellest on kahju! Ma ei sooviks midagi muud rohkem, kui et ka minul oleks olemas "noorte pere", kuhu külla minna, kellega läbi käia.

Vanaema, sa mõjud ebameeldivana. Kui aus olla, siis ma kiidan minia käitumise täielikult heaks.

Kingi pojale iga nädal pakk kondoome. Muidu tekib pojale vastu tema enda tahtmist veel mõni uus minia ja uus lapselaps.

otsekohene;
sa oled küll otsekohene, aga samas ei oska lugedagi! Miks ma peaksin pojale kondoome kinkima? Ta oskab - peale seda esimest ja ainsat viperust - ise oma vigadest õppida.
Ja veel: ma pole kusagil oma miniat hukka mõistnud ega öelnud, et ma lapselast ei armasta ega taha /(otse vastupidi ju!!). Püüan vaid kogu lugu ka oma poja seisukohalt vaadata, sest ta on kahjuks haige, st ei suuda täiskoormusega töötada ja elada. Ja kuna üks 24-aastane naine (mitte 14 või 16-aastane!!!) tahtis last, siis ei tohiks ta aastaid hiljem hakata lapse isaga kohut käima. Ja mis veel hullem: KEELATA lapselapsel minuga suhtlemine.

Nagu näed, kasutan ikka veel harjumusest mõistet "minia", kuigi nad pole kunagi abielus olnud ega isegi mitte koos elanud.

Väga õige, vanaema. Tubli, vot nii peabki asjasse suhtuma.
Lapse saamine on ikka mõlemapoolne otsus, mitte nii, et mina otsustan kas sünnitan või teen aborti, eriti kui sellest on olnud juttu. Ja tõesti mehed on selles osas üsna kaitsetus rollis!
Naised on ikka nii ülbeks läinud, arvavad, et võivad ainuisikuliselt selliseid suuri asju otsustada. Ühel mu tuttaval oli vastupidine kogemus - tüdruk jäi rasedaks ja tuli tema juurde, ütles "anna mulle raha, ma tahan aborti teha!", tuttav oli ikka väga suures hämmingus, et tema käest ei küsitagi midagi, siis ütleski "võta raha ja sõida igaveseks p...e".

...Siis, kui nad "käisid", st koos magasid, ütles mu poeg ausalt ära, et ta lapsi ei taha, kuna on sageli haige ega suuda last toetada (pojal on kaasasündinud südamerike ja astma)...

Seksides vastutavad MÕLEMAD osapooled. Võib-olla ütles ka see 24-aastane neiu ausalt ära, et ta ei taha last. Su poeg aga tegi neiule ikka vastu neiu tahtmist lapse.

Kuna nad pole abielus olnud, pole sina sellele lapsele ka õige vanaema. Ära sorgi nende elus.

Küsimus: Milles mina süüdi olen?

Vastus: Ei kasvatanud poega ega rääkinud, et seksi tagajärjeks võivad olla lapsed. Sõnadest "mina last ei taha" pole absoluutselt mitte mingit kasu, kui peale nende ütlemist seksitakse. See "mina ei tahtnud" pole absoluutselt mitte mingisugune vabandus. Kui tõesti last ei tahtnud, poleks ka seksinud. Punkt.

Tüdruk ju ütles: Last näed poja kaudu. Kui soovid oma lapselapsele head, siis hakka poega kasvatama. Parem hilja kui mitte kunagi. Kui sa oma panust anda ei soovi, siis jäta see lapsega tüdruk (ta pole isegi su minia - ise rõhutad seda) rahule ning tema laps (ta pole su ametlik lapselaps - ise rõhutad seda) samuti. Tegele lapselapse asemel oma pojaga ning korva oma tegematajätmised.

Kuna su poeg on lõpuks oma last toetama asunud, siis peaks ta pääsema häbipostist alimendivõlglastest rongavanematele. On väga hea, et sa lapselapse ees isa kohuseid täitsid. Nüüd pidigi isa ise otsa enda kätte võtma. Loodetavasti ei saa lapse ema stressi tõttu endale tõsist haigust. Soovid pojast distantsi hoida, hoia ka sellest naisest.

minu lapse isapoolne vanaema ei ole eriti huvitatud pojapojaga kohtumistest :(
tema lemmik on poja esimesest abielust tütar, meie poissi pole iialgi kelleski peetud. kahju!
ma ei ole oma poeg kunagi peale pressinud ka, ei ole vanaema teda kunagi ninuu-nännutanud, ei ole vabatahtlikult kunagi hoida võtnud(olen paar korda seda temalt sunnitud paluma,eks siis nägu kiskus viltu küll - aga mul ei jäänud muud üle). nüüd poiss kuuene, enam pole vaja teda hoida, tassin igalepoole teda kaasa (lasteaiast otse tööle, vean koolitustele ja mujale kaasa).
niisugune on minu lapse vanaema. millest mul kahju on, on see, et minu enda ema surnud on, asi oleks hoopis teine :(

minu laste üks vanaema on olnud küll hea ja lahke (nii üldises mõttes), kuid laste kasvamise ajal elas oma elu. Ei süüdistagi teda milleski. Kuid nüüd, kui lapsed on ülikoolis ja tema vanaks ning üksikuks jäänud, on ta muutunud lausa painavaks. Helistab lastele pidevalt ja kurdab oma hädasid. Minule helistab ja räägib, et tahab Villa Benitasse .Ei tea, kas peaksin kogu oma palga talle andma , et ta sinna minna saaks? Aga oma poja (laste isa) poole ei pöördu kunagi. Võib -olla olen ebaõiglane, kuid mulle tundub, et siis, kui tema toetust vajasin (eelkõike moraalset) ja tema ennast meie probleemidest jõuliselt lahti lõikas sõnadega "ma ei taha sellest midagi kuulda, minu elus on niigi probleeme", siis nüüd võiks ta meid tõesti rahule jätta!?

seaduse järgi on ka vanavanematel õigus oma lastelastega kohtuda niiet mine kohtusse ja kõik,...seda enam, et ka kohtutes on enamjaolt kõik vanamutid koos!

Vanaema, aga äkki hakkad meil külas käima, tõemeeli kohe!!!
Meil üks kolmeaastane tüdruk igatseb ja unistab endale hoolivat vanaema, keda tal iialgi pole olnud!!!
Mulle läks see teema väga hinge, ausalt!

Aga kuidas sai su pojake siis naisele last teha, kui ta ise kinnitas, et lapsi ei taha? Järelikult oli teemaalgataja jätnud midagi väga olulist tegemata - selgitamata, et iga teoga kaasneb ka vastutus. Pojale tuleb varakult selgeks teha, et kui tal neiuga tõsiseid kavatsusi ei ole, siis ärgu voodisse ronigu, vähemalt ilma kondoomita mitte.
Kirjutad, et poeg õppis "oma vigadest". Kas "veaks" ja "ainsaks viperuseks", millest õpiti, nimetad oma lapselast? Tule appi!
Ja mida su poeg siis õppis? Ei taha teine ju ikkagi oma lapse eest vastutada ega teda kasvatada?

JUST! MEHED; ÄRGE KEPPIGE ILMA KONDOOMITA! SEE SOO ON GÜRSASID TÄIS!

Mingi huvitav libateema, aga
Mul on MINILE imekaunis kingitus???
MINILE??? naine kes sai pojaga juhuseksi läbi lapse, kellega poeg päevagi koos pole elanud ja kellest mitte midagi kuulda ei taha.
meganaer...
tõsine "apsaks" autori poolt.

Vastuseid ei loe, aga Vanaema, mida sa nüüd tahad??? Oma poja jätsid TEADLIKULT isast ilma ja nüüd nutad, et poeg ei taha oma lapsega suhelda? Ta ju ei oska!!! Ta ei tea, mis asi see ISA on!

Minu isa eeldab ka(oma pähkli suuruse ajuga), et tema ema ehk minu vanaema aitab mind rahaliselt, tunneb huvi mu vastu nagu ema,isa ja vanavanemate suhe lapsega/lapselapsega ikka jne...
Tundub, et ta on arvamusel, et tema on oma kohustustest prii ning olenemata abielust (kunagisest) minu emaga pole tema üldsegi asjaosaline.
Vat kus on ikka "õige" eesti mees!!!

Nõus autoriga n

Teemalagataja-kuigi su jutt on esmapilgul pehme ja armastava vanaema jutt, siis teglikult kumab ridade vahelt välja oma nö minia süüdistamist, ning oma poja mõistmist. Et oma poega sa suudad mõista - et miks ta ei taha oma lapsega tegeleda ja selle est maksta. Mis on suhteliselt ebanormaalne käitumine mehe poolt! Aga miniat ei suuda mõista, kes ei luba lapselapsel vanaemaga kohtuda - samuti suhteliselt ebanormaalne?
Ma leian et sa pole erapooletu ja kui meie juba siin forumis seda tunneme, siis su minia tunnetab seda ka päris kindlasti.
Vot see ongi vastus su hüüatusele et : MILLES MINA AR;ASTAV VANAEMA SÜÜDI OLEN?

Ning hilisemates kommentaarides selgub samuti et sa soovid ainult miniat siunata ja sulle meeldiks et kõik teda siin kiruksid, ent tegelikult sind ei huvita probleemi lahendamine - ehk siis konstruktiivse kriitika viskad sa solvunult minema ja leierdad ikka oma vana laulukest - oh ma vaene vaene vanaema..oh..oh!
Selleks et probleemi lahendada, peab midagai muutma. Ja suure tõenäosusega iseennast! see ei ole mitte minu väljamõeldud lasue vaid ammustest aegadets teada tuntud tõde. Kui sa aga niisama haliseda stahad siis jah siin on selleks hea koht küll! :) Edu!

Aga miks mehed peavad kondoome ostma? Ma olen naine ja hoolitsen enda eest ise - kasutan beebipille. Ja kui mees ütleb selgesõnaliselt et ta lapsi ei taha, siis mis õigus sellel minial toda ilmale tuua oli? Tundub hoopis, et "minia" tahtis käima peale saada, et pressida raha nii vanaemalt kui ka isalt, kes last pole soovinudki. Te naised olete ikka kibestunud küll, alati jääte meeste peale lootma, et ehk too kasutab kummi. Paras kanakari, kelle peas on aju asemel kükitav mannatera.