Kui teie ellu tekib mõni erilisem inimene, siis kui kiiresti oma lapsele (lastele) teda tutvustate? Iga suhe ju areneb ning kohe alguses inimesed veel ei tea ka, millisele tasandile kõik jõuda võib, aga kas peaks siis senikaua mitte külla kutsuma, kuni on selge, et suhe on kindlamaks muutunud?

tahad kohe ööseks külla kutsuda, oh, lapsed pärast lasteaias jutustavad kõigile kuipalju neil on toredaid isasid!!!

aga miks sa teda neile nii tutvustama pead, ära kiirusta muidu tuleb jah äkki paljusid ridamisi neile "tutvustada" aga tegutse ikka.

alguses sõbrana ja kuna tutvustada... ikka siis, kui on aimu, et ehk saab asja kooselamiseks. senikaua kohtuda kas sõbra pool või.

Meil võttis aega umbes paar kuud. Käisime koos söömas esimesel korral. Sealt edasi veel loomaaed, külla sõpradele ja alles siis meile külla. Esialgu ööseks ei jäänud. Kui küsisin, et kas ta võib meile ööseks jääda siis oli laps nõus ning sealt edasi arenes meie sõprus kiiremini.

ah lapski sai siis aru, et öine külaline kolib ühte voodi magama? Tänapäva lapsed on nutikad.

Oleneb, kui vanad lapsed on. Mu tuttav ei ole küsinud, kas tema 12-aastane poeg on nõus või mitte, et ta ema peikasid omab. Saab juba aru küll, et emal on ka õigust sõpru ja õnne leida.

Minul kaks last ja 17-ne aastane poiss võttis lihtsalt teadmiseks. Tütar on 10-ne ja tema oli nagu veidi mures, tema jaoks on ikka emme-issi. Et on issi + keegi naine, see oli tema jaoks veel võõras.

Mina küll ei veaks meestuttavaid oma laste silma alla. Eriti veel neid juhuslikke.
Mida arvab laps oma emast, kellel kord üks, kord teine mees külas käib ja ka ööseks jääb? Et eelmisel suvel oli Juhan, talveks kolis see välja, siis oli Mati. Kevadeks oli ka see suhe lõhki ja siis kolis elamisse Jüri... jne. No mida tähendab, et emal on õigus sõpradele? Emal on kohustus luua oma lapsele turvaline kodu, kus ei figureeri võõraid mehi, kellega lapsed end ebakindlalt tunnevad (kuigi nad alati seda ei tunnista). Sellistest sisse-välja kodusest need tasakaalutud lapsed tulevadki. Ja just sellistest kodudest lapsed hakkavadki hulkuma - no ei taha võõra mehega koos olla ja kõik!
Kui mehehimu nii suur, siis tuleb kohtuda selle mehega kusagil mujal, mitte oma kodus laste silme all. Üleüldse oleks mõistlik seni mitte uut püsisuhet luua, kui laps ikka suurem.
Lapsed - see on ju vastutus ja pühendumine.

Ma ei saa aru, miks naised arvavad, et üksikemal on pidevalt järjekord ukse taga ja ta magatab neid. Ma usun, et see naine leidis kellegi ja püüab ääri-veeri kuidagi lastega tuttavaks teha.

viimasele:

Eks igaüks vaatab ikka oma vaatevinklist, mõni laseb sisse kolida ja magatab sõpru, teisel on sõbrad, keda ei pea magatama ega ööseks enda juurde vedama. Mõni naine lihtsalt ei oma eneseväärikust.

minu tüdruk 11a oli algul väga vastu, palus et jätke uks lahti ja tuli põlema, see jant kestis ikka paar kuud,siis rahunes maha aga vahel ikka tekib jonn et teeme nii et täna ta ei tule. kui tahan üksi välja minna siis nutab ja palub et võtaks ikka tema ka kaasa.ükskord ütlesin et kui temal kord see aeg käes siis tulen ma ka peikade poole kaasa,sellepeale oli lihtsalt vait. ja veel ütleb et temal ei tule seda aega ja mingeid peikasid.

Ma ei mõista, miks muretsetakse lapsi, kui nende kasvatamisest ei hoolita, vaid aetakse mehi taga? Laps peab olema esikohal! Kui laps suur, eks siis jooske meeste järele.

Küsige nende laste käest täiskasvanuna, kas neile meeldis see ema "tutvumine meestega". Vaadake, mida ütlevad. Kui hästi nad end oma kodus tundsid, kui ema seal meestega tutvus? Lugege liia kirjutist - kas selline laps on omas kodus õnnelik?
Aga emad muidugi hoolivad ainult oma suhetest!

Minu meeskaaslane tutvustas mind oma eelkooliealisele tütrele siis, kui me ise juba kooselust juttu hakkasime tegema. Laps võttis mu omaks ja nüüd vahel kutsub mind mänguhoos kas emmeks või issiks, aga mitte enam tädiks.

Juba samal õhtul ütlen, et kallis lapsuke, see on minu fuckbuddy ja sina magad täna kõrvatroppidega.

Sõltub ju ka sellest kui vanad on lapsed. Väikematel võib tekida mingi portest või arusaam et, tema esikohta tähtsuse tahetakse hõivata.
Ehk siis kui see tegevus on vältimatu, on hetk kus peab selle läbi tegema. Tean omadest kogemustest et, kerge ei ole see kummalegi poolele. Näod tehakse ette aga mis toimub tegelikult? See selgub alles hiljem. Peamine on see et, oma vaheline suhtlemine sellest hetkest ei kannataks. Kui see pihta saab on asi paha.
On ju kuuldud lugusid kui inimesed kurdavad et, laps ei võtnud teist poolt omaks. Lihtsalt tegi elu põrguks teisele poolele. Seda nad oskavad üli hästi.
Nii et, see teema on hullult suhteline alates täiskasvanutest ja nede suhte tugevusest ja lõpetades lase arusaamadest ja vajadustes elusse. Ühest seisukohta siin vist olla ei saa. Mina jah tõukaks selle nii kaugele kui muutub vältimatuks.

Minu poisid kohtusid paar kuud peale meie suhtlemist ja antud mees oli meil minu pool kui lapsed kodus, nii kolm neli kuud aeg ajalt , siis julgesin uurisida, et kas ta tohiks meil ka hommikuni olla ja lapsed olid nous. Olime ka enne olnud koos lastega mitmeid kordi spas ja soprade pool hommikuni. Praegu 1,5 aastat hiljem elame koos.