Logi Sisse

Teata kohatust postitusest - moderaator@delfi.ee
Üksikvanem
rase ja üksinda
 
nüüd siis minagi 10. juuni 2010, kl 22.20
Olen alati mõtlend,et kuidas saab nii juhtuda,et rasedus kujuneb elu kõige õudsamaks ajaks ja mees jätab lihtsalt.Minu kartus sai minu enda peal kinnitust.
Nimelt ilmus välja taas minu mehe südamesõbranna.Jah,täpselt,sest see inimene lihtsalt kogu aeg helistab talle.Kõige kurvem on see,et see naine on kõige suurem @!#$,keda ma tean.Ta on olnud prostituut,maganud kõigiga,kes on meie tutvusringkonnas,oma last ta kasvatada ei suuda,seda teevad tema vanemad,joob päevade viisi jne.Aga jah,minu mees on sellest naisest sõltuvuses.
Teate,mul ei ole kahju,et me lahku läksime,mina ju algatasin selle aga mul on kahju mehest,kes ennast selle naisega põhja joob ja kõige rohkem on mul kahju lapsest,kes on isa järgi hull ja ka sellest lapsest,kes on tulekul.
Mees on töllakas lihtsalt ja lastele polegi sellist isa vaja kes mingi joodikust litsi järgi jookseb.Ma siiralt loodan,et kui mees tahab meid veel näha,suudame me talle ei öelda.Tal on kõik võimalused rajada omale selle naisega ja meid ta ju ka ei vajanud elu kõige ilusamal hetkel.Ma ei pea viha ka selle naise vastu,sest nii õnnetu hing on ka päris hale olla.Olla ema ja kinni istuda purjus peaga sõidu eest on ikka nõme.Ise alles 33.a.
Õnne neile! Aga ühe lapse süda on jäädavalt purustatud ja seda see laps sulle ei andesta.Ja ka sündimata lapse isata oleks jääb selle naise õlule.Kahju,et minu lapsed peavad kasvama nagu ta enda poeg-vähe sellest,et ilma isata vaid ka teadmatuses,kes tema isa on.Vähemalt ei hakka meie kodus voorima mehed,kes tulevad emmega mängima ja laps mängib sellel ajal teises toas gini purgiga kui emme teeb onuga nalja.
Soovin,et teil ei oleks sellist meest,kes teie raseduse ajal eelistab kodunt kaugel olles sõbrannale helistada aga mitte teile ja küsida-kallis,kuidas teil läheb!
Üksikvanemad,olge tublid,kõik läheb veel hästu,uskuge!
 
nikulai 11. juuni 2010, kl 01.48
Algus ja lõpp on erinevad nagu öö ja päev...vahepeal on emotsioon...see on nagu allergikule mereõhk...hästi läheb siis kui saad endaga üksi olla ja tunda tulemas tunnete lootevett..ülejäänu on elu..
 
aga... 11. juuni 2010, kl 12.05
Kas abordile on juba hilja minna?
 
mees37 11. juuni 2010, kl 23.08
Eks oma sugune väärib ikka, oma sugust. See käis su l..st mehe kohta. Edu sulle, küll sa hakkama saad. Ehk veab teine kord paremini. Mehi tuleb hoolega valida, kapteni härra.
 
nüüd siis minagi 14. juuni 2010, kl 09.18
mingi ära jooksnud mehe ja litsist naise pärast ei hakka ma küll aborti tegema...nalja teed ??
 
Mees 14. juuni 2010, kl 09.31
Nii neid geene rikutakse. Naised...miks olete pimedad. Võta parem jobu ja kodune mees aga ringitõmbaja hülgab su nii ehk naa kunagi. Kahju tegelt....see on kahjuks elu.
 
..... 14. juuni 2010, kl 19.44
algatajale...ära mõista hukka ja siis ei mõisteta ka sinu üle kohut! Sa ei tea mis on "sõranna" tõuganud hooruse teele!See on MAAILMA VANIM ja RASKEIM amet, mida ei julge soovitada ka VERIVAENLASELE!
 
mees37 16. juuni 2010, kl 15.52
Maailma vanim amet on ikka eedeni aia aaednik, vot nii on lood
 
Mephistopheles 28. september 2010, kl 21.33
mida kuradit sa sellise mehe üldse endale püksi lasid kui mees töllakas on ja sa seda teadsid!!!!!
 
KossidNR45 10. oktoober 2010, kl 12.21
Ise oled süüdi,et sellise mehe võtsid
KÕIK ON SIIN ILMAS SÜÜDI,ET MAAILM SELLINE ON!!!!!!

RAIPE KARI
 
RoosaHelikopter 11. oktoober 2010, kl 11.25
Vahet pole, kes on süüdi. Fakt on see, et laps sünnib ja talle on vaja pakkuda parimat võimalikku elu.

Ma ise jäin raseduse ajal üksi ja nüüd, mitu aastat hiljem asjadele teise pilguga mõeldes olin rahul, et kummi lõpmatuseni ei venitanud ja lõpliku sammu enne lapse sündi astusin.
Selleks ajaks, kui titt tuli, olin suutnud end emotsionaalselt ette valmistada ning teadsin, et ainult mina olen see, kes peab hakkama saama ja vastutama, pole kellegi teise peale loota. Kujutan ette, väikese lapse kõrvalt lahkuminek oleks elu palju rohkem pea peale keeranud.

Mis puutub sellesse, et laps ei tea, kes ta isa on, siis olen enda jaoks selgeks mõelnud, et varjama ma seda ei kavatse hakata, kui laps kunagi uurib ning isagi on teadlik sellest. Leian, et kui laps on piisavalt vana, peab tal ise olema õigus otsustada, mida ja kui palju ta soovib oma isast teada, kas ta tahab teda kohata jne. Hoolimata sellest, millised on ema emotsioonid.
Lisa postitus
Autor:
Sinu e-posti aadress:

Selleks, et lisada oma postitusele pilt, video või pildialbum, kopeeri postituse väljale pildi, video või albumi aadress.

Näiteks:
  • http://pilt.delfi.ee/picture/2715753/
  • http://video.delfi.ee/video/vRze7Wd9/ või http://www.youtube.com/watch?v=KF0i_TyTtyQ
  • http://pilt.delfi.ee/album/170457/
Pane tähele! Lingid on aktiivsed ehk klikitavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes! Lisada saab vaid Delfi Pildi fotosid või albumeid ning Delfi Video või Youtube'i videoid! Fotod, galeriid või videod on nähtavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes!
Lisa postitusele link, pilt või video!