Tervitus!

On selline reaktsioon normaalne?

Olen ise poja kasvataja ja tütred elavad emadega.
Mul arenes suhe naisterahvaga vaikselt tõsisemaks,kõik kena-hea aga...
Olukord siis selline et laksime koos pisipiigaga (2,5a)oma uuele kallimale külla,temal seal elab ka õde kellel poeg samaealine.
Ei ta rääkinud mu tibuga sõnagi,vaid jõllitas tigedalt nagu tahaks ärasüüa. :o
Samas oma õelapsega möllas küll ja minul peale seda armastus otsas.

Pea täitsa sassis et kas tahangi enam tõsisemat suhet kellegiga ,samas ainult lastele pühendudes võib ju segaseks muutuda.

Ära kohe esimesest kohtumisest järeldust tee, rääkige asjad ausalt selgeks ja lastega saab ka arutada.Vaadake, mis ja milleks, ärge rikkuge ära midagi ilusat. Vaikida ja omaette mõelda ei ole alati õige.

No seda on kohe esimesel kohtumisel näha kuidas suhtub uus kandidaat sinu lapsesse.Kui juba esimesel korral nii käitus siis midagi head sealt loota ei ole.Mina elaksin enne lapsega kui võtaksin elukaaslase kes mu lapsest ei hooli või veel hullem-ei salli.Laps on kõige tähtsam siin ilmas,nr 1!!!!!!!!!Alati!!!!!(Muide,olen ise M).

Woww! Lahe et siin mõistlikke mehi ka on.
Nii ta on minulgi et lapsed nr 1, siiski igatsed kedagi enda kõrvale aga pole see eriti lihtne.
Peab vist liivakastiäärest nillima hakkama üksikemasid :P

Ise olen M39

Jah,ka mina igatsen kedagi enda kõrvale...Arvan et miskit võib välja tulla ainult selle naisega kel ka laps olemas on või siis sellega kes lapsi ei saagi kuid tahab.Aausalt öeldes,ega see liivakasti äärest nillimine vist väga vale mõte ei olegi...

Tõesti nii väga meeldiv, et siia vaatama sattusin ja sain teada, et nii sümpaatseid ja mõistlikke mehi ka leidub. Ma ise olen naine ja kasvatan üksi poega ja samuti on vahel tunne, et kas kaaslast peaks otsima hoopis üksikisade seast äkki. Teil see eelis, et üksikemasid on palju rohkem. Kuigi olen kindel, et paljud ka lasteta naised armastaks teie last nagu oma kuna naistel on kohe selline vajadus hoolida ja hoolitseda ja hoida ja armastada...

Minul on ka laps nr 1 - alati ja igas olukorras. Kuigi üksi on vahel kurb ja igatseks enda kõrvale kedagi, siis see keegi sobib ainult siis, kui ta minu lapse omaks võtab ja vastupidi. Üksikvanemate puhul peab arvestama, et lapsed ei kao kuhugi ja kui esimesel korral on suhtumine lapsesse selline, siis see ei muutu. Edu sulle otsingutel, kindlasti leiad ka toreda kaaslase, kes su lapse omaks võtab :)

jah tõsi ta on. kusjuures räägitakse, et võõrasemad on hullemad, kui võõrasisad. mehed ei oska vist nii hästi ussitada ja sigadusi enda sees varjata. kui tunned nii, siis on õige. loll naine ka, oleks võinud natukenegi teeselda. tal endal lapsi ei ole vist, muidu oleks tulnud asi loomulikult.

oled ise poja kasvataja, aga lähed pisipiigaga oma kallimale külla?
Nii et sul kasvatada kaks last poeg ja pisipiiga?

piiga kyll kahjuks emmejagu,aga nädalavahetustel õnneks saan endahoida :P

:) Hea mees oled...Oleks selliseid rohkem...Mina, kui üksikema olen päris palju taolist kohtlemist kogenud meestega. Oleksin nagu pidalitõbine..:) Aga olen täiesti tavaline noor naine kel kõik endal olemas ja ei otsi ülalpidajat.

Mul ka laps elab emmega aga igal võimalusel võtan ta enda juurde,lapsega koos olemine on ikka väga vahva aeg.Macgyver,kus linnas sa elad?

Elan Tallinna äärel-Harjumaa.
To 29: ära põe, liigita sellised teatud osakonda :D!
Samas pean tõdema seda et me kipume võrdlema uusi exidega ja see pole õige pigem exist hoolimine ikkaveel...

Ise sain kõrvetada kuna elasin ainult perele ja sellega tõukasin naise eemale hoopis (hankisin uue maja-sisustuse-autod-pangaarved jne, kõik ilma võlgadetta ja ikka sinisilmselt naisenimele :D-loomulikult jäin kõigest ilma),et ilus sai otsa ja kullakesel hakkas igav...
Lahkuminekuks töödeldi mind 1,5 aastat psyyhhiliselt ja see on jätnud omad tagajärjed.
Nyyd siis olen nagu tyhi koht-hing tyhi, samas otsin seda kes kõnniks minuga käsikäes nomatter what aga tundub et ise ei lase kedagi sydamesygavusse-vist kardan.
Hetkel juba tekib huvi et mis tulevik toob?
Kindlasti olen hetkel viletsam isa kui igapäev koosolles ja need väiksed tibud oskavad ju miksitada :D samas olen saanud pojalt (17a)ootamatut tuge-hoolivust-isapoja side on kasvanud megalt.
Kummaline see eluke meil.
Lihtne on soovitada teistele et pea püsti ja lahingusse...!
Kisub emotsionaalseks ära,samas mõtlen et kui kirjutaks oma stoori siia anonyymselt ära,kas siis hakkab kergem?
Aga reaalsus ütleb et omad haavad tuleb ikka ise lakkuda:D

Aga siiski peapysti ja edasi!!!

Olen perekonnast, kus vanaema ja vanaisa peres kasvaid vanaisa ja ta esimese naise, vanaema ja ta esimese mehe kui ka nende ühised lapsed. Ning pole kunagi tajunud mingit suhumise vahet, et kas tegemist on poolvenna või lihase õega. Aga arvan, et see saavutati mitte seetõttu, et "minu laps on alati nr 1", vaid kuna partner oli nr 1. ja lapsi armastati, kuna nad olid kas enda või partneri omad.

Ja see lapse põrnitsemine...kui kaua olete kohtunud ja kas oled naisele rääkinud kuidas ja miks eelmine suhe, kust on pärit see pisikene, täpselt lõppes.
Näiteks mul lapsi pole ja pean kõiki pisikesi väga armsateks, kellega ainult tahaks mängida. Aga samas kui uus kaaslane esimest korda tooks kaasa oma alles 2,5a aastase lapse ning mees poleks väga täpselt rääkinud, kuidas ta sellisesse situatsiooni jõudis... siis võiks küll hetkeks morniks võtta ja panna mõtlema, et mis siis ikkagi toimus, et mehel on alles 2,5a laps ja ta juba käib uuesti kohtamas... ja et kas 3,5a pärast tutvustatakse meie ühist last kellelegi kolmandale...

Hea kysimus.

Siiski alati räägin endast 65 prossa välja,et siis kõik teada kõigile,mis vaja esialgu.
Ja see et kas kolmandale...? Reaalselt oleneb ju elukäigust.
Kuna ma olen suure enamuse oma mäletavast elust olnud suhetes.... :D
Ja eks ma olen ka siin netiavaruses kohanud väägagi supper naisi, selgitan järgnevaga:
Et kui oled just lahkuläinud siis syda otsib asendajat ja see vahest pole õige-samas on.
Minu kogemus see et lahutasin,leidsin netiavarused-kohtusin ja 90 prossa fine, aga :D kohtusime korduvalt ja deem... sattusime kohe sobivat aga minu pyhenduvus eelmises suhtes polnud minujaoks veel lõppenud (ega lõppegi enne kui ise loobun... aga kas loobun...) :D
sellele järgnes teeme et kuidas öelda Imeheale tydrukule et ma olen veel eelmises elus kinni...
Selgitasin siis (telefonitsi kahjuks-õnneks :D)et me ei sobi,
Küsitakse et miks (WOOPLÄÄÄÄ)yx raskeimaid olukordi,kuna meil ikka läks liiga hästi ja see hirmutas mind.
Seega pisarsilmi tegin selgeks ,et ei tule sest miskit.

Nii et tegelikult puudus neiul algusest saadik võimalus nö. võita :)

Ja DEEM!!! tüdruk maksis kätte:D
Mingi aja möödudes võttis yhendust,mina muidugi syytundest ja igatsusest vabandasin visakalt ja rääkisin ausalt teema välja...
Sellepeale kõik taastus-kuidagi liiga lihtsalt (naised rõõmustage :)),et saime kokku et tantsida ja suhelda...
Naisterahvas (omakeeli musuke) veetis minuga 6 tundi tantsulaval vägagi otseselt äravedamis olekuga ja siis...
Baari sulgumise aeg lausus mulle samad sõnad: et me ei sobi ja peale selle et ta armastab kedagi teist :P
Mul HÄMMING misssugune...:D
Ja ta siiani on kindel endas (kuigi minus äratas ta sygava mulje, kuna oskab ka ei öelda)
Peale teda rändasin mööda maailma 6 kuud ja suhtlesin netis PS Rate.ee-st leitud tibiga :P
Nunii suhtlesime netis 8 kuud ja kuidagi igapäevaselt oli ta mul seal alati olemas.
Keemiad-värgid toimisid.
Siis tegin ettepaneku (kuna neti muidupruute ju rahapeal megalt saadaval.-Sellest võin eraldi raamatu kirjutada),et kui tulen Eesti kas kohe läheme abielu registreerima?
Ja ylla-ylla oli nõus...
Siis kimasingi pikukese aja möödudes Eesti abielluma...
:D
Nii Eestis kohal vaja pruudile kyllaminna (kuna ei olnud lennujaamas ootamas???).
Suurte otsingute järel leidsin alkohoolikust vana klassi venna,kellel oli sobiv auto (opel astra millel ees audi 4 rõngast,taga bmw silt ja muidu lapitud vihmaveerennist needitud karpide ja teibiga :P )siis siukese kyydiga kimasin esmakohtumisele (kuna eelnevad limusiinid on mind petnud).
Uskumatult võttis mind mu tulevane avasyli vastu.
Vahepealne oli pidu ja nauding!!!!
Siis meie eelneva kokkuleppe alusel...

To noor vanatydruk:
Et tegelikult TEMA tõi mind maapeale tagasi.
Olenevalt et...
Selleks ajaks kui ma suutsin end korrigeerida:::
Ma sain aru et iga uus suhe on tõsine...
Et netis on palju tydrukuid kes kysivad raha (ja seda häbematul viisil-manipuleerides).
Ja teemasse tagasi...
Et naised (omakasupyydlikud)petavad ja mehed(omakasupyydlikud)petavad.
Seega on DEEEM!
Aga kas sellepärast matta lootus???
EI.
Me olemegi need kes me oleme.
Meid loodi siia ilma millegijaoks ja see täitub nii-või naa
Lihtsalt protsess on meile teadmatu ja närib meid
teadmatus õgvendab meie elu
ahvatlus rikub enamus...
me kõik teame kuidas käituda...
aga siiski läheb teisiti...
nagu meie lihtne variant näeks ette
Seega elagem ja nautigem seda mis meile antud (ära loobugi mõttest et areneda-yritada)...

mis

mulle su jutt lõpus jäi väga segaseks ... aga ... minu meelest on see ilmselge naistele tünga tegemine. ise istud selle ärakasutajast eide perses kinni ja teised peavad kannatama. istu kodus ja ära mängi teiste inimestega. krt viskas ketta maha praegu...

Kuule yksikema rahune nyyd, mul kuldsed käed ja paneme su ketta paika tagasi.

Jutt oli hetke emotsioonist pärit(kokkamise kohustus neelas aja ja piiras mõttejooksu nats),kuigi tõeteraks see et sellist keelt räägivad naiste käitumised mulle minu kogemuste järgi täna.

Siiski olen vast teistsuguste (vanakooli) meeste kilda kuuluv mees ja nats fännan ka pere põhireegleid (et kui argipäev käes siis nähakse ka vaeva et lastel oleks mõlemad vanemad).
Tean mitmeid paratamatuid juhuseid ja ka tujust (mugavusest) tulnud lahutusi.
Reaalselt tynga fik ei ole ja võimalus on kõigil (konkreetne pettumus tekitab sellised mõtted et miks see kõik...ja prooviks vana peret taastada kuna lapsed kannatavad täiskasvanute tujude-otsuste pärast).
Nii-et pole seda õiget vist kohanud veel,kes ajaks minu pea sassi.

Pace for ewerybody! :D

Macgyver, abiellume? :)

Mcgyver, kas Sinuga ka kuidagi kontaksti saaks? miisuke26@hot.ee

elan mehega kellel on eelmisest abielust tütar, saab veebruaris viieseks.. ütlen ausalt.. ei salli seda last. täiesti kasvatamata, kisab karjub peksab jonnib. Kui midagi ei saa siis lendavad kõik asjad kapist põrandale ja viskab ennast siis nende asjade otsa. 2 aastat juba toome ta jõuludeks meile, peale kinkide kätte saamist hakkab üx jonnimine jha vingumine pihta ja tuleb võtta teekond tema(lapse) koju ette (100 km) Järgmised jõulud ilmselt viime kingi lihtsalt sinna ja kõik. Lisaks ei saa ma kuidagi seda last sallida ka selle koha pealt et just tema pärast pidin mina oma lapsest loobuma.
Pole mõtet siin hakata seletama et ma ei salligi lapsi jne. Mulle väga meeldivad lapsed, sõbranna poiss on üle 2 aasta netukene ja super laps. Üx päev olid siin meil sõbranna poiss ja mehe tütar.. ma tegelesin ainult poisiga. Mõlemad said mängu hoos pesukasti kaanega vastu pead, 5 aastane röökis ennast segasex, 2 aastane hõõrus korra pead ja ütles... sain haiget.

Sa Anu saad nüüd nii,et tule jumal appi. Kindlasti oled kohe lastevihkaja ja teadlikult vihkadki seda last jne. Mul ka ei ole klappi mehe lastega eelnevast elust. Ma ei tunne end ka kuidagi pahana, et ma neid ei salli. Ma ei arva ka , et kellegi teise lapsed peaks minu jaoks mingi nr. 1 olema, nad ei ole ja ei saa ka olema. Sellepärast paljud suhted metsa lähevadki, et mees ja naine ei ole enam teineteise jaoka kõige tähtsamad, kui lapsed tulevad. Minu jaoks on kõige tähtsam minu mees ja mina talle ka, kuigi meie ühine pere on prioriteet, siis tema lapsed siia ei kuulu. Tahan sellega siin väita, et mitte kõik inimesed ei ole sarnase suhtumisega ja arvamusega ja ma ei arva ka, et me mingid eriigid ja südametud olema, lihtsalt meil on nii. Mulle ei sobi arvamus, et kui sa nii ei arva nagu enamus siis oled ebard. Mina võin ju sama väita.
Laske aga käia ja materdage mind nüüd ükskõik kelleks, ega mu arvamus sellest küll muutu.

Mnjah. Mis siin kosta. Ühte kindlasti keegi ei ole ebard, esiteks sellepärst et, see on äärmiselt ebaviisakas väljend. Tegelikult on ju õigus teil mõlemil. Kuid te üritage mõista et, te olete erinevate elude ja seisundite kogejad. Teil mõlemil on õigus.

Mis seal ikka seletada, lapsed on äärmiselt erinevad ja suhtumine täiskasvanutesse erinev.
Mida siis teha? Pean siin kordama tiigrike st. Peamine mis on oluline on see et, kui täiskasvanud oma vahel sobivad ja soovivad koos olla ja ühiselt jätkata siis tuleb see punkt meeles pidada. Mitte lasta ennast kõigutada laste arvmusest või olemusest. Laps käib vanema mitte vanem lapse järgi. Kui see on selgeks tehtud eelkõige endale siis lastele on kõik suhted toimivad.

Macgyveri taolistest meestest ma soovitan küll kauge kaarega mööda käia. Minus subjektiiveslt tekitavad selliste kirjatükide kirjutajad mehed tõuget aga mitte tõmmet. Manipulaatorid on sellised ja seda on ka tema lapsed. Osavad, kavalad, julmad.

sa issanda vits! lapse kasvatamatus on lapsevanema süü ja last sellepärast vihata?
üksikvanemad pingutavad lihtsalt üle oma hoolitsusega, et kompenseerida vähest aega, teise vanema puudumist vms ja siis ongi lapsed veidi kasvatamatud, mis teha! kusjuures kaheaastane laps kannatab väga hästi suunata ja muuta veel- milles probleem? pigem tuleks mõelda, et kas suhte alustaja üksikvanemaga on valmis olema enamasti teisejärguline tegelane, kas ettekujutus heast lastetoast on mõlemal sarnane ja kas soovitakse ka ühiseid lapsi.
olen ka mõnda aega üksikvanem olnud ja ikka üksi pigem seetõttu , et väga isekas tundub sundida kedagi minu lastest samamoodi hoolima nagu ma ise... no ehk mõne aasta pärast kui lapsed läinud...

Mcgyver, tundusid algul nagu päris tore mees..hoolid oma lastest ja eeldad, et ka sinu uus partner neisse positiivselt suhtuks. aga see soga, mis edasi tuli...no kohe üldse mitte ei saanud enam aru, mis mees sa oled ja mida tahad... kas hellitad veel lootusi, et vana suhet annab parandada ja traditsioonilist peremudelit säilitada? või otsid tõsiselt uut naist oma ellu, kes ka sinu lapsed omaks võtaks? esimesel juhul tegutsed küll hoopis valede asjadega siis, nillid netis naisi nagu murdu selle asemel, et oma vana suhet lahata ja leida võimalus millegi päästmiseks... teisel juhul tundub, et oled vist siiamaani ainult valede naiste otsa komistanud ja ehk ei teekski paha liivakasti ääres tutvuste sobitamine. sest tundub, et tänapäeva vallalised lastetud naised on nii õelaks kätte läinud (järeldus siinsete foorumikülastajate postitustest), et keskmes on ainult MINA, MINA ja veelkord MINA ja uus mees tulgu suhtesse puhta lehena mis sest, et on teada, et mehel eelmisest suhtest laps(ed). noh mingeid ära hellitatud teise vanema poolt üles keeratud jõmpsikaid a'la ''käitu selle uue tädiga nii vastikult kui veel oskad'' ei salliks vist keegi. aga kui ikka meest tõeliselt armastada, peaks suutma ka tema lastesse tsiviliseeritult suhtuda.
ise olen 27.aastane 6-aastase tütrega üksi jäänud naine ning mitte iialgi ei astuks suhtesse, kus juba algusest näha, et mees minu last ei salli. parem olen elu lõpuni üksi. vot nii palju armastan oma last! sellel põhjusel ei ole ka üritanud/julgenud uut suhet alustada. ei eelda, et uus partner mu lapsele isa eest peaks olema (mis oleks küll suurepärane variant), kuid silmnähtavat põlgust ei kannataks ma sekunditki. tegelikult arva, et meest/naist võib armastada aga last ei ole võimalik mitte armastada. ja seda on võimalik tunda ainult neil, kellel omal laps(ed).
igatahes, edu sulle mcgyver! loodan, et saad oma peas selgeks, mida elult veel tahad. ainult ära lase oma lastel kannatajaks jääda, sest seda on neil ilmselt niigi juba tulnud olla. Päikest! :)

Ma ei nännuta ka mehe last, mulle see ninnunännutamine üldse ei istu. Ja võõra lapsega kohe tegelema ammugi ei hakka..

tegelikult peaks ikkagi üksikisa kohe arvestama, et enam mingit suhet ei loo, sest naised keeravad mehe lastele ikka ilgelt s'' kokku aga loomulikult mehe seljataga, lihtsalt naiselikult nagu madudele omane.