olen üksikema ühele lapsele, kes on peaaegu seitsme aastane. aasta tagasi tutvusin meesterahvaga, kellega arvasin olevat ühine tulevik kuni siiani...nüüd kahtlen juba pikemat aega tegelikult.
elame eraldi, ta teab ja tunneb minu last juba aasta (samamoodi, nagu mindki) poeg on mul elav, ta täielikult jumaldab mu nn boyfriendi. nii, kui boyfriend orbiidil on, mu poeg üritab temaga kontakti saada. nimetab teda enda parimaks sõbraks jne. olen täheldanud, et mu boyfriend mõnikord ütleb talle a la : jää vait, sa käid närvidele jne. mind on see hakanud nii häirima. olen talle seda ka maininud, boyfriend ütleb, et ta käib ju närvidele (kusjuures vahest käib tõesti, kuna otsib tema tähelepanu, mitte koguaeg, sest üritan oma last ka piirata selles suhtes) ja et nii vana laps peaks juba mõistlikum olema. ei saa öelda, et boyfriendil ei oleks lastega kogemusi, tal endal 3ne laps. olen talle öelnud, et mis tunne temal oleks, kui ma tema lapsele ütleksin: tõmba minema, mul on kõrini sinust vms. tema ütleb, et mu laps ju ainult kolme aastane, sinu oma on kuuene. samas, laps on ju laps. täna mul keeras nii ära, et ma ei suutnud boyfriendiga suhelda. nii haiget teeb, lapse eest tunnen end süüdi. laps ei tundu kuidagi olevat solvatud, aga v-olla ei näita ta seda välja ka kohe. ei ole mul neid suhteid olnud ka nii palju, et teaksin, kas see on normaalne v mitte, et pean oma last pidevalt kaitsma, nagu emalõvi? ma ei ütle, et mu laps on kukununnu ja eksimatu, aga ta on kõigest laps ja kui midagi häirib, siis need häirivad asjaolud võiks ainult mulle öelda, mitte lapsele? kaalun tõsiselt, et see mees ei ole mulle õige. ei suuda temaga momendil isegi rääkida, sest ta siiamaani õigustab ennast.