Lugu ka, nagu siin teemas kombeks.:)
Perenaine läks välja, unustas ukse lahti. Kana märkas seda ja otsustas: ”Vaja õige toaski ringi vaadata.” Ja kapsis kohe vargsi vöörusesse, kõpsis sealt edasi köökigi.
Prussakas, kes istus müüripraos ja soojendas end päikese käes, sai kohe kurjaks ning hüüdis: ”Hei, sina, külamoor, mis sa siin luusid!”
”Tulin kah korraks vaatama, kuidas inimesed elavad,” vastas kana viisakalt.
”Mis inimesed! See on minu maja – inimesed on siin ainult selleks, et mind teenida,” kurjustas prussakas edasi.
”Aga kes oled siis sina ise?”
”Mina? Ime küll, et sa isegi niisuguseid asju ei tea. Mina olen ju Peremees, mina olen ju Prussakas!”
”Ahah, või sina oledki siis prussakas.”
”Jah, mina´p see olen, mina´p see olen. Ja vaata mind nüüd hästi teraselt, et sa mu edaspidi ära tunned.”
Kana seadis pea viltu, vaataski. Vaatas tükike aega, nägi müüripraost väljaulatuvaid vuntse, noogutas elutargalt. Prussakas küsis: ”Kas nägid mind?”
”Nägin,” ütles kana.
”Eks ma olen ju hirmus elukas küll?”
”Oled.”
”Härgki pole minust suurem!”
”Kus sa sellega, kus sa sellega!”
”Ja hing on mul tige, oi-oi kui tige!” hüüdis prussakas, liigutas ikka vuntse. ”Kelle kätte saan - tapan! Kellele järele jõuan – see enam eluga ei pääse!”
”Ko-ko-kole! Ko-ko-ko-kole! Ko-ko-ko-kole!” põlastas kana, piilus jälle müüriprakku, küsis: ”Kuidas sa, kaim, oma ohvrid tapad, millega neilt elu võtad?”
”Suuremad löön surnuks sarvedega, väiksemad tallan oma vägevate kapjade alla,” vastas prussakas.
”Mis sa ka sööd, et sa nii hirmus tugev oled?”
”Leiba söön, liha söön.”
”Mis sa ka jood, et sul sihuke kole ramm kehas on?”
”Piima joon, koort joon.”
”Tohoh ime, siis oled ju päris korraliku toidu peal üles kasvanud – peaksid ju mekkima üsnagi magusasti, ” ütles kana, sirutas kaela õieli, nokkis prussaka müüripraost välja.
Nokkis välja, neelas kohe alla.
Neelas alla, väärutas pead ja põlastas: ”Vaata mul kiidukukke! Putukas-matikas on palju parem, tanguterake on tüki magusam!”