Pühamees ja madu
Ühe väikese küla lähedal elas kord madu, keda sealsed elanikud sugugi ei sallinud. Nad olid pidevalt hirmul: näete, see madu roomab jälle vaikselt läbi rohu ja otsib oma ohvreid; ta tormab ilma hoiatamata oma saagi kallale ja hävitab selle.
Oli teada, et madu sööb nii kanu, koeri ja isegi nii suuri loomi nagu lehmad. Mis aga kõige enam külaelanikke häiris, oli see, et ta ei põlanud ära ka väikesi lapsi.
Inimesed tahtsid hoolivad olla kõikide elusolendite vastu, kuid see madu oli liiga kaugele läinud. Nad said aru, et midagi on vaja ette võtta. Koos koguneti põlluservale ja kaikad ning kivid käes, hakati trumme põristama ning karjuma, et madu lagedale ajada ja ära tappa.
Sealt juhtus mööda minema üks pühamees, kes astus rahvahulga juurde ja küsis: “Mis siin toimub?”
Külaelanikud vastasid: “Madu on häbematuks muutunud! Ta sööb meie loomi ja isegi lapsi!”
Pühamees küsis: “Kui ma peatan mao ja ta ei tee teile enam kurja, kas jätate ta siis ellu ja lasete vabaks?”
Külaelanikud hakkasid isekeskis nõu pidama. Mõned tahtsid kohest kättemaksu, teised olid valmis laskma pühamehel proovida.
Kuigi enamik neist ei uskunud, et pühamees võiks ära hoida mao hammustamise, leppisid nad siiski vastumeelselt sellega, et anda maole veel üks võimalus.
Pühamees astus põllule ja käskis maol enda juurde tulla.
Madu kuulas käsku ja tuli roomates pühamehe jalge ette.
“Mis...ssssss on?” sisistas ta.
Pühamehe sõnad olid lihtsad: “Aitab! Sul puudub selleks vajadus. On küllalt palju muud toitu, nii et sa ei pea sööma külaelanike loomi ega nende lapsi!”
Ei olnud mitte niivõrd palju seda, mida ta ütles, vaid kuidas ta seda ütles. Pühamehe häälest kostus lahkust ja austust.
Madu teadis, et pühamehe sõnad on tõsi. Ta ei sisisenud vastuseks ainsatki sõna, noogutas vaid arusaamise märgiks ja lahkus.
Ei läinud palju aega, kui külaelanikud mõistsid, et madu ei kahjusta neid enam. Nad olid tänulikud.
Kuid mõned külaelanikud olid jätkuvalt kurjad ja vihased selle pärast, mida madu oli teinud.
Nad hakkasid teda kivide ja kaigastega piduma. Päev päeva järel sai madu üha enam hoope, kuni ta lõpuks seda enam välja kannatada ei suutnud ja ta peitis end suure kivi alla, et mitte murda pühamehele antud lubadust.
Seejuures oli ta suures segaduses ja mõtles:
“Miks see küll juhtub minuga? Ma ju ometi järgisin pühamehe sõnu!”
Ta oli nii hirmunud ja mõistes, et varsti ta sureb nagunii toidupuuduse kätte, jättis ta oma peidupaiga.
Ühel päeval kuulis nõrgenev madu pühamehe samme lähenevat ja viimast jõudu kokku võttes roomas teele temaga kohtuma.
Püha mees, nähes kohutavalt läbipekstud ja haiget madu, küsis: "Mis sinuga juhtunud on?"
Madu rääkis suurte jõupingutustega, kuidas külarahvas teda peksis ja piinas ja kuidas ta pidi päevi olema ilma söömata kivi all peidus, et end kaitsta.
Püha mees kuulas vaikselt ja vangutas pead.
Tema hääl oli madal, kui ta ütles: "Oh, sa rumal madu! Ma ütlesin sulle, et sa ei hammustaks, aga ma ei öelnud midagi sisisemise kohta!"
Madu mõistis ja roomas sisisedes eemale.
Toimetatud 1 kord(a). Viimati la-femme 29.12.2011 21.12.