Aga pöördume tagasi meie künnivareste juurde. Me rääkisime nende seltskondlikust instinktist. Paar tosinat nende hulgast – ühiskonna "võrukaelad" ja poissmehed, minu hinnangu järgi – olid loomas klubi. Ma olin viimase kuu jooksul püüdnud aru saada, mis neil teoksil on. Nüüd ma tean – see on klubi.
Ja oma klubihooneks on nad valinud loomulikult selle puu, mis on minu magamistoa aknale kõige lähemal. Ma võin arvata, kuidas nad selle peale tulid. See oli minu viga, et ma enne sellele ei mõelnud. Umbes kaks kuud tagasi valis üks üksik künnivares, kes kannatas kas seedehäirete või õnnetu abielu käes, selle puu oma mõttemõlgutusteks.Ta äratas mu üles, ja ma vihastasin. Ma avasin akna ja viskasin teda tühja soodaveepudeliga. Loomulikult ei saanud ma talle pihta, ja kuna ma ei leidnud midagi muud, millega teda loopida, siis ma röögatasin ta peale, arvates, et hirmutan ta niimoodi minema. Ta ei pööranud mulle tähelepanu ja jätkas omaette rääkimist. Ma röökisin valjemini ja äratasin sellega üles oma koera. Koer haukus vihaselt ning äratas üles enamiku asjadest veerand miili raadiuses. Ma pidin minema alla koos saapapoisiga*, ainsa asjaga, mille ma käsikaudu leidsin – et koera maha rahustada. Kaks tundi hiljem jäin ma kurnatuna magama, jättes künnivarese ikka veel kraaksuma.
Järgmisel õhtul tuli ta tagasi. Ma võin öelda, et ta oli huumorimeelega lind. Arvestades, et see võib juhtuda, olin ma igaks juhuks ettevaatusabinõuna pannud valmis mõned kivid. Ma tegin akna pärani lahti ja virutasin need üksteise järel puu poole. Pärast seda, kui ma olin akna sulgenud, hüppas ta lähemale ja kraaksus valjemini kui kunagi varem. Ma arvan, et ta soovis, et ma viskaksin veel kive tema pihta; ilmnes, et ta peab kogu seda toimingut mänguks. Kolmandal ööl ei kuulnud ma temast kippu ega kõppu ja kiitsin ennast, et vaatamata tema bravuuritsemisele olin ma tema julgust kahandanud. Ma oleksin võinud künnivareseid paremini tunda.
Selle, mis juhtus siis, kui klubi oli moodustatud, võin ma kokku võtta nii:
"Mille me klubihooneks võtame?" küsis sekretär, kui kõik teised punktid olid ära otsustatud. Üks pakkus ühte puud, teine teist. Seejärel võttis sõna see meile tuttav vares.
"Ma ütlen teile, kuhu," lausus ta. "Selle jugapuu otsa, mis jääb eeskoja vastu. Ja ma ütlen teile, miks. Umbes tund aega enne videviku saabumist tuleb trepikoja kohal oleva akna juurde üks mees, riietatuna kõige naljakamasse kostüümi, mida mu silmad on kunagi näinud. Ma ütlen, mida ta mulle meenutab – neid väikeseid kujukesi, keda inimesed kasutavad põldude dekoreerimiseks. Ta avab akna ja viskab palju asju alla murule, ning seejärel ta tantsib ja laulab. See on kohutavalt huvitav – ja seda kõike võib jugapuu otsast näha."
*kasutatakse saapa vormishoidmiseks