Unetute nurgake
Jutuvestja ja rahapada
| jutuvestja 03. mai 2013, kl 21.10 |
Kord elas üks jutuvestja, keda keegi ei tahtnud kuulata. Jutuvestja ei jätnud jonni. Ta hiilis sinna, kus inimesi palju koos oli ja ütles: “Kohe ma räägin teile loo mehest, kellel oli nii väike maja, et ta pidi magamiseks ennast igal õhtul naelaga seina peale lööma!”
“Ei taha kuulata!” ütles lähim inimene. “Meil on niigi huvitav. Me vaatame, kuidas maja põleb.”
“Jah, just, just, maja!” ütles jutuvestja. “Ühel mehel oli nii väike maja, et ta pidi magamiseks ennast igal õhtul naelaga seina peale lööma. Tal oli selle jaoks maja ees pingil nael ja haamer. Õhtul puges ta majja, pistis käe aknast välja ja …”
Kuid keegi ei kuulanud teda, sest samal hetkel jõudsid kohale tuletõrjujad.
Jutuvestja kõndis edasi, kuni nägi lahke olekuga vanamammit. Jutuvestja tegi uuesti proovi:
“Tahate, ma räägin teile jutu sellest, kuidas rebane taluperenaise ära võrgutas?”
“Ei, kullake, mul pole aega! Ma olen väga hea inimene ja kleebin kuulutusi,” vastas vanamammi. “Lugege: väikesed üliarmsad kassipojad otsivad endale uut kodu.”
“No see on küll rumal jutt!” mõtles jutuvestja. “Kassipojad ise küll endale uut kodu ei otsi. Nendest tahetakse vanas kodus lihtsalt lahti saada.”
Jutuvestja võttis hoogu, et püüda oma lugu siiski ära rääkida, aga vanamemm oli juba järgmise posti juures ja määris sellele liimi.
Kole on elada jutuvestjana linnas, kus inimesed on nii osavõtlikud, et neil pole mahti sinu juttu kuulata.
Kui jutuvestja oli juba lootust kaotamas, ütles ta ühe poekese juures kogemata nii:
“Tahate, ma räägin teile loo sellest, kuidas rikkaks saada?”
“Jaa!” hõiskasid inimesed. “Räägi! Me kuulame!”
Nüüd oli jutuvestja kimpus.Tegelikult tal sellist juttu üldse ei olnud. Ta hakkas improviseerima:“Rikkaks saab nii, et, ... et… tööd tuleb kõvasti teha … ja noh … palju raha on vaja teenida ja … rahapada on ka vaja üles otsida!”
Inimesed hõiskasid ja juubeldasid ja valisid jutuvestja kohe linnapeaks. Samal hetkel läksid jutuvestjal kõik muinaslood peale viimase meelest ära. Aga sellest polnud midagi, sest inimestele meeldis, kui ta lugu rikkakssaamisest kogu aeg kordas.
Kedagi ei häirinud ka see, et mõne aja pärast maksti neile palka kassipoegades. Kassipojad on ju üliarmsad!
See oli üleüldse üks õnnelik linn, sest nagu te juba aru saite, polnud selle elanikud just rohke tarkusega õnnistatud. Ilmselt seetõttu ei leidnud keegi ka rahapada üles. Rahapada nimelt oli hiigelsuur, lösutas linnaväljaku keskel ja selle peale oli rahapaja peitja inimeste eksitamiseks kirjutanud: SIIN EI OLE.
Aapo Ilves
"Muinasjutte lastele ja suurtele"
“Ei taha kuulata!” ütles lähim inimene. “Meil on niigi huvitav. Me vaatame, kuidas maja põleb.”
“Jah, just, just, maja!” ütles jutuvestja. “Ühel mehel oli nii väike maja, et ta pidi magamiseks ennast igal õhtul naelaga seina peale lööma. Tal oli selle jaoks maja ees pingil nael ja haamer. Õhtul puges ta majja, pistis käe aknast välja ja …”
Kuid keegi ei kuulanud teda, sest samal hetkel jõudsid kohale tuletõrjujad.
Jutuvestja kõndis edasi, kuni nägi lahke olekuga vanamammit. Jutuvestja tegi uuesti proovi:
“Tahate, ma räägin teile jutu sellest, kuidas rebane taluperenaise ära võrgutas?”
“Ei, kullake, mul pole aega! Ma olen väga hea inimene ja kleebin kuulutusi,” vastas vanamammi. “Lugege: väikesed üliarmsad kassipojad otsivad endale uut kodu.”
“No see on küll rumal jutt!” mõtles jutuvestja. “Kassipojad ise küll endale uut kodu ei otsi. Nendest tahetakse vanas kodus lihtsalt lahti saada.”
Jutuvestja võttis hoogu, et püüda oma lugu siiski ära rääkida, aga vanamemm oli juba järgmise posti juures ja määris sellele liimi.
Kole on elada jutuvestjana linnas, kus inimesed on nii osavõtlikud, et neil pole mahti sinu juttu kuulata.
Kui jutuvestja oli juba lootust kaotamas, ütles ta ühe poekese juures kogemata nii:
“Tahate, ma räägin teile loo sellest, kuidas rikkaks saada?”
“Jaa!” hõiskasid inimesed. “Räägi! Me kuulame!”
Nüüd oli jutuvestja kimpus.Tegelikult tal sellist juttu üldse ei olnud. Ta hakkas improviseerima:“Rikkaks saab nii, et, ... et… tööd tuleb kõvasti teha … ja noh … palju raha on vaja teenida ja … rahapada on ka vaja üles otsida!”
Inimesed hõiskasid ja juubeldasid ja valisid jutuvestja kohe linnapeaks. Samal hetkel läksid jutuvestjal kõik muinaslood peale viimase meelest ära. Aga sellest polnud midagi, sest inimestele meeldis, kui ta lugu rikkakssaamisest kogu aeg kordas.
Kedagi ei häirinud ka see, et mõne aja pärast maksti neile palka kassipoegades. Kassipojad on ju üliarmsad!
See oli üleüldse üks õnnelik linn, sest nagu te juba aru saite, polnud selle elanikud just rohke tarkusega õnnistatud. Ilmselt seetõttu ei leidnud keegi ka rahapada üles. Rahapada nimelt oli hiigelsuur, lösutas linnaväljaku keskel ja selle peale oli rahapaja peitja inimeste eksitamiseks kirjutanud: SIIN EI OLE.
Aapo Ilves
"Muinasjutte lastele ja suurtele"
| Rexx 04. mai 2013, kl 09.10 | Registreerus: 14 aastat tagasi Postitusi: 1,273 |
| jutuvestja 13. juuni 2013, kl 21.10 |
Peavaluga mees
Rudolphil oli olnud üsna pikk, edukas ja õnnelik elu.
Viimastel aastatel hakkas teda aga üha sagedamini kimbutama kohutav peavalu. Need muutusid nii hulluks, et tavalistest valuvaigistitest ei olnud vähimatki kasu. Kogu ta karjäär ja igapäevaelu olid tõsiselt häiritud. Ta otsustas arsti juurde minna, et oma tervist kontrollida.
Üks spetsialist teise järel oli võimetu haiguse põhjust kindlaks tegema, kuni lõpuks leidus üks tark arst, kes lahendas probleemi.
"Hea uudis on see, et ma võin vabastada teid peavalust," ütles arst. "Halb uudis aga see, et teid tuleb kastreerida. Teil on väga harvaesinev haigus, mis on tingitud sellest, et teie munandid tekitavad survet närvidele, mis omakorda levib selgroo kaudu ülespoole ja põhjustab peavalu. Ainsaks võimaluseks survet leevendada on kõrvaldada teie munandid."
Rudolph oli šokeeritud ja mures. Aga kuna peavalu tõttu oli võimatu keskenduda, leidis ta, et pole muud valikut kui minna kohe noa alla.
Kui ta haiglast lahkus, oli peavalu kadunud ja ta tundis end nagu teine inimene.
Rudolph mõtles, et võiks pöörata uue lehekülje oma elus.
Ta mõtles: "See, mida ma kõigepealt vajan, on uus ülikond!"
Ta läks meesterõivaste poodi ja ütles müügimehele: "Ma sooviksin uut ülikonda."
Müügimees silmitses teda korraks ja ütles: "Vaatame ... suurus 44."
Rudolph naeris: "See on õige. Kuidas sa teadsid?"
"See on minu töö," vastas müüja.
Rudolph proovis ülikonda. See sobis ideaalselt. Sel ajal, kui Rudolph end peeglist imetles, küsis müügimees: "Kuidas oleks uue särgiga?" Rudolph mõtles hetke ja ütles: "Muidugi!"
Müügimees silmitses teda jälle põgusalt ja ütles: "Vaatame ... 34. Varrukas 16, krae 02/01."
Rudolph oli üllatunud. "Täpselt nii. Kuidas sa teadsid?"
"See on minu töö!"
Rudolph proovis särki ja see sobis ideaalselt. Kui Rudolph peegli ees kraed sättis, ütles müügimees jälle: "Nüüd peaksite ostma ka uued kingad!"
Rudolph oli hoogu sattunud ja ütles pikemalt mõtlemata: "Loomulikult!"
Müügimees heitis pilgu Rudolphi jalgadele ja tähendas: "Vaatame ... 9... 1/2 lai."
Rudolph oli taas üllatunud. "Just nimelt! Kuidas sa küll teadsid?"
"See on minu töö!"
Rudolph proovis kingi ja need sobisid ideaalselt. Ta kõndis nendega mugavalt poes ringi, kui müüja küsis: "Ehk soovite ka uut mütsi?"
"Kahtlemata!"vastas Rudolph kõhklematult.
Müügimees vaatas Rudolphi pead ja ütles: "Vaatame ... 75/8."
"Uskumatu! Kuidas sa kõike nii täpselt tead?"
"See on minu töö!"
Müts sobis ideaalselt. Rudolphil oli hea tunne. Siis ütles müügimees jälle: "Nüüd on jäänud vaid aluspesu. Kuidas sellega oleks?" Rudolph mõtles hetke, kuid ütles siis: "Las tulla!"
Müügimees mõõtis silmadega Rudolphi taljet ja ütles: "Vaatame ... suurus 36."
Rudolph hakkas naerma: "Ei, lõpuks sain ka ühe vale! Olen kandnud suurust 34 sest saadik, kui ma olin 18 aastat vana."
Müügimees raputas pead ja ütles: "Ei! Te ei saa kanda suurust 34. Kui te kannate liiga kitsast pesu, tekitab see survet teie munanditele, need omakorda vajutavad närvidele, surve kandub selgroo kaudu ülespoole ja hakkab põhjustama peavalu. On teil kunagi pea valutanud?"
"Liigagi tihti...."
"Nüüd, mil te hakkate kandma õige suurusnumbriga pesu, kaovad peavalud iseenesest!" ütles müügimees rõõmsalt.
Rudolphil oli olnud üsna pikk, edukas ja õnnelik elu.
Viimastel aastatel hakkas teda aga üha sagedamini kimbutama kohutav peavalu. Need muutusid nii hulluks, et tavalistest valuvaigistitest ei olnud vähimatki kasu. Kogu ta karjäär ja igapäevaelu olid tõsiselt häiritud. Ta otsustas arsti juurde minna, et oma tervist kontrollida.
Üks spetsialist teise järel oli võimetu haiguse põhjust kindlaks tegema, kuni lõpuks leidus üks tark arst, kes lahendas probleemi.
"Hea uudis on see, et ma võin vabastada teid peavalust," ütles arst. "Halb uudis aga see, et teid tuleb kastreerida. Teil on väga harvaesinev haigus, mis on tingitud sellest, et teie munandid tekitavad survet närvidele, mis omakorda levib selgroo kaudu ülespoole ja põhjustab peavalu. Ainsaks võimaluseks survet leevendada on kõrvaldada teie munandid."
Rudolph oli šokeeritud ja mures. Aga kuna peavalu tõttu oli võimatu keskenduda, leidis ta, et pole muud valikut kui minna kohe noa alla.
Kui ta haiglast lahkus, oli peavalu kadunud ja ta tundis end nagu teine inimene.
Rudolph mõtles, et võiks pöörata uue lehekülje oma elus.
Ta mõtles: "See, mida ma kõigepealt vajan, on uus ülikond!"
Ta läks meesterõivaste poodi ja ütles müügimehele: "Ma sooviksin uut ülikonda."
Müügimees silmitses teda korraks ja ütles: "Vaatame ... suurus 44."
Rudolph naeris: "See on õige. Kuidas sa teadsid?"
"See on minu töö," vastas müüja.
Rudolph proovis ülikonda. See sobis ideaalselt. Sel ajal, kui Rudolph end peeglist imetles, küsis müügimees: "Kuidas oleks uue särgiga?" Rudolph mõtles hetke ja ütles: "Muidugi!"
Müügimees silmitses teda jälle põgusalt ja ütles: "Vaatame ... 34. Varrukas 16, krae 02/01."
Rudolph oli üllatunud. "Täpselt nii. Kuidas sa teadsid?"
"See on minu töö!"
Rudolph proovis särki ja see sobis ideaalselt. Kui Rudolph peegli ees kraed sättis, ütles müügimees jälle: "Nüüd peaksite ostma ka uued kingad!"
Rudolph oli hoogu sattunud ja ütles pikemalt mõtlemata: "Loomulikult!"
Müügimees heitis pilgu Rudolphi jalgadele ja tähendas: "Vaatame ... 9... 1/2 lai."
Rudolph oli taas üllatunud. "Just nimelt! Kuidas sa küll teadsid?"
"See on minu töö!"
Rudolph proovis kingi ja need sobisid ideaalselt. Ta kõndis nendega mugavalt poes ringi, kui müüja küsis: "Ehk soovite ka uut mütsi?"
"Kahtlemata!"vastas Rudolph kõhklematult.
Müügimees vaatas Rudolphi pead ja ütles: "Vaatame ... 75/8."
"Uskumatu! Kuidas sa kõike nii täpselt tead?"
"See on minu töö!"
Müts sobis ideaalselt. Rudolphil oli hea tunne. Siis ütles müügimees jälle: "Nüüd on jäänud vaid aluspesu. Kuidas sellega oleks?" Rudolph mõtles hetke, kuid ütles siis: "Las tulla!"
Müügimees mõõtis silmadega Rudolphi taljet ja ütles: "Vaatame ... suurus 36."
Rudolph hakkas naerma: "Ei, lõpuks sain ka ühe vale! Olen kandnud suurust 34 sest saadik, kui ma olin 18 aastat vana."
Müügimees raputas pead ja ütles: "Ei! Te ei saa kanda suurust 34. Kui te kannate liiga kitsast pesu, tekitab see survet teie munanditele, need omakorda vajutavad närvidele, surve kandub selgroo kaudu ülespoole ja hakkab põhjustama peavalu. On teil kunagi pea valutanud?"
"Liigagi tihti...."
"Nüüd, mil te hakkate kandma õige suurusnumbriga pesu, kaovad peavalud iseenesest!" ütles müügimees rõõmsalt.
| XXX 14. juuni 2013, kl 14.28 |
| ruudi 14. juuni 2013, kl 23.46 |
| seemina 17. juuni 2013, kl 23.53 |
| la-femme 22. juuni 2013, kl 20.01 | Registreerus: 14 aastat tagasi Postitusi: 1,844 |
Kas tõesti keegi ei tea õnneliku lõpuga lugusid?
Siin on üks:
Armastuse ahel
Brian sõitis autoga läbi tühermaa kulgeval maanteel. Korraga märkas ta teeserval peatunud uhket Mercedest. Ta peatus ja ronis oma päevinäinud Pontiacist välja.
“Minu nimi on Brian,” ütles ta autos istuvale vanadaamile. “Kas teil on abi vaja, proua?”
Selgus, et autol oli rehv purunenud. Mitme tunni jooksul polnud ükski mööduv auto peatunud, elatanud naisterahvas ise aga ei olnud suuteline rattavahetusega toime tulema.
Brian kükitas maha ja otsis kohta, kuhu tungraud toetada.
“Ilm on üsna jahe, istuge niikauaks minu autosse sooja,” pakkus ta daamile.
Seejärel hõõrus ta oma külmast kohmetunud käsi ja hakkas tööle. Varsti oli ratas vahetatud ja mees naeratas rahulolevalt.
“Kui palju ma teile võlgnen?” küsis Mercedese omanik tänulikult. “Öelge julgesti, summa suurus ei ole oluline!”
“Proua, te ei võlgne mulle midagi,” vatas Brian. “Aitasin teid, sest te olite hädas. Taevas teab, kui palju mind on elus aidatud. Kui te tahate tõesti kuidagi tänada, siis järgmine kord, kui kohtatate kedagi, kes abi vajab, aidake teda ja ühtlasi tuletage mind meelde.”
Naine tänas veel kord, istus autosse ja sõitis edasi.
Mõne kilomeetri pärast oli tee ääres restoran. Ta peatus ja astus söögikohta sisse, et end veidi soojendada ja keha kinnitada. Teenindaja oli noor naine, kes naeratas lahkelt ja sõbralikult, vaatamata sellele, et ta oli ilmselt terve päeva jalul olnud. Ei väsitav töö, märgatav rasedus ega näos peegelduvad elumured polnud suutnud tema lahkust ja vastutulelikkust kaotada.
Lõpetanud õhtusöögi, maksis vanadaam sajadollarilisega. Sel ajal, kui ettekandja läks tagaruumi vahetusraha tooma, lahkus naine kiiresti restoranist. Tagasi tulnud nägi teenindaja, et külastaja on lahkunud. Laual lebas sedel, mida lugedes ta silmad niiskeks läksid. Sinna oli kirjutatud: “Te ei jäänud mulle midagi võlgu. Märkasin Teie olukorda. Täna aitas üks inimene mind ja mina tahan nüüd teid aidata. Kui soovite mind kuidagi tänada, siis ärge katkestage seda armastuse ahelat, vaid andke omakorda edasi.”
Laual salvräti all lebas veel neli sajadollarilist. Kuidas see külastaja küll aimas, et neil mehega on hädasti raha tarvis!
Õhtul kodus surus noor naine end mehe vastu, suudles teda ja sosistas: “Ma armastan sind väga, Brian!”
"Ajatud lood"
2011
Toimetatud 1 kord(a). Viimati la-femme 22.06.2013 20.11.
Siin on üks:
Armastuse ahel
Brian sõitis autoga läbi tühermaa kulgeval maanteel. Korraga märkas ta teeserval peatunud uhket Mercedest. Ta peatus ja ronis oma päevinäinud Pontiacist välja.
“Minu nimi on Brian,” ütles ta autos istuvale vanadaamile. “Kas teil on abi vaja, proua?”
Selgus, et autol oli rehv purunenud. Mitme tunni jooksul polnud ükski mööduv auto peatunud, elatanud naisterahvas ise aga ei olnud suuteline rattavahetusega toime tulema.
Brian kükitas maha ja otsis kohta, kuhu tungraud toetada.
“Ilm on üsna jahe, istuge niikauaks minu autosse sooja,” pakkus ta daamile.
Seejärel hõõrus ta oma külmast kohmetunud käsi ja hakkas tööle. Varsti oli ratas vahetatud ja mees naeratas rahulolevalt.
“Kui palju ma teile võlgnen?” küsis Mercedese omanik tänulikult. “Öelge julgesti, summa suurus ei ole oluline!”
“Proua, te ei võlgne mulle midagi,” vatas Brian. “Aitasin teid, sest te olite hädas. Taevas teab, kui palju mind on elus aidatud. Kui te tahate tõesti kuidagi tänada, siis järgmine kord, kui kohtatate kedagi, kes abi vajab, aidake teda ja ühtlasi tuletage mind meelde.”
Naine tänas veel kord, istus autosse ja sõitis edasi.
Mõne kilomeetri pärast oli tee ääres restoran. Ta peatus ja astus söögikohta sisse, et end veidi soojendada ja keha kinnitada. Teenindaja oli noor naine, kes naeratas lahkelt ja sõbralikult, vaatamata sellele, et ta oli ilmselt terve päeva jalul olnud. Ei väsitav töö, märgatav rasedus ega näos peegelduvad elumured polnud suutnud tema lahkust ja vastutulelikkust kaotada.
Lõpetanud õhtusöögi, maksis vanadaam sajadollarilisega. Sel ajal, kui ettekandja läks tagaruumi vahetusraha tooma, lahkus naine kiiresti restoranist. Tagasi tulnud nägi teenindaja, et külastaja on lahkunud. Laual lebas sedel, mida lugedes ta silmad niiskeks läksid. Sinna oli kirjutatud: “Te ei jäänud mulle midagi võlgu. Märkasin Teie olukorda. Täna aitas üks inimene mind ja mina tahan nüüd teid aidata. Kui soovite mind kuidagi tänada, siis ärge katkestage seda armastuse ahelat, vaid andke omakorda edasi.”
Laual salvräti all lebas veel neli sajadollarilist. Kuidas see külastaja küll aimas, et neil mehega on hädasti raha tarvis!
Õhtul kodus surus noor naine end mehe vastu, suudles teda ja sosistas: “Ma armastan sind väga, Brian!”
"Ajatud lood"
2011
Toimetatud 1 kord(a). Viimati la-femme 22.06.2013 20.11.
| la-femme 22. juuni 2013, kl 21.34 | Registreerus: 14 aastat tagasi Postitusi: 1,844 |
Rexx Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> kui tahad, et sinu juttu kuulatakse, siis tuleb rääkida
> sellisel teemal, mis kuulajatele huvi pakub.
> .. ja hea jutuvestja võib sulgeda kuulajate silmad
> ning peatada ajutegevuse:)
Tõsi, mis tõsi!
Üks näide:
Keiser Akbar oli koos suurvesiir Birbali ja mõne õukondlasega reisimas ühte kaugesse kohta. Oli kuum päev ja keiser oli sõidust juba väga väsinud.
"Kui ometi keegi saaks seda teekonda lühendada!" hädaldas ta.
"Mina saan," teatas Birbal.
Õukondlased vaatasid suures hämmingus üksteisele otsa. Kõik teadsid, et sel mägisel maastikul ei ole ühtki teist teed. See oli ainus, mis viis neid sihtkohta.
"Sa võid mu teed lühendada?" kahtles keiser. "Noh, tee siis seda!."
"Võin," ütles Birbal. "Kuid enne kuula ära see lugu, mis mul on rääkida."
Ja ratsutades keisri kõrval, alustas ta pikka ja intrigeerivat lugu, mis hoidis keisrit ja kõiki, kes seda kuulsid, suures põnevuses. Enne kui lugu lõppes, olid nad sihtkohta jõudnud.
"Me oleme kohal?" hüüatas Akbar. "Nii ruttu!"
"Noh," irvitas Birbal, "Te ju ütlesite, et tahate teekonda lühendada!"
-------------------------------------------------------
> kui tahad, et sinu juttu kuulatakse, siis tuleb rääkida
> sellisel teemal, mis kuulajatele huvi pakub.
> .. ja hea jutuvestja võib sulgeda kuulajate silmad
> ning peatada ajutegevuse:)
Tõsi, mis tõsi!
Üks näide:
Keiser Akbar oli koos suurvesiir Birbali ja mõne õukondlasega reisimas ühte kaugesse kohta. Oli kuum päev ja keiser oli sõidust juba väga väsinud.
"Kui ometi keegi saaks seda teekonda lühendada!" hädaldas ta.
"Mina saan," teatas Birbal.
Õukondlased vaatasid suures hämmingus üksteisele otsa. Kõik teadsid, et sel mägisel maastikul ei ole ühtki teist teed. See oli ainus, mis viis neid sihtkohta.
"Sa võid mu teed lühendada?" kahtles keiser. "Noh, tee siis seda!."
"Võin," ütles Birbal. "Kuid enne kuula ära see lugu, mis mul on rääkida."
Ja ratsutades keisri kõrval, alustas ta pikka ja intrigeerivat lugu, mis hoidis keisrit ja kõiki, kes seda kuulsid, suures põnevuses. Enne kui lugu lõppes, olid nad sihtkohta jõudnud.
"Me oleme kohal?" hüüatas Akbar. "Nii ruttu!"
"Noh," irvitas Birbal, "Te ju ütlesite, et tahate teekonda lühendada!"
| R 23. juuni 2013, kl 00.22 |
Lisa postitus