Kindlasti ei ole ma 30+ lastega naine, keda mees kodus malgaga peksab. Olen meesterahvas ja las siis vanuseks jääb 40- (nagu virtuaalsus kirjutab).
Vahepeal ei külastanud ma siinset nurgakest nädalaid, sest tegelikult meeldib mulle reaalne elu oma seikluste ja võimalustega rohkem. Virtuaalsest kartulisalatist, torditükist ja shampusest ma lugu ei pea. Kirjutage rohkem omaloomingut (seda oli ka virtuaalsuse eelnev postitus), see muudab nurgakese põnevamaks.

Metsavana peaks 40 täis olema.

pühapüss, mis tähtsust sel on, kes kui vana siin on, diip????? :-O unetud on eatud, vähemaltnii kaua, kuni nad ise oma vanust ei soovi avaldada ;-)

Kunagi oli siin vanuste tabelgi üleval;)

ja mis sa vead sealt siiani järge või? naljanina :-DD

Oiii-iih, poisid-plikad, küll on alles mõnu!
Väike lootuseuss oli peas, et ehk mõni veel tihkab, naljaga või päris, rääkida oma ettekujutusest ja viia iseloomustust kasvõi jaburuseni, kuid loogika piires :DD
Reeglid võiks olla, et reaalis teada olevat postitajat ei kirjelda, poleks aus, eks ju.
Selle kaifi peale ma ei tulnudki, et vanus võiks elevust tekitada. :DD
Ise pean oluliseks kirjutatud sõnu, sobiva persooni oletan ise paslikuks juurde.
Olete naljaninad, vahva! :DD

Eks tõsisevõitu reaalkallakuga isik pea ikka numbreid oluliseks;)

Armas, -diip-, sina oled nii puhas poiss, kui kirjutad, et lähed poodi õltsi järele ja siis vaatad jalgpalli, siis minul pole kahtlustki su sõnades.

Minge metsa :D Ma guugeldasin praegu Joel Sanga...
(Jah, mul on piinlik, et ta guuglita meelde ei tulnud)

Põhjendan oma mõtet dokumentaalselt, põhimõtteliselt eluline:

J.Sang:
End oled lukustanud suurde kellakappi,
ei taha teada midagi maailmast.
Ei taha midagi, ei hüüa appi.
Ma möödun ligidalt, ei vaata sisse.
Ma olen pime sinupoolsest silmast.
Just sellel silmal kannan klappi.
Ma möödun ligidalt, ei vaata sisse,
su sisse kunagi ma pole näinud.
Ei oska suhtuda su tiksumisse.
Ehk oskan siis, kui oled maha käinud.

Moosimadu:
Iga õunapuu on ammu olnud õis
vihmapiiskadele koduks ulgumeri
kus küll kõige olnu algus olla võib
ja kas üldse saame minna alguseni...
....ja kui ükskord oled juba vana küllalt, et kõnelda, ei mäleta enam, ei mäleta...

ealised iseärasused ;-D aga lullad on head, kohe nii head, et ajasin pöidla salaja püsti :-)

Moosimadu-J.Sang ei vaidlegi? Toon sarnasusest midagi veel, tagasihoidlikkuse nimelt;)
Olen kui vandeadvokaat, ma vastan küsimustele otse, tõendan kah oma fantaasiavilju, kuid ei pretendeeri raasukestki tegelikkuse vastavusele, oo, ei!


Karl Martin Sinijärv kirjutab J. S.-st muuhulgas:
Üdini aus olemine saab olla Joel Sanga vahest tõesti tahtliku peitujäämise üks põhjus. Aga Joel Sangal oli veel ju äraütlemata väärikate vanemate taak turjal.
Isegi täna avastan end taipavat mõne ammu meeles tiksunud laulu autoriks nimelt Joel Sanga. Neid laulusid kusjuures lisandub. Tõnis Mägi ja Chalice - pealkirjaga „Siuh”.
Meie kultuur tahab natuke elada, õitseda ja kasvada, enne kui saame hakata päriselt hinnanguid andma. Iga tapmine, ka verbaalne, võib olla enesetapmine, sest eestikeelne omailm on õrn. Sestap teeb Joel Sanga luuletuste lugemine üksnes headmeelt. Sanga sõnumeis on rõõmu ja muret, kibedust ja kelmikust, aga pahatahtlikkust ei leia siit mitte üks teps.

mul niihiameel, et teie meid nii nooreks ära rääkisite eelmisel leheküljel. meie nimelt oleme kaheksakümmendkolm aastat juba siin telhvis olnud. sellest viimased kakskümmendviis Oburje skisokliinikumi pia arst.

aga härra Ropp-Raivo on kindlastikohe 30 kaheteistkümne plussiga naine. mul ei saaks miskit muud ilmaski pähe tulla kah.

a herr metsavana alias olavsu1 on arvutifännist jaapanofiil. a miks teie ära arvate, et tema kaugel kusagil on? mina arvan, et tema on täitsa lähedal ikka veel.

teisi suurkujusid meie nii ästi ei teatunne, et miskit muud üllatavat arvata, kui juba eelmisel leheküljel ära arvati. kõik on jube tuplid , buenod ja trimmis nahaga, ning meie soovime neile kõikidele pikki linu ja odavat bensiini.

Hr von Freen, meeldiv kuulda, et üks aasta enne laulupeo esmaülekannet raadios (1933) olite Teie juba Delfis!

Arvatavasti seoses suure elukogemusega on Teie luulevormis autoritööd ääretult nauditavad. Jätkuvat loomingusädet Teile!
:-DD)

Ma ei tulnud selle pealegi, et nii ilmsele eksitusele vastu vaielda.
No aga kui just peab: ma olen meelitatud, kuid ma siiski pole JS, ma pole isegi meesinime ja mu nimi on nii tundmatu ja tavapärane, et (vastselt kontrollitud) isegi mu perearstinimistus on mul kaks nimekaimu. :D

Mitmed meist unistasid lapsena näitlejaks saamisest. Siin Delfis on see võimalik. Näiteks üks võimalus on 3 erisugust rolli:

Miilu-Maali on naine maalt, kellel palju elukogemust, varjatud anded – looduse hingestatus (karikakralgi on valus), naljasoon, praktiline karmus (kanasupiks kukel pea maha);
Vana-Villem on pisut ohmakas ja räme mees, kel surmkindlad vaated elule, paindumatu, järsu ütlemisega;
Rosella-Milla on paras tibi, pea laiali otsas või Karl-Mihkel, kes on ülbav – ’elu on klaar’ tüüpi mees.

Nimed olemas, võibki hakata pisteliselt siin-seal sõna võtma, samas kinni pidades rollidest.

Võta siis kinni, mis inimene ta reaalis on? Kas mitte selles pole ka virtuaalsuse võlu?
Sest päriselt maksab ju kirjutatu mõte, ei muud.

IRL saab ka vabalt näitemängu teha.

Meelde tuleb E. Vilde juttudest mitu tegelast, kelle jaoks näitemäng on eluviis. Kes ei pane enam tähelegi, on võib veel muud elu olla kui teatud rolli mängimine.

Küllap jah, reaalis on näitlemine teatrilavale paras.
Delfis tihti paratamatus, siin saavad peksa ka väga süütud ja siirad, tuleb rolli pugeda enesekaitseks.

Ma ei mõista, kuidas rolli pugemine peksasaamise vastu aitab.

:-D, Sõima mind, ja enam kunagi ei esine postitaja - virtuaalselt, võib-olla ilmub keegi uus nimi, kes seda, antud teemat, ei puuduta, uus roll ja uus teema.

Tegelikult ka, see teema suures päevapakkumise teemas on end ammendanud, virtuaalselt kummardab, langeb eesriie.
:DD

Eks rolliski või iseennast olla. Kuhu see siis jääb;)

Meist keegi ei ole elus vaid ühes rollis. Ei tule õpetaja koolist koju samasuguse ennastkehtestava distsiplineeritud olekuga kööki toimetama nagu äsja sai tahvli ees geomeetriat harutatud ja kirurg keerab oma empaatiavõime omenda lapse kriimustatud põlve plaasterdades lukust lahti ning ehk isegi nutab natuke koos lapsega.
Virtuaalinimene on joonistatud inimene, žestideta, häälekõlata, pausideta oma kõnes. See on roll, mida mujal ei esitata.
Rollid ei ole teeskus, see on sama inimene teises olukorras. Olles näinud inimest ühes rollis ei ole me teda tegelikult sama hästi kui üldse näinud.
Või kuidas....?

siinset lugedes hakkab kurb. võib olla on see sompus ilmast või mine tea millest kõigest veel. küll on kindel see, et mängida enam ei osata või ei taheta. ma ei räägi lastest, nemad saavad veel hakkama, vähemalt väiksemad küll. mida aga suuremaks sirgutakse, seda vähem tuntakse mängust lusti. olgu, olgu, ei tee üldistust, kindlasti on erandeid aga suurem osa inimesi nagu häbeneks seda, et neist peitub killuke last, kes vahetevahel tahab pead tõsta ning lihtsalt teha ja olla. äkki on see tingitud ühiskondlikest normidest? kes teistsugune, see nõdrameelne? ja sellest tingitult ehitame endale raamid, millest mitte mingil juhul üle ei astu. hoidku jumal, mõni veel näeb, pärast häbi silmad-suud täis. nii on vist, jah VIST ka rollidega, neid kas ei osata või ei julgeta endale võtta nagu lapsepõlves proovitud ema kingad, tahaks aga näe, suureks jäävad...

mulle isiklikult meeldib...mäng, mäng, mäng..on väikese inimese töö...nana ;-D hallis argipäevas jõuame olla küll ja küll

meie aga arvame, et kaasaegne ühiskonnakorraldus ja multikultikultuur ei soosi isiksuste teket. selle asemel soositakse ja toodetakse lamba või kanakarja, kus ise mõtlev indiviid on out. ja lambakarjast või kanakarjast erineda julgev indiviid vilistatakse välja, ning naelutatakse kollektiivse sabati käigus häbiposti. sealt edasi juba igasugused hirmud ülejäänud lammastest erineda.

ja kanakarja juhtidest saavad lammaste jaoks arvamusliidrid, kellede suust välja aetavat möga suu ammuli kuulatakse ja keda nõrkemiseni taevani kiidetakse. suletud ring, milles toimub ringkäendus...

üha vähem jääb selle sabati käigus alles aga neid, kes julgevad ka mängida

Minu juhtmeke on väheke koos:p

Esiteks ei saa ma enam aru, kes peksa saavad, kas need, kes mängivad või need, kes ei mängi.

Teiseks tahaks ma vahe joonistada rolli mängimise ja rolli täitmise vahele. Mängitakse mõnu pärast. Kui lapsevanem täidab range distsipliininõudja rolli, ei pruugi ta sellest vähematki mõnu tunda. Ta teeb seda kohustuse pärast.

Kolmandaks tahaks ma küsida, mis mäng on see, kui üks pool mängib oma teada malet, teine kabet? See võib olla absurdne ja mõttetu arusaamatus, milles võib leida midagi naljakat. Samuti võib see olla sigadus ühe osapoole suhtes, keda on tahtlikult valesti informeeritud.

Heeeheehe, juhe koos jah!
Oled osavasti ühte potti pannud suusamäärde, oliivõli, laste "Lego" klotsid, ripsmetuši ja kirsisiirupi. Siis küsid, et mis jama see on?

Kui teised ei seleta, siis ma seletan pärast edasi.

Oi appi, kas nii suure jama tekitasin? Päris nii ma just ei tahtnud. Täitsa nagu rumal oleksin:(

Oi, mis jama see on? Kas diip värvib ripsmeid?:O

Püüan vastata:

1. Kiusliku foorumlase käest võivad peksa saada mõlemad. Mängija võtab hoope naljana. Tõsimeelne solvub.
2. Vitsa lapse pepul tantsitades pole kohustust ega mõnu, on vaid mure ja valu.
3. Vaat, see ongi virtuaalne maailm, kus teiste mängureeglitest pole aimugi. Alustad malet, siis mõistad, et kabe ja mingi aeg mängides selgub hoopis midagi kolmandat. Mingeid pidemeid ju pole.

Sigadus see ka pole, sest Delfisse tulles teadsid, et tegu on virtuaalsusega.

Tulen mina rahumeelselt oma malelauaga, panen selle voorumisse nuka pääle üles. Nupud kenasti lauale ja ootan kas keski veel mängida tahass... tollele annass kohe valged - las alustab... Tuleb naabri-Velts, siuke kakskordkaks kapilaadne jurakas.
"Mängime?" - "mängime!"
A tema tahtse poksida oopis. Nu ma siis...ütsin talle: "alusta pee kaks-pee kolm," a tema vastu: "ah kohe pee? Ja kaks korda lausa? Või kolm korda?" ja sirutas käe välja. Parema. Rusikas. Mööda.
Nu ma siis...nigu siilike ükskord ütles: serviti! Malelauaga!
Nii, et...sport võitis...