Unetute nurgake
...unetu
7 aastat ja ikka veel... 12. september 2013, kl 01.18 |
On siin tänases öös teisigi unetuid?
Meenutan omaette päeva kui tööl mingi eelaimdus sundis pilku tõstma - ja sekundi pärast ilmus Tema, ja kuidas mul füüsiliselt põlved nõrgaks läksid ja pea pööritama hakkas, ja sama juhtub nüüdki, seitse aastat hiljem, iga kord kui Teda näen. Ja lootus taas jälle kohtuda ei lase uinuda...
Miks teie unetud olete?
Meenutan omaette päeva kui tööl mingi eelaimdus sundis pilku tõstma - ja sekundi pärast ilmus Tema, ja kuidas mul füüsiliselt põlved nõrgaks läksid ja pea pööritama hakkas, ja sama juhtub nüüdki, seitse aastat hiljem, iga kord kui Teda näen. Ja lootus taas jälle kohtuda ei lase uinuda...
Miks teie unetud olete?
tirts 12. september 2013, kl 01.25 |
Sama siin. Rahutud mõtted, mis tormavad mööda ameerikamägesid ei lase uinuda. Igatsus, kahetsus, nukrus ja kurva heaks unistamine ei lase uinuda. Just libises peast läbi mõte kuidas olen tema soojas kaisus ja kuidas koos märkame ning hommikule vastu vaatame. Kujutlesin tema pisut unesegaseid silmi ja juba hakkaski parem.
unetu 12. september 2013, kl 01.34 |
Teema ja autor läksid vahetusse, vabandust.
Miks te koos ei ole? Alles algusjärgus suhe? Mul on tunne nagu oleksime igaveseks kokku määratud, samas saatus on otsustanud seda igal võimalikul viisil takistada, ja ma ei taipa miks... kui soov justkui oleks mõlemapoolne, aga alati on miski meist mitteolenev mis takistab... nii me siis käime, ikka ringi ja ringi...
Miks te koos ei ole? Alles algusjärgus suhe? Mul on tunne nagu oleksime igaveseks kokku määratud, samas saatus on otsustanud seda igal võimalikul viisil takistada, ja ma ei taipa miks... kui soov justkui oleks mõlemapoolne, aga alati on miski meist mitteolenev mis takistab... nii me siis käime, ikka ringi ja ringi...
armastaja 12. september 2013, kl 01.46 |
unetu 12. september 2013, kl 01.58 |
Jah, hirm on ka, paaniline lausa. Ja küllap seegi on üheks põhjuseks miks meie ring aina kordub... ta räägib mulle et jänes shampust ei joo, samas ma usun et me mõlemad kardame valu, südame kildudeks purunemist, sest teised võivad südamesse küll mõra lüüa mis ajaga armistub, aga millegi väga erilise kaotust ei korvaks ju miski.
Kas nõustuksite muretult MonaLisat oma kodus hoidma? Või mõtleksite enne järele, kas kaotus oleks sellele järgnevat südamevalu ja kahetsust väärt?
Kas nõustuksite muretult MonaLisat oma kodus hoidma? Või mõtleksite enne järele, kas kaotus oleks sellele järgnevat südamevalu ja kahetsust väärt?
ette loll 12. september 2013, kl 03.03 |
nipi 12. september 2013, kl 07.30 |
Kartes halvimat keelas endale parimat. Poolik elu,kus süda on armsamaga kaugel eemal, ei tee kumbagi õnnelikuks ja katmiseks jäävad mõlemad. Alati on risk haiget saada ja kogeda kaotusevalu ja seda ka kõige kindlamad suhtes olles, sest paraku ei tea meist keegi kui palju on kellelegi elupäevi antud. Iga südamevalu ja kahtluse päev on raisatud aeg, mida tulevikus kibedalt kahetsetakse.
Ants S 12. september 2013, kl 07.47 |
Lisa postitus