Mul ei ole sõpu,või siis, õigemini, tundub mulle, et mina, ei ole kellegi jaoks oluline sõber :(

Mulle meeldib mu elu. Mul on fantastiline mees, kes on mulle kõik. Üldjuhul ma ei vaja peale oma pere kedagi. Jagan oma mured, rõõmud, mõtted, unistused, pahameele, ühesõnaga kõike oma mehega. On olemas ka mõned nn sõbrannad. Üks on kooliajast, kuid elab kaugel, näeme harva, räägime harva. Siis on paar töökaaslast, toredad, kuid siiski .. kõike nendega ei jaga. Siis on tore samas kandis elav naaber; tore, kuid kahjuks tema laps on üle mõistuse. Sellest ma ei taha üldse rääkida. Kuid ... Jah, olen alati nende jaoks olemas. Aitan nõu ja jõuga. Kuulan nende muresid jne. Kuid minu vastu ei tunne keegi huvi. Kunagi nad ei küsi, kuidas minul läheb, mis nädalavahetusel tegin, kuidas mingi asi edenes ja läks. Keegi ei kutsu mind kuskile. Külas üksteisel käime harva. Kuna kõik teavad, et ma ei solvu, kui minu jaoks aega ei ole, siis nii ongi. Alati peab minema mujale, sest keegi teine muidu solvub ja mina ju ei solvu. Ega ma ei solvugi, Vahel mõtlen, mis ma valesti teen? Ma ei ole pealetükkiv, ei meeldi teiste ellu oma nina toppida. Ei heida ette, ei arvuta teiste meetodeid. Aktsepteerin erinevusi ja mõistan neid. Ei käi pinda ega sega. Vahel mõtlen, äkki see on põhjus? Ja arvatakse, et äkki mina ei huvitu? Ma ei tea, ei ole küsinud. Võib-olla sean ma sõprusele liiga karme kriteeriumeid? Mulle ei ole vaja tuttavaid, neid mul on niigi. Ma ei taha sõprust, mis on võlts. Soovin, et minu sõber vastaks mulle samaga, mis mul temale pakkuda on. Aga võib-olla ei vaja keegi sellist sõpra? Võib-olla ei ole mul sõpru, sest ma arvan, et ma ei pea alati jah ütlema, kui keegi midagi tahab. Näiteks, ei arva, et ma pean keset ööd sõpra vedama lennujaama, sest ta ei raatsi takso peale raha raisata. Aga mõnda see solvab ja ütleb, mis sõber sa ka oled? Ma olen nõus oma sõbra eest elu andma, kuid see on vältimatu. Kuid olema sõbrale raha kokkuhoidja??? Halllooo??? Siis meessoost sõbrad .. Jah, nemad leiavad mind siis, kui suhtekriisid käsil. On õlg, kelle najal nutta. Kes aitab, nagu mingi psühholoog. Kui on ennast kogunud, on nad kadunud. Kuni järgmise kriisini. Siis meenun mina.

Mul on ainult üks tõeline ja asendamatu sõber, minu abikaasa. Ja ma olen temale lõpmata tänulik, et ta mul olemas on olnud, juba 16 aastat. Kuid, päris kõike ei saa ju ka talle rääkida.

Miks ma seda kõike kirjutan? Ma ei teagi miks. Vahel tahaks lihtsalt minna kohvikusse kellegi teisega kui oma mehega. Minna, rääkida elust, olust, muredest, rõõmudest ja seda siiralt, mitte näidelda. Omada lihtsalt toredat ja head sõpra, kes sulle nuga selga ei lööks. Esimesel võimalusel kõike mööda ilma laiali ei pasundaks, mida kuulis.
Või kedagi, kellega kasvõi universumi teemadel filosoforeerida, mida kõike meile maailm ka ei pakuks.

Elu on küll ilus, aga alati saab veel ilusam olla :)
Kõike kaunist kõigile, kes vähegi viitsisid lugeda.

sul on vähemalt abikaasa, mul pole sedagi, sõpradest rääkimata...

Ma ei teagi, minu jaoks oli sõbrannatamise aeg kuskil 20nendates. Hiljem on esikohale tõusnud abikaasa ja lapsed. See on ju normaalne.

no veab sul, kui sul on abikaasa, mul näiteks pole, pole ka elukaaslast. ja sõbrannadega on nii, et kõik on mingil hetkel noa selga löönud ja kadunud. arvan ka, et olen olnu lojaalne sõber, kuid siiski on nii läinud. poeg mul on, kuid tema elab oma elu ning tegeleb oma asjadega. loomulikult aeg-ajalt üks või teine sõbrannadest võtab ühendust, kuid enamasti on neil siis midagi tarvis, näiteks raha laenata vms. siis nad teavad küll mu numbrit. ja kuna mul on auto, siis seda olen ka näinud, kuidas vahel mõni seetõttu võtabki ühendust, et äkki saaks autoga siin-seal ära käia, midagi ära tuua/viia, no mis see sul siis ka on.

tõeslist sõpra aga kahjuks pole, kuna aastaid juba 40+, siis enam ak ilmselt ei teki. kahju, aga mis parata.

tõiesti nõus,nagu minu elu.Olen olnud olemas kellel vaja aga kui minul on miskit vaja et tuua või viia pole kellegil aega.Kurb aga tõsi

lapsena ma imestasin, miks meil eriti külalisi ei käi. ema-isa olid mõlemad suure sõpruskonnaga ja väga lahedad, seltskonnas hinnatud inimesed. Aga nüüd saan ise aru, kui olen juba 45+ - ma ei tahagi oma koju kedagi peale oma pere Lastele piiranguid ei pane - sõbrad on alati teretulnud ja võivad ööbida meil jne. Aga ise enam ei taha, nooremana -ehhee - sai küll käidud väljas ja külalisi vastu võetud. Nüüd naudin reede ja laupäeva õhtuid perega (kui lapsed onk odus), loen häid raamatuid, vaatan telekast mõnda mõnusat filmi. Täna plaanin minna suusatama või veekeskusesse (ikka koos perega). Suvel suhtleme rohkem, käime maakodudes külas jne.

Kui sinu piiride panemist inimesed kuidagi teisiti tõlgendavad ja eelistavad eemalduda siis nii ongi.
Palka endale keegi kohvikusse heietama, kui vaja, miks sa eeldad, et teiste inimeste aeg ei maksa? Lemmikloom võtta on ka variant, 100% naturaalne armastus, mis nendelt saad.
Maailmas on palju põnevamaid asju, kui kahtlaste motiividega sõbrannad, reaalses maailmas on väga vähe ideaalseid sõbrannasid, enamus on ikka mingite muude motiividega, mida sulle välja ei öelda, inimesed nagu kõik teisedki oma kiiksude ja probleemidega. Kes vahib su meest, kes õngitseb midagi muud, milleks sulle seda vaja peaks olema? Sul on terve maailm käes interneti kaudu, loe ja aruta maailma nii palju kui jaksad, kohv ja kook võta kõrvale.

Minul näiteks on niipidi, et mul pole kunagi olnud väga palju lähedasi sõpru/ sõbrannasid, kuigi mul on päris suur tutvuskond. Praegusel hetkel on selliseid sõbrannasid, kellega saan rääkida kõigest ja kellaga hingesugulus on olemas, vaid kaks. Üks elab välismaal (ei ole eestlanna ja meie tutvus on üle 20 aasta), teine aga Võrumaal. Seega tihti ei kohta ma neist kumbagi, suhtlus neti teel jah. Ja ikka on sellist aega, et maailma asjade üle arutada. Samas on mul näiteks kolm väga head sõpra, (justnimelt sõpra!), ja kõigiga on sõprus pikaajaline, vaatamata sellele, et suur osa inimestest eitab mehe ja naise vahelise sõpruse võimalikkust. Lapsed on suured ja kaaslane ka olemas. Ja kui aus olla siis suur osa mu vabast ajast kulub igasugustele kunstiprojektidele :)

Teemaalgatajale tahan aga öelda, et Sul pole midagi valesti, lihtsalt Sa pole sellist inimest kohanud või ehk pole Sinu ellu seda vaja. Sõprus, nagu armastuski, see kas on või ei ole, vägisi ei saa midagi. Kõik tuleb omala ajal või veidike hiljem.

http://valgekassimaja.onepagefree.com/

nagu minust räägiksid - selle vahega, et ma ei ole nii altruistlik, kui Sina. mul ei tule mõttessegi oma tuttavaid öösel lennujaama vedada.
mul on samuti kõige parem sõber mees. mul on muidugi veel imehäid sõpru - ema, tütar, pojad.
ja ega mul neist väga palju aega üle ei jää.
vahel suhtleme töökaaslastega, naabinaistega - kooliaegsed sõbrad jäid maha ühte depressiivsesse väikelinna.
aga Sinu kohvikuteema kõlab kenasti. kui tahad. saame kokku ja vaatame, kas meie vahel on see "miski".

Sa kirjutanuks nagu minust. Mul ka ei ole sõpru. Paar tükki on olnud kunagi aga eluteed viisid meid kaugele. Mina tunnen sõbrast väga puudust. Ma tahaks, et oleks keegi kellega võiks rääkida kõigest ja samas peaksin sõpra justnimelt sõbraks aga mitte mingiks abiliseks või abivajavaks. Kui mul on võimalik siis mulle isiklikult meeldib inimestele head meelt teha ja aeg ajalt millegagi rõõmustada, seda siiralt. Veel parem meel oleks oma võimalusi jagada sõbraga. Olen elus oma sõbra nimel "paksust ja vedelast" läbi läinud, kahjuks tookord oli noorus see, mis mu silmi pimestas. Sõber osutus ehtsaks ärakasutajast mölakaks. Ja sealtmaalt on mul usaldusega probleeme olnud aga mitte ainult. Eks elu ka ole nii läinud, et pole lihtsalt trehvanud. Ma jagaksin hea meelega elus kulgemist sõbraga, tunnen ennast aastaid üksi ehkki samuti olemas tore pere ja kõik sinna juurde kuuluv. Kui sa arvad, et oled üksi siis miks mitte, liitume. Kõike ei pea endasse hoidma. Jagame.

Küll on kurb lugeda, et on olemas inimesi, kellel ei ole sõpru. Minul on õnneks neid lausa kaks, mõlemad juba kooliajast. Ühega lausa esimesest klassist koos käinud, teisega keskkoolist alates.
Neist on mõlemast olnud eluaeg mulle sellised hingetoed, et ega ma muidu olekski suutnud vastu pidada. Erineval ajal oleme kord ühe, kord teisega rohkem läbi käinud. Kui just ühiseid huvisid rohkem. Kui näiteks noored ja vabad olime ühega ja kui peret looma ja lapsi muretsema hakkasime siis jälle teisega.
Aga seda viga, mida teevad paljud naised, et kui abielluvad, siis sõbrannad täiesti unustatakse ja maha jäetakse, küll ei maksaks teha. Nii olen kuulnud mitmetel, abielludes on sõbrannadest täiesti eemaldutud ja kui siis näiteks mees peaks maha jätma või siis minu vanuses mees surema, siis jäädakse täiesti üksi ja ei ole isegi kurvastada kellegi seltsis.
Mina isiklikult ei kujuta ettegi, kuidas oleksin mehe surma järgse aja ilma sõbrannadeta üle elanud, aitäh neile.
Aga teemaalgatajal on ilmselt see viga, et nagu tema tunneb, et ei taha teiste ellu oma nina toppida, siis teised ilmselt jälle tunnevad, et nende elu ei huvita teda üldse ja ei tahagi midagi temaga jagada.

mul on ikka elus vedanud - on paar head sõpra ja hulk häid tuttavaid:)alati ei peagi nendega suhtlema, lihtsalt on hea teada, et nad on olemas.

minule tekkis just tore sõbranna 40-ndates aastates. me töökohad olid seotud, mõlemad üksikud naised...tema küll 10 a noorem. igal nädalavahetusel võtsime mõne loodusretke ette. igas muus osas oleme meeletult erinevad, on ka paar täielikku "ämbrit" (mittemõistmist) olnud aga mis siis. hingesugulane ta mulle pole. sõprus ongi selline lai mõiste - mõni ütleb et tal sõpru kümnete kaupa, aga see on selline pinnapealne kohvikus lobisemine. hingesugulasest sõbranna oli mul viimati keskkoolis, pärast kasvasime lahku, praegu vaevu teretame kui linnas kokku saame. praegu olen iseenda kõige parem sõber ega nuta sellepärast. kunagi kuhugi minemata ei jää põhjusel et keegi ei tilpne käevangus. naudin loodust, kino ja teatrit ja mõtlen õudusega ajale, kus üks "sõbranna" nende tegevuste vahele aina oma vanatädidest jahvatas. viimasel ajal on paar inimest aastakümnete tagant taas kerkinud, juttu jätkub kauemaks... meest pole ega saagi olema, olen pensionieelik.

ma ei laena kunagi ei sisse ega välja, ja kõik teavad seda. ainult homseni, kui häda väga suur. küllap oled ise valesti valinud. kõige tähtsam on ühised väärtushinnangud. ühest sõbrannast sain muide lahti kui tema mees sai rikkaks, ja tema minu väikeseid rõõme enam mõista ei suutnud. mingil hetkel ütles ta veel, et olen kade, ja siis lõpetasin igasuguse läbikäimise. ma EI OLNUD kade, aga ausalt öeldes oli nõme vaadata kallite reiside pilte, kuulata poja pulmadest uhkes mõisas jne, kui ise tundsin parasjagu rõõmu mõnest eriti odavalt saadud asjast. sõbrannatasime siis kui mõlemal oli pereelus kriis, see läks mööda ja teed lahknesid, mis siin nutta.

Minu lugu on küllaltki sarnane, mulle helistatakse ainult siis kui midagi vaja ja kedagi ei huvita see kuidas mul läheb jne... Inimesed nagu ei ole enam nii viisakadki kui neil midagi tarvis.
Mu elukaaslane on mu parim sõber ja kõik ühes. Praegu elame 5 päeva nädalas eraldi, aga see on ajutine (mõni aasta veel).
Ma tunnen ennast enda maailmas väga üksinda. Mind nagu poleks teiste jaoks olemas. Alati on ettekäänded, miks mitte kokku saada, kui ise huvi üles näitan ja nii see ongi jäänud - mul lihtsalt ei ole sõpru.
Tuttavaid on mul küll ja veel, aga kedagi ei huvita.

Vahel on nii raske, et nutan üksi kodus enne magama jäämist ning ei soovi elukaaslast ka sellega koormata. Raske on, kui inimesel pole midagi teha tänu sellele, et tal pole sõpru ning päevast-päeva tuleb üksi õhtuti telekat vaadata või raamatut lugeda. Tahaks ikka suhelda ka.

Kusjuures ma olen lahke inimene, tulen enamasti oma tuttavatele vastu ja pole seltskonnas mingi antisotsiaalne veidrik.

Vahel mõtlen, et tänapäeval on rahakoti paksus väga määrav, olen keskmisega - juu siis madalam klass teiste silmis?

Sul on süda õiges kohas. Paljudel ei ole.