Mul on lai tutvusringkond ja paistab, et on palju palju inimesi, kes minust hoolivad ja ehk isegi armastavad, aga vat see kõige tähtsam- mina ise- ei suuda seda mitte. Lapsest peale olen endaga rahulolematu, tundsin, et ei ole piisavalt hea, tark, ilus. Soovivin südamest paremaks saada, aga ei osanud, kelleltki nõu küsida ka ei tihanud ja niimoodi nutsin ennast aastaid õhtuti magama. Kuulen igapäevaselt inimestelt komplimente, et olen ilus ja nutikas, loominguline ja äge... ja samas tunnen ennast nagu viimane valevorst- ma ei ole ju seda..püüan küll. Proovin anda ennast parimat ja headel päevadel tunnengi end nagu maailma tipus, samas võib üks pisike aps- valesti öeldud sõna või rumalana näiv tegu kõik nullida ja veel hullem- mind täiesti musta auku viia. Siis tunnen jälle ennast nagu viimane kalts, mõttetu ruumiraiskaja siin maailmas. Tunnen pidevat vajadust välise tunnustamise järgi- elukaaslaselt ootan pidevalt head pilku ja hellitusi, tuttavatelt naeratust, häid sõnu. Kui neid ei tule, kardan, et nad on mu peale solvunud, pahased... Kui hirmus on teistele mõtteid pähe panna, tean. Alatu. Ma ju tegelikult ei tea, mida nad mõtlevad. Kainelt mõeldes saan aru, et ilmselt on need mu omad hirmud, mis mulle valesid kõrva sosistavad. Kardan olla tõrjutud, hüljatud. Öeldakse, et teised ei saa armastada kedagi, kes end ise ei armasta. See on ju vale. Minu ümber on niii palju suurepäraseid inimesi, kes mind ilmselgelt armastavad. Kuidas ennast armastada, pole ma veel ära õppinud. Mida teha? Pöörduda psühholoogi poole? Olen aastaid selle mõttega mänginud, aga miski hoiab tagasi..kardan, et ei saa abi..siis kaob ka see viimane õlekõrs. Kas saaks kuidagi omalkäel pildi selgemaks? Olen ennast terve oma teadliku elu analüüsinud,mõtisklenud, üritanud endast sotti saada. Ei tea, vahepeal tundub hoopis, et mõtlen ennast ummikusse. Ehk on kellegi kogemust..edulugu..kuidas endaga leppida? Kuidas endaga sõbraks saada? Kuidas ennast armastama õppida? Loeks hea meelega...ehk aitaks

Psühholoog on hea aitaja, aga ainult hea psühholoog, neid pole palju.
Sa kirjutad ju nii kenasti, et mõistusega saad aru, et oled hoitud ja armastatud. Tuleta seda endale meellde ka neil hetkedel, kui tundub, et midagi on valesti. Kogu aeg ei jaksa teised sulle naeratada, ka neil on tumedaid hetki - tee need kergemaks, naerata ise. Su kohalolek ja positiivsus on nende õlekõrs, miks mitte?
Ma olen näinud teismelise tüdruku seinal, just kohal, kuhu pilk ärgates esimesena langeb, loosungit !´"täitsa p.rses, kui ilus ma olen". Ta vajas seda, aga mitte kaua. Kiida ennast ise, sest kes veel paremini peaks teadma, millal sa seda väärt oled.
Kui sind armastavad teised inimesed, siis sa oled ju midagi head nende ellu toonud. Mida enamat veel vaja?

http://tinyurl.com/ndywrqc

võta ta enda juurde. ta peletab kõik kurjad mõtted ja vaimud minema. ta armastab sind rohkem, kui sa arvata oskad.

Kas sinu horoskoop on sõnn? Aga jah, kui lugeda sinu lugu see meenutab samasugust elu nagu minul on olnud. Mind aitas edasi viia see et ma tegin asju mida ma tahtsin ise teha ja mis mulle meeldis, hakkasin rohkem mõtlema positiivsemaid asju minu elus ja tegema inimestele ja lähedastele häid tegusid, väikseid asju.

Vasta ENESELE küsimustele, kas oskad rõõmu tunda väikestest asjadest, kas märkad neid nii, et peatud hetkeks ja naeratus kipub huultele:
1. ilusat päikeselist hommikut;
2. mesilast lillel;
3. väikest puravikku samblal;
4. allika liivapõhja mustrit;
5. asfaldist läbi trügivat võilille;
6. puuvaigu tilka tüvel;
7. lumevaibas puuoksi;
8. tähti taevas;
9. väikeseid linnukesi askeldamas;
10. valguse ja varjumängu toaseinal.
Kas kardad vananeda, pelgad, et elu läheb mööda ja sa polegi ennast „tõestanud“ maailmale?
Miks on sul tunne, et sind võidakse hüljata? Oled ju mõtleja inimene, mis põhjus on alateadvuses, on sind üksi jäetud kunagi?
Teistega ennast võrreldes, usud sa, et teised on õigemad ja väärikamad?
Oskad sa õnne tunda ja unustada oma muresid - 10 minutikski?
Moosimaol on õigus, aitab HEA psühholoog, kui leiad selle, siis ära räägi tema juures käimisest kellelegi, siis aitab paremini.

Hea psühholoogi visiit 1 tund 50 €. Ühest korrast nädalas on vähe. Räägin kogemustest.

Ma arvan, et õppetunniks on endaga rahu sõlmida. Armastada ennast sellisena, nagu sa oled, mitte sõltuda nii palju teiste arvamusest.
Olen ise sama probleemi otsas ja ma arvan, teemaalgataja, et me pole ainsad. Tore on tõdeda, et mõni meist suudab sellest niimoodi kirjutada. Vähemalt sa tead põhjuseid. Paljud meist ei leia põhjuseidki ülesse.

Meie mõttetegevus on kinni selles, et meid aktsepteeritaks. Me tulime siia ellu, et leida armastust. Keegi teist võib mulle vastu vaielda, aga tegelikult on see nii. Me tulime siia ellu, et olla rõõmsad, õnnelikud ning mitte miski ei tee meid rohkem õnnelikumaks kui side iseendaga, armastus ja austus iseenda vastu.
Partnerid tulevad lähevad ja eks paarissuhteski tuleb see välja, et tegelikult me kõik lapime ja aitame üksteist, tervendame üksteist. Üks kardab pimedust, teine kardab kõrgust. Koos on neil nii kõrgel katusel, kui pimedas keldris turvaline olla, sest üks abistab teist. See, kes kardab kõrgust, ei karda pimedust ja see kes kardab pimedust, ei karda kõrgust. Ja juhul kui juhtubki, et hirmud on samad, siis KOOS on ikka soojem ja turvalisem. Aga kellegagi koos olemise suhtes tuleb ka enda vastu aus olla. Ma ise olen kogenud, et paljud just üksi jäämise hirmust suhtesse klammerduvadki, teades, et see suhe neid enam kuidagi ei täida. Aga otsused tuleb meil kõigil endil langetada ning õigeid ega valesid vastuseid olemas ei ole. On see, mis meile endile kõige paremini sobib.

Nii, et ma usun, et elu juhatab sulle vajaliku teadmise. Samm-sammult saad iseenda kõige paremaks sõbraks, armukeseks ja eluarmastuseks. Meil igaühel on vaja oma aega. Aega tuleb võtta. Üksinda olles võiks olla sama huvitav, kui seltskonnas olles.

Keera oma hirmud tugevusteks. See, mis praegu sulle hirmu valmistab, mõtle sellele, kui ühel päeval oleksid need sinu kõige suuremad tugevused. Ilma teiste käest aru pärimata ja musisid saamata, saad ikkagi aru, et oled väärtuslik, sest sa hindad ennast ning armastad ennast, sellisena nagu sa oled.

Ma tean, et omaksvõtt ja aktsepteerimine on meeletult tähtsad ja tihti ootame me, et teised meid tunnistaks omaks, jättes selle enda poolt tegemata. Me isegi teeme ennast maha ja hülgame ennast, peaasi, et teised meid heaks kiidaksid, siis oleme võimelised, mida iganes tegema, et nad kiindumust meie vastu ikka ja jälle väljendaks.

Enese kese peab tugev olema. Iga inimene peaks seisma siin maailmas nagu üks tubli puu, juured kindlalt maas ja latv taeva poole (helged mõtted peas). See kõik on peen süsteem, kuidas energiad meie ümber liiguvad ja kuidas kõik see, mida me pelgame meie ellu tuleb, just selleks, et meid õpetada sellest üle saama.

Eneseusk. "Ma saan igas olukorras hakkama, ükskõik, mida elu ka mulle ette ei söödaks."


Aga me kõik oleme ju armastatud. Armastus on meie DNAs. Armastus on südamete keel. Ja armastus, mis peamine, tuleb alati väga loomulikult. Survet ei ole ja survet pole vaja. Mõistsin seda siis, kui lasin kõikidel asjadel minna omasoodu ja proovisin lõpetada vastuvoolu ujumise. Kõik loksus paika. Rõõm, õnn ja armastus täitsid südame ja mul oli kerge olla.

Ma usun, et sa leiad selle, mida otsid. Vahel ei tooda kõiki vastuseid meile kohe kandikul ette. Elu õpetab iga päev.

Kohtle ennast nagu sa tahad, et sind koheldaks, nagu kõige paremat, armastusväärsemat ja väärikamat partnerit! See ongi enesearmastuse aluseks. Kui sul on hea ja kerge olla ja kui su pead ei koorma üleliigsed mõtted, saad aru, et koos või üksinda, ikkagi on tore, mõnus ja soe elus kulgeda - oledki leidnud tee iseenda südame juurteni ja oskad oma südant hooldada ka siis, kui keegi teine sinu südant imetlemas või sellele pai tegemas ei käi.

Meis kõigis on valgus ja vari. See on nii sinus kui ka nendes kõigis, kes on su ümber. Me oleme iseenda kõige suuremad kriitikud. Teised ei hinda meid teps mitte nii rangelt kui me ise sisimas.
Meist keegi pole täiuslik, samas me kõik oleme täiuslikud. Valguse ja varju mängud teevadki meist inimestena need, kes me oleme.

Oled sa ise elus kunagi kedagi hüljanud või eemale tõrjunud?

ÜKSKI inimene pole ingel, kõigil on oma paturegister, ka palvetavail munkadel-nunnadel.
Sul pole mingit õigust arvata, et oled haruldus, kellel on eriliselt suur patukoorem, mida teistel pole.
Kõik käivad WC-s ja mõnikord punnitavad nii, et näost punased. Keegi ei väljuta roosilehti.
Mida iganes sina ka ei tee, miski pole hullem hullemast. Kõik on varemgi tehtud.
Kui sa just pole avastanud pimeenergia olemust.
Kui sind hetkel ei tunnustata (julgustata), järelikult on teistel oma mureasjad vaja läbi mõelda ja on sinu aeg neid kiita.
7 miljardit inimest Maakeral ei tea, millest teised mõtlevad. Sina ka ei tea, normaalne.
Looja ja sina, vaid need kaks teavad, kas oled hea või mitte. Sest, vaata, teised ei näe ka sinu mõtetesse.
Millessegi PEAB uskuma, näiteks sellesse, et sa elad! Et oled naine. Et lumi on valge. Et nõelaga torgates on valus.
Nii pead sa uskuma, Birgit Õigemeel on naine ja elab, Ene Ergma on naine ja elab, sina oled naine ja elad. Ei grammigi vähem ega rohkem.

Aitäh kõigile vastajatele!

Moosimadu, ilusti öeldud:) Jah, ma proovin seda endale meenutada, mustas augus ei tule see kahjuks pähe..siis on raske meenutada, kuidas ma enne õnnelik sain olla. See on hea mõte, et hetkedel, kui teised ei sära, saan mina neile toeks olla. Nüanss, mille peale on raske tulla. Ma arvan, et tunnen end süüdi kui nad on endassetõmbunud. Tunnen, et mina olen midagi valesti teinud..jube egoistlik mõte iseenesest:)

Mõhk Metsavana, aitäh, see pole mulle.

Liia, ei ma ei ole sõnn. Püüan teha asju, mis mulle meeldivad, mingi piiriga muidugi..minust sõltub palju inimesi täitsa otseselt. Praegu on aeg, mil pean teiste vajadusi enda omadest kõrgemale seadma ja tunnen, et kõigeks selleks ei jätku piisavalt ressursse- aega, jõudu. Samas ma näen inimesi, kes suudavad hea seista nii enese kui ka teiste eest. Väga inspireeriv. Püüan neilt õppida.

Oled tundlik? Jah, sinu nimetatud nimekirjas märkan ja armastan kõike loetletut. Mulle meeldivad need pisikesed üllatavad pisiasjad elus, need annavad päevale palju juurde:) Ei, ma ei karda vananeda- kuid jah, kardan, et ma ei saa midagi tehtud..tunnen vastutust maailma ees ja tunnen, et pean midagi muutma paremuse poole. Võibolla väga auahne, aga selline tunne on olnud lapsest peale ju siis mul selline ülesanne on:) Miks ma kardan hülgamist? Tõesti ei tea. Meie pere on nö traditsiooniline, kunagi ei jäeta teisi hätta. Ehk me pole emotsionaalselt väga lähedased, ei ava ennast põhjani, aga alati on kuhu tulla, selle teadmisega olen üles kasvanud. Ma tunnen, et inimesed ei olegi paremad ja õigemad, küll tunnen, et nad on enesekindlamad, rõõmsamad. Ma ise ei hinda inimesi selle järgi, kas nad on pühakud või mitte. Ma armastan seda, et inimesed on kõik nii siiru-viirud. Mulle meeldib neid vaadelda, nautida. Jah, võin olla kohutavalt õnnelik, samas on minus kogu aeg mingi mure alatoon.

Lihtsalt teooria ja mõte, jah ma ei saa vastu vaielda ühelegi mõttele teie postitustes. Kõige sellega olen nõus ja olen teadlik. Kuidas seda teha, ei tea veel.

küssa, kas ma olen ise kunagi kedagi tõrjunud? Väga hea küsimus..pidin kohe pikalt mõtlema. Arvan, et mitte. Olen selles üsna niru, tõrjumises. Võibolla nüüd paari mustlast või tüütut purjutajast ligitikkujat. Aga ei, ma olen inimestele avatud, sageli liiga, sest kipun endale võtma kohustusi ja vastutust enne kui seda minult palutakse. Arvan, et minu juurde on lihtne tulla ja inimesed teevad seda.

Shokiteraapia, jah, olen nõus. Ma ei pane ka inimestele üldiselt pahaks, et nad on inimesed ja teevad vigu:) Endale küll:) Millessegi uskumine- jah, olen ses osas natuke väänik...mulle ei sobi praegu ükski ettevalmistatud uskumine või süsteem, mida valmisproduktina pakutakse. Ma tunnen tugevat vajadust leida oma tõde. Muidugi on asju, mida ma usun, teatud väärtused, mis tegelikult on erinevate religioonide ja uskumuste ühisosa- usun inimese ja ümbritseva austamisse, õiglusesse, usun õnne, headust, armastust...

Mõistan sind. Igal pool korrutatakse, et tuleb ennast armastada, aga tihti ei pöörata rõhku, kuidas seda teha tuleks. Leidsin paar linki.

http://alkeemia.delfi.ee/suhted/perejasobrad/kuidas-armastada-iseennast?id=69701051

https://looduskodu.wordpress.com/kuidas-ennast-armastada/

Naljakas. Ma olen vastupidine. Mul pole väga palju sõpru ja harva jagan ennast kellegagi väga sügavuti, aga kui jagan, siis see suhe on minu jaoks hindamatu väärtusega ja väga kallis. Elu on mulle õpetanud omal käel alati hakkama saamist, iseenda eest seismist. Mida vanemaks saan seda enam hindan teiste inimeste tunnustust, varem leppisin sellega, et ajan oma asja ning kui teistele meeldib, mida teen või ei tee, siis on väga hästi, aga kui ei meeldi, siis ma ekstra selle nimel ka pingutama ei hakka. Mul on nimelt hästi raske seda teisi endast ettepoole. Võimalik, et see on seotud minu lapsepõlvega, aga ma olen alati olnud väga aus enda suhtes. Ma ei vaja üleliigset tähelepanu, sest ma tean, et suhted nõuavad tööd.

Sa rääkisid, et terve elu oled ennast analüüsinud ja proovinud endast sotti saada. Sama siin. Ma usun, et väga vähesed inimesed üldse saavad minust midagi aru, nende jaoks olen ma erak, kes elab metsas ja toimetab omi asju. Mul ei ole mitte midagi inimestega koosolemise vastu ja samuti vajan hellust ja soojust ja armastust teistelt inimestelt, aga lapsest peale mul olnud vaja aega iseendaga seltskonnas viibida, sest pikka aega seltskonnas olemine väsitab mind. Jõudu kogun juurde jälle omaette olles. Ma usun, et ma olen saavutanud selles osas tervisliku tasakaalu. Saan hakkama üksinda ning ka teistega koos.

Mis puutub meeleolude või tunnete kõikumisse, siis üks inimene soovitas mul ennast hommikuti maandada. Viia ennast tasakaalu Maa energiaga. Seejärel ennast kujutada valgesse mulli, mis mõjub kui Actimeli mull, et kaitsta ennast soojas. Maandamine hoiab mind tasakaalus ega lase mind niivõrd edasi-tagasi kõigutada ja valge mull aitab kõike negatiivset endast eemale hoida, seda tagasi peegeldades. Õhtuti, peale tööpäeva lõppu, tavaliselt mediteerin - suundun meelerännakule, lasen oma mõtted vabaks. See samuti algab maandamisest, mille järgneb enese kese tagasitoomine, et saada kõik see, mida ma päeva jooksul endast välja andsin, kõik energiatükid minust endast, jälle tagasi endale. Sest me kõik päeva jooksul vahetame energiat. Seejärel järgneb jälle valge mull. Ja siis ma tunnen ennast hästi.
Mu meel on rahulik, kui ma olen maandatud ja istun mugavasti oma valges mullis. Kuna olen tundlik inimene, peab oma energiakeha eest samapalju hoolt kandma, kui oma füüsilise keha hügieeni eest. Need on kaks on mulle võrdväärselt olulised.
Kellegi teise vale energia minu energiasüsteemis, võib tuua mulle tasakaalustust. Samas hoian ka oma südame tervist nii füüsilise südame kui ka energiakeskuse südame eest. Tundliku inimesena on ka minu energiakeskused väga vastuvõtlikud teiste energiatele ja võnguvad kaasa ning ma võtan palju ka teiste energiat üle, mis juhul, kui ma ei ole ennast maandanud ega mulli toppinud, võib tekitada minusse jälle tasakaalustust. Mullis olles olen objektiivne vaatleja, kes vaatleb teisi, mitte ei ela niivõrd sügavalt neile kaasa, et ma ka ise oleksin häirivalt tugevalt mõjutatud.

Inglise keelsed vasted: grounding, shielding, centering

Edu!

hommikul vaata peeglisse ja ütle ..täna olen rõõmus ja rahulik,ükskõik mis ka ei juhtuks....2 nädalat!

Täna jälle vajusin auku. Olin tegus, kõik sujus, kõik töötas ja järsku- põmm! Seekord armukadedus. Mehel on hea sõbranna, kellega nad kohtuvad väga harva ja reeglina olen sel ajal nendega koos. Nende vahel on mingi pinge ja särin. Mees on öelnud, et see on hea sõprus, mida ei taha kuidagi rikkuda, aga tunnistab, et on kunagi temast sissevõetud olnud. Tol ajal oli tütarlaps ta eemale tõrjunud. Mõistan, et inimesel on õigus hoida oma südames seda, keda soovib. See on ilus. Aga minu ebakindlus töötab minu vastu. Olen kohutavalt armukade, kui näen toredaid ilusaid inimesi, kellega ta ühise keele leiab. Ja siis käib selline emotsioonide taifuun must üle, et leian end jälle varemetest. Kardan, et ei kannata nendega võrdlust. Ja ette heita pole mul mehele otseselt midagi. Ta vahetab oma sõpradega meile, sms-e, kirjutab nendega facebokis ja ma tunnen ennast kõrvalejäetuna, mõttetuna.
Olin kunagi pikaajalises suhtes, kui absoluutselt aimamata, et midagi võib toimuda, avastasin, et tollane elukaaslane mind pettis..ühe oma hea sõbraga. Varem kunagi ei olnud ma armukade ja nüüd on see vana paha minu väsimatu saatja. Olen teadlikult selle va pahalasega võidelnud, korduvalt endaga kokku leppinud, et igal inimesel on vabadus tunda, mida tahab, mõelda, mida ta tahab. Mina ei saa seda kontrollida. Aga näed, viie aastaga pole olukord oluliselt muutunud. Olen kunagi ka koos olnud inimesega, kes oli haiglaselt armukade ja mitte mingil juhul ei taha ma oma elukaaslast panna sellisesse rolli, nagu mina kunagi olin- pidevalt kahtlustatav, süüdistatav...

Selle asja pead elukaaslasega lihtsalt selgeks rääkima.
Sa räägi talle, mida sa tunned, kui ta oma sõbrannaga suhtleb ja seleta, miks sa seda tunned.
Kui vaikides lihtsalt lühises oled, siis põleb hinge arm, mis tulevikus su suhteid rikkuma hakkab.

Jah, ma olen rääkinud. Ja siin tuleb tupik-sellel nagu pole lahendust, peale sellise, mis tuleks minu enda seest. Ma ei palu tal oma sõpradest loobuda, sest see oleks ebaõiglane. Tunnistan isegi, et see on totter, aga ei oska nende tunnetega midagi suurt peale hakata. Võibolla sellepärast, et kogesin neid esimest korda üsna hiljaaegu, ma pole armukadedusega toimetulemist lapsena-teismelisena õppinud.

Loodan, et ehk kommenteerib ja aitab sind keegi, kellel on armukadeduse osas rohkem teadmisi.
Mul on õnne olnud. Ja usaldust.
Küll saad sinagi oma tunnetele ohjad pähe. :)

Aitäh sulle, moosimadu, kaasa mõtlemast:) Üllatavalt hea on jagada, mitte omas kastmes laagerduda:)