Sain üle, nutsin siin ja päriselt ka natuke ja kuidagi see hala kõik kokku tegi mõistusele selgeks loo. Kevadeks oli üle, no salaja pean tunnistama, et lohutuseks suhtlesin teistega veidi, see aitas.
Aga siis otsustasin, et pean internetis kõvasti piiri, ühelegi huvilisele ei vasta (kes niisama otsib suhtlust). Ise enam sellega ei tegele ja olemasolevatega (sõbrad-tuttavad) püüan rohkem kokku saada ja helistada. Internett sakib reaalsust täiega, ma ei viitsi.

Suhtlesin armusin(!) kohtusin pettusin lahkusin.

...jaa, täpselt

uuele ringile :)

Aga mis te arvate, kas üksi on lihtsam?

Kas üksi või mitte, see sõltub inimese iseloomust. Mõni naudib üksindust, teine kardab seda nagu põrgutuld.

Eriti siis ---kui on üksi jäänud , Lapsed kaugel
Ja teie elate kuskil maa--kolkas ,, Kus ainult varesed karjuvad :::
Teist inimest on juba selleks vaja
Et hommikul ärgates --oleks kellega rääkida ,,lauas istuda ,,poodi sõita ja meie 60+ inimestel ,,on vaja arstile ka koos minna

jamate ja ei saa lõpetatud :D

pikk interneti "suhe" muudab inimese sóltlaseks.Hullar ootab.

05. veebruar 2016, kl 01.21, seega varsti 2 aastat, aga esmamõte on ju laiemal ringil juba, kas olla üksi või otsida kaaslast.

Kui ise tahad ikkagi liha ja verd kórvale ja teine pakub ainult traati, siis otsi selline kaaslane ja suhtevorm, mis sulle sobib.