Sain üle, nutsin siin ja päriselt ka natuke ja kuidagi see hala kõik kokku tegi mõistusele selgeks loo. Kevadeks oli üle, no salaja pean tunnistama, et lohutuseks suhtlesin teistega veidi, see aitas. Aga siis otsustasin, et pean internetis kõvasti piiri, ühelegi huvilisele ei vasta (kes niisama otsib suhtlust). Ise enam sellega ei tegele ja olemasolevatega (sõbrad-tuttavad) püüan rohkem kokku saada ja helistada. Internett sakib reaalsust täiega, ma ei viitsi.
aga inimene vajab teist poolt ka26. detsember 2017, kl 07.13
Eriti siis ---kui on üksi jäänud , Lapsed kaugel Ja teie elate kuskil maa--kolkas ,, Kus ainult varesed karjuvad ::: Teist inimest on juba selleks vaja Et hommikul ärgates --oleks kellega rääkida ,,lauas istuda ,,poodi sõita ja meie 60+ inimestel ,,on vaja arstile ka koos minna