Abikaasa suri, kui olin 28. 34selt lein leebus ja hakkasin suhtlema (abielu-)mehega, käisime suvepuhkusel matkamas, lühireisidel, 2-3 korda nädalas jalutamas-baaris lobisemas, kinos, kohvikus, ka minu juures kodus. Ei otsinud uut meest, ei huvitunud tema perekonnaseisust, pean patuga? tunnistama, et tema sugulastest, kunagisest? armastusest Tartus, need jutud läksid minust mööda, huvitusin pigem jutu sisust, et kuidas ta hindas olukordi ja oma partnerit (kellest rääkis).
Telefonitsi rääkisime isegi mitu korda päevas. Vahel olid pikemad lahusoleku ajad kohtumistes, nii paar nädalat, vahel oli ta nädala järjest minu juures. Mulle see sobis. Teadsin, et ta elab magalarajoonis, aga tänavatki ei teadnud, sest vist ei tahtnudki teada. Umbes midagi tajusin, et kas elab mingi sugulasega koos? Jutu järgi sain aru, et süüa teeb ta ise, pesu peseb ise, koristab ...
Jutt sobis, huvialad sobisid, väga palju naersime-lõõpisime-nöökisime teineteist. 3,5 aasta möödudes tuli mulle külla tema abikaasa, ootamatult ja mehele teatamata.
Algul oli üsna agressiivne ja nutune, aga kui nägi, et mehega kooselu jälgi - riideid-raamatuid-muud - pole, siis hakkas rääkima mõistlikumalt. Helistasin mehele, kutsusin ta külla, ütlesin et tema abikaasa on siin. Tuli, mina läksin kööki ja lasin neil klaarida. Ise mõtlesin, et küll on loll lugu.
Kui elutoast kostus naise nuttu ja mees oli vait, siis viisin neile teed ja võileibu. Naisele ütlesin, et mina pole trüginud nende ellu, midagi pidi neil omavahel olema pahasti. Ütlesin, et mina ei võta mehega ühendust, lubasin seda naisele, aga ei viska ka meest välja, kui ta ise tulla tahab.
Paari kuu möödudes said meist elukaaslased ja 8 aastat oli kooselu, kuni juhtus rumal autoavarii.
Enam ei taha elukaaslast ega abielu.