Peetri emal oli sünnipäev ja nad Triinuga olid muidugi oodatud, kingituski oli ostetud, aga Triinu näost oli näha, et ta ei tahaks minna.

„Sa oled alati emaga hästi läbi saanud, mis nüüd?“, püüdis Peeter asjale pihta saada.
„Midagi pole – nüüd“, vastas Triin.
„Pane siis kleit selga ja let’s go!“ ütles Peeter Triinule käsi ümber pannes ja silma vaadates naerusui.
„Oh, jumal, las ma jään koju, mine sina, nad ju ootavad“, üritas Triinu normaalselt vastata.

„Mida? Mis sul viga on? Tee suu lahti ja räägi ära, mis juhtus.“ Peeter istus tugitooli ja tõsines.

„Rääkida pole midagi, sinu sugulased on liiga head, ülihead ... ja ma ei suuda lihtsalt enam“, surus Triin aeglaselt sõnu suust välja.

„Räägi!“ Ehk õnnestub naine lukust lahti muukida, Peeter hakkas taipama, milles võis küsimus olla.

Varsti saab aasta nende vastsündinud lapse surmast ning Triinu kivistumine oli viimase aja muutus, alguses oli lein mõlemal, kuid et naisel on see raskem ja sügavam seda Peeter mõistis. Kõik lähedased on olnud toeks, ema on pidevalt Triinuga tegelenud, Peetri õe pere koos lastega pole Triinut hüljanud, vaid on ikka Triinu kaasa kutsunud kõikjale, aga naine on aina vaikivam ja tõrjuvam.

Vahel on Peetril tahtmine peale tööd sõpradega koos olla ja mitte minna koju, sest nad on ju noored veel, võivad uue lapse saada, kõik on öelnud, et Triin peaks psühholoogi juures käima, kui see aina süveneb ja elu elamata jääb. Triin oli oma emal ainuke laps, Triinu magistrantuuri ajal sai ema õnnetult surma, nüüd juba 4 aastat tagasi on ta võetud Peetri ema-isa ja õe perekonna liikmeks täiesti loomulikult ja südamlikult. Millest selline praegune käitumine, Peeter ei mõista, kõik on pingutanud Triinu nimel, aga ...

Jõuga hoiab Peeter oma mõtteid hammaste taga, ta helistab emale ja ütleb, et neil läheb veidi aega, varsti tulevad.
Triin on vajunud diivaninurka ja vahib üksisilmi oma sõrmi.
Peeter on ootel.
Triin vaikib.

Käbedalt ja uudishimulikult kõndis mutike lettide vahel, uudistades pakutud kaupa, tundus sagedane turulkäija olevat, teda tunti.
Korvis olid mõned porgandid ja väike kapsapea, midagi veel paberisse keeratud.

Õunamüüjalt küsis ta hinda ja seda kuuldes, teatas kaunis valju häälega:
„Mis? Need Eedeni aiast või?“, naeris ja astus edasi, müüjagi muigas.
„Proua, tulge pärmile, värske pärm paneb hästi käima!“, kutsub kaupmees mutikest.
„Ma käin veel hästi pärmitagi“, on kärme muhe vastus mutilt.
Lihaleti juures kiidab valges kitlis habemik:
„Oma lauda loom, värske ja õnnelik liha.“
„Mis see laut nüüd poegind, emise poegitud ikke õnnelikumad!“ ütleb mutike, muigab ja käbedalt edasi.
„Lambaliha, magus praad!“ hõikab teine kaupmees.
„Marmelaad on magusam!“ ei jää mutike võlgu.

Selleks päevaks turul käidud.

Noorpaar sai kevadel vanatädilt kingituseks kinnistu. Linnalähedal maal 3 toa ja köögiga krohvitud puumaja tee ääres, peenardega aed tagapool. Noored hakkasid innuga omale kodu looma, alustasid renoveerimisega, ise ja sõprade abiga, et sügiseks juba sisse kolida.

Katus oli korras, paigaldati veerennid ja vihmaveetorud, tehti krohviparandused, värviti maja valgeks ja katus, uks, aknaääred tumepruuniks. Korrastati pliiti-ahju, lisakütteks osteti soojapump. Sisetööd ja mööbel sai noorpaari soovi kohaselt nende oma maitse järele tehtud, siit-sealt hangitud, õnnelikud kõik!

Sügise hakul otsustati vanatädi varemalt kohale sõidutada, et ta saaks elamise üle vaadata enne soola-leivapidu, ülejäänud rahvas pidi tulema hiljem. Nii tehtigi.

3-tunniselt sõidult koju jõudes oli pilt nukker, majaseinalt vaatas vastu musta värviga soditud esisein, vihmaveetorud olid jalgadega mõlki löödud. Materiaalne kahju polnudki nii suur, rikutud rõõm oli valusam, kas vandaal sai rõõmu endale?

Suur vend tuli ema-isa juurde külla teatama oodatud uudist, et ülehomme on siis neil Eveliniga abielu registreerimine ja väike pulmapidu selle järel.

8-aastane väikeõde kuulas seda suuril silmil, siis küsis: „Kas Evelin ka seda teab?“
„No, kuule!“, ütles seepeale 14-aastane õde, mispeale väikeõde teatas surmtõsiselt: „Aga eile oli Evelin siin ja ta ei teadnud mitte midagi!“

Seal oli 2 päikest, millest sinine oli eredam ja punane tuhmim. Korraga olid nad taevas vaid hilisõhtul teine teiselpool taevavõlvi, siis oli maailm hoopis kummaliste värvidega. Inimesed elasid nagu Kääbiklas, maa sees ilusates kuppelmajades, nad olid seal, aga väljas polnud kedagi. Kedagi ei olnud minu kõrval, aga minu kõrvadesse jutustas Väike Prints selle uue maailma olemusest, nii oligi võõras koht mingil moel ääretult loomulik ja kaunis. Vaatepildid muutusid hingematvalt ilusaks, kõik oli nii põnev...

„On aeg ärgata, kell on 7.30!“

Lähen proovin magada, siin nii igav ja väljasurnud nurgake.

Kuhu jäi sinu väike lugu? Kirjuta ka midagi, siis ehk ei olegi nii igav ja väljasurnud nurgake. Aga ei, kohe magama!

Või väike lugu, meenutus või leiutus, olgu.

Meil on alati elanud päkapikud kodus, ei, mitte need Jõulude omad punaste mütsidaga, vaid meie omad hallide ja roheliste rõivastega, väga väikesed ehk siis hoopis nähtamatud. Päkapikud teevad kodutöid ära, mida inimene ei jõua veel või siis pole laiskusest teinud.

Varemalt oli neid siin rohkem toimetamas, enamasti öösel nad askeldasid, sest hommikuks oli viigitud püksipaar valmis pandud, teinekord võileivad külmkappi sokutatud, töökindad ära pestud, porised kingad puhtana esikuvaibal ja muud sellist need päkapikud salaja tegid.

Mamma käest küsides, kas ta teab midagi, oli ikka vastus ühesugune, tema ei tea ühtigi, küllap need päkapikud jälle tegutsesid. Mammat pole juba kaua ja päkapikud on kuidagi laisaks jäänud, võib-olla ka vanaks jäänud ega jaksa enam.

Ära kolinud nad pole, sest miskitmoodi on nad miniga töölepingu sõlminud, kui minia läbi astub on ka päkapikud usinamad tegutsema, pojalapsedki on märganud, et kellegi sokid on kappi tulnud, aga need olid puhta kadunud, siis jällegi kapiriiul korda tehtud...

Teinekord riidlen nende päkapikkudega, kui tolm kipub tasapindadel kogunema või mõni vajalik asi on täitsa kadunud ja nad pole oma kohustusi täitnud.
Tavaliselt argipäeviti on nendega päris muhe koos elada, pühade aegu paneme lastega mõned maiused oma päkapikule, siis saavad nemadki meie kodu pühadest osa.

Tuli pikk lugu lühikese asemel.

Tubli oled! Aitäh! See oli sinust väga kena, et sa kohe tegutsema asusid, mitte põhjust otsima, miks seda teha ei saa. Näiteks oleksid öelnud, et ei tea ühtki väikest lugu, meelest läks ära, pea valutab, uni tuleb peale jne. Eriti ennastohverdav olid, et tegid seda uneajast. Selle eest sulle topelt tänu! Aga täna on laupäev ja ma loodan, et said ennast siiski korralikult välja puhata.

Mul on hea meel, et sul sellised toredad päkapikud on!
Mul on ka mõned, nende nimed on Imelik, Toriseja, Doktor, Häbelik, Õnneseen, Unimüts ja Aevastaja. Ainult et nad on hoopis teisest puust. Päeval ma ei märkagi neid, püsivad vaikselt oma karbis, kuid öösel hakkavad tegutsema. Ega ma näinud ei ole, aga kes siis muu...
Hommikul ringi vaadates näen, et nad on nii palju ringi trallitanud, et lausa tolmukord on maas. Kraanikausis on pesemata nõud ja lilled õhkavad joogivee järele. Puhtad kalossid on poriseks tehtud ja üks sokk ära peidetud. Külmkapist on paremad palad kadunud ja õhtul, enne kui ma end tugitoolis mõnusasti kerra tõmban, et telekat vaatama hakata ja sealjuures natuke kommi või küpsist krõbistada, leian eest ainult tühja kausikese...

Ps
Oleksin selle lookese juba ammu ära saatnud, kuid kui postitama hakkasin, teatati mulle:
Sinu postitus sisaldab sõnu, mille kasutamine ei ole foorumis lubatud. Palun muuda oma postituse sõnastust! Pretensioonide korral võta ühendust moderaatoriga - moderaator@delfi.ee

Esimene mõte oli, et päkapikud! Nad, paganad, ei taha, et ma nende nimed avalikustasin ja korraldasid selle asja. Kustutasin ära, aga kõik jäi endiseks. Siis hakkasin ükshaaval sõnu üle kontrollima ja... te ei arva iial ära, mis väike lugu sellega oli! Ainult üks täht...:D

Jutt siilist
Varasuvel nägin 21.30 ajal siili, kes tuli puuriida alt välja, oli seal päevaund maganud, läks rahuliku vudinaga aia poole söögipoolist otsima. Uurisin netist, mida talle anda tohiks ja mis jõukohane oleks, sest nälkjaid-putukaid-vihmausse peab ta ise otsima. Arahhisi ja rosinaid oli kodus, neid puistasin puuriida juurde. Pähkleid sõi krõbinal, aga rosinaid ei tahtnud, neid käisid herilased maiustamas, kuni rehitsesin ära ja komposti panin, siis läksid herilased ka komposti :).

Hakkasingi pähkleid panema ja siil käis krõbistamas. Kui tulid põuased ilmad, siis viisin vana panni puuriida juurde, panin sellesse vett, siilipoiss ronis esijalgadega panni ja lakkus nagu kass vett. Seal puuriida all ta päeval magas, paar korda nägin teda ka päeva ajal välja tulemas ja pannilt vett joomas.

Ühel õhtul nägin kahte siili pähkleid söömas, mõtlesin perekonna peale, et isa-ema, aga vist ei olnud, pisut turtsusid teineteise peale, mõni õhtu hiljem oli neid juba kolm rohu seest maapähkleid nosimas. Kuidas nad infot toidulisast teistele edastasid, ei ole teada, kuid konkurents neile vist ei meeldinud, nügisid teineteist turjaga ja turtsusid, siis hakkasin portsjoni vähendama, aga aia äärde panin teise panni veega juurde.

Kogu siililugu on huvitav selle poolest, et meie aed on päris keset linna ja kuidas siilid mööda tänavat- kõnniteed autode seas ringi vudivad, ei tea.

Raske on olla mees. Nojah, naiseks olemist ei oska arvata, küll tundub see lihtsam olevat. Mehele ei piisa tunnustuseks laste olemasolust ja elamise küllaldastest ruutmeetritest, mis maitsekalt sisustatud. Mees peab olema karjääri teinud, ta peab autoriteetne olema, tema seisukohad võiksid olla argumenteeritud ja kindlad, mees peab jalamaid oskama lahendada igasuguseid probleeme, ta on ju mees.

Elu on läinud mööda kindlaid radu, nagu enamusel inimestel, peaks rahul olema ja õnnelikki, sest ekstreemsusi pole esinenud, kuid veidral moel on hakanud midagi kripeldama, nagu oleks midagi olulist jäänud tegemata või mõtlemata või ununenud. Midagi näib olevat puudu.

Minu ettekujutuses on maailmas Headus ja Kurjus, sina võib-olla polegi midagi kurja teinud, aga sinu elust, mis pole leplik, õnnelik ega rõõmus õhkub rahulolematust, "ekstreemsusi pole" - elad silmaklappidega? Sina annad kurjust kosmosesse, sest heatahtlikkust ju ei ole.

Kui oleks naistekas eetika?reeglid, jättes trollinduse ja libanduse siberi naftaväljadele, siis võiks olla keelatud rääkida muredest ja hingevalust siiralt.

Kui mõelda, et mida tahaks meelsasti lugeda, millest jääks mõnus naeruke põskedesse, pingevaba olek peakolusse, siis lahedaks teemaks sobiks absoluutselt kõik, võiks olla üle vindi keeratud tõsidust. Muidugi huumor piiritult.
Tjahh, oleks-poleks-võiks, aga tahta ikka ju võib, eksole. :)

Oskaks keegi ära seletada, miks on igal aastaajal omamoodi vaikus. Sügisvaikuses on täiust, mingit rahulolu, unisust, nagu oleks kondid soojad, suur talgutöö tehtud ja hubane kaminatuli valgustaks kuulavat seltskonda ning keegi loeks luuletusi.

kevadvaikus on ilusam:P

Sul on noor ja ootusi täis hing ;-), kuigi räägid, et numbreid on üksjagu ID järele.

Mulle sobib sügis hästi, kuni pole pime-pori-rõske.

Ma olen vist liiga noor, aga kevadvaikust pole ma kuulnud ega märganud. Kevad on ju ärkamise ja puhkemise aeg. Pungad puudel murravad oma kestast välja lausa kuuldavalt, rohi rühib murukamarast sahisedes välja, linnud on kui pöörased, lõõritavad ja ei näita küll nüüd mingit märki sellest, et vaikselt peaks olema. Kus see vaikus on? Sügisest saan veel aru, et on suremise ja unne vajumise aeg.

Oled jah noor, va kaslane ;)
Päriselt on aga lugu selles, et kust kriipsust vaikus algab ja mida vaikuseks saab nimetada. Võib-olla saab müraks nimetada ka elektronide kimamist ümber aatomituuma ;).

Minu kõrva ei sega kevadine lumesulamise vulin ega pakatavate pungade krõpsumine, see on vaikus tsivilisatsioonist eemal olles.
Oled tõesti noor, minuga võrreldes, sest sügisvaikuses ma surmaunne suikumist ei kuule. Kuulen magavaid pungi nohisemas, tiineid seemneid maapõues mõnusamat külge keeramas, langenud lehti mullaks muutumas ja teisi sedasorti valmistumisi.

Igal vaikusel on oma helid sees, saad vanemaks, siis kuuled neid paremini. ;)

"Kuula vaikust igal pool, see on kõige lihtsam viis olla olevikus. Isegi kui sind ümbritseb müra, on selle taga ja müra vahel alati kusagil vaikus." /E.Tolle/

vaikusega seoses tuleb meelde telekast nähtu (oli vist mingi reklaam) kus naine vihastas mehe peale ja lubas edaspidi vait olla. ja, et asi ikka mehe ajudeni jõuaks, korrutas seda pidevalt :-D

See oli tore, mees andis kähku järele ja puges tuhvli alla tagasi. He-hee.

Šaržikunstnik Aivar Juhanson jutustas praegu Kuku raadio külalissaates toreda lookese oma lapsepõlve moeprobleemist.

Ema õmbles talle alt kummiga mummulised püksid ja saatis ta nendega lasteaeda. Pükstel olid sinisel põhjal punased mummud ja Aivar hirmsasti häbenes neid, et mis poisi riietus see selline on ja nii ta ei julgenud sisse minna ega ära ka minna, vaid jäi välja kuuseheki taha passima. Nii ta passis seal terve päeva, kuni ema lõpuks töölt tuli ja ta sealt üles leidis.
Rohkem ema enam ei sundinud Aivarit neid pükse jalga panema.:)