Kuulasin vahepeal ühte üksjagu vana laulu. Oma kümmekond korda. See on üks mu lemmikuist. Lemmikuid on mul neli-viis. See vabastab mind alati painest ja parim on ta ses suhtes, et ta ei jää meeli painama, pähe tiksuma. Üliharva, kui seda lugu raadiost lastakse, tuleb kerge nukrusetunne peale, et lugu saab selleks korraks otsa. Meel on rahulik.
Mantrad ja tshakrad ja eneseväänamised pole minu rida. Nendega ei oska ma midagi pihta hakata. Tshakrast on ainult halb kogemus.
Ujuda? Pärast tööd ei viitsi. Nädalavahetus on sobiv aeg. Siis võtan selle sammu jälle ette.