Sapiens Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Juhan Smuuli Kogutud teostes on lugusid Voldemar P
> ansost. Ma kahjuks ei oska öelda millises nimelt.


"Hea meremeeste Hoidja"
Vasikate ristimine ehk kuidas seda lavastada.

Just nii.Möödunud suvel lugesin seda, aga kuna loen suhteliselt palju siis läks vist lihtsalt segamini.

Naersin, jäi meelde ja riiulist kontrollisin üle.:-)

Mul jäi see raamat koju. On praegu pooleli ja alati kodus käies on mõnus seda lugeda. Smuuli ON hea lugeda, kuigi paljud ei oska teda hinnata. Ma ei tea, kas praegustes õppekavades ta üldse on ka sees.

Ootan autori nime ja laanejutustuse (raamatu) pealkirja.

Autor on eestlane, elab, kirjutab. Tema omapäraks on leiutada-kasutada omanäolisi sõnu. Antud lõigus ei ole tähed vahetusse läinud, just nii ongi.

Minul on see raamat (214 lk) kapsaks loetud, peale loomade on raamatus 2 tegelast, eestlane ja eveng.

Enne suuskadele asumist võidis ta nende kaamusstaldu kalamaksaõliga. Ja ta mõtles: „Mäleta tõepoolest, siis mäletad ka, kui lühikese ajaga pead sa läbi käima oma veetlevamad eksirajad ja sooritama paremad patud.“

Ta suuskles mööda pahket tuisanud kaldaalust,
jõevett-pidi allavoolu, oma verd pidi ülesvoolu –
igatahes ta l o o t i s pärale jõuda, sest ka temal oli oma
e e s m ä r k , nähtamatu nagu nadiir, ent siiski olemas.

Must koer paistis talle nüüd veidike hukkunud kollane, kui ta sopkanõlvast pikal haaksammul üles sopras ja käkerkaela alla tuli ja oma joodlerihäälega laane laevastikku kaigutas.

Sopkapeenra lõpus jõudis Must viimaks sooblile järele ja ajas ta viidaka kuuse latva, kust kütt ta alla tõi. Seletamatu kütivaistuga tundis ta, et soobel, tume punkt lumel, on ühtlasi punkt jahipäeva lõpus.

Varsti pidi ta välja jõudma Nimetule jõele, aga kunas, ei teadnud, jõuab ta välja Nimetule Tõele.
Kui ta jõe äärde jõudis, lõikusid suusajäljed ootamatult teise jäljepaariga, mis olid kitsamad ja vähem vajunud – ilmselt kandsid need kergemat kütti. Paremal suusajäljel avastas ta koguni jälje pikkuses viirduva rõme – vanamees oli kord lõkke ääres ühe suusatalla ära kõrvetanud.

Ta meeleolu heiskus järsult täistippu: „Tskae vana mänsakut, jõuab ta ka igale poole ja õigel ajal... Kui juhtuks, et polekski enam kuhugi jõuda – tema jõuaks sinnagi.“
Üksühes evengiga mõtles ta ka enesele: mis neis oli, või mis neil oli ... neil ei olnud midagi, omamise maailm oli neile tundmatu.

Neil ei olnud ühtki võlgnikust salavaenlast ega ka laenu kavatsevat salasõpra. Kõik, mis neil oli, oli aredalt nähtav: neil ei olnud midagi, ega midagi neil ei puudunud, ja nad ei pidanud ka kedagi rõõmustama, tehes, nagu puuduks neil midagi. Neile jätkus vähesest, neile jätkus ühest, neile jätkus mitte ainsastki.

„Ja meil juba leidub, millest on hea rääkida ja millest selguse mõttes on parem vaikida,“ teadis ta ette.

Ei tea tõesti. Katkendi põhjal tundub tore jutt:)

Nikolai Baturin
"Kuningaonni kuningas"

Ta oli hirmus vana ja unustas kõike kergesti.Ühel hallil sügishommikul ärgates ei mäletanud ta isegi enam oma nime. Teeb kurvaks, kui unustad mõne oma sõbra nime, aga on lausa mõnus, kui sama juhtub su enda omaga.

Ta ei viitsinud üles tõusta, lihtsalt lesis ning lasi üha uutel ja uutel piltidel ja mõtetel tulla ja minna nii, nagu nad tahtsid. Vahepeal ta magas, ärkas taas ning tal polnud aimugi, kes ta on. See oli rahulik ja eriliselt põnev päev.

Õhtupoole püüdis ta endale mingit nime leida, et saaks üles tõusta.

Krõbivana, Prahipapi, Kronksuonu, Taadikõbi...
Niisuguseid on palju, kelle nimed haihtuvad niipea, kui neid on tutvustatud. Nad tulevad pühapäeviti ja röögivad sulle kõrva viisakaid küsimusi, sest neile ei jää kunagi meelde, et sa pole kurt. Nad üritavad rääkida võimalikult lihtsalt, et oleks selge, millest jutt käib. Siis soovivad nad head ööd, lähevad koju ja tantsivad ning trallitavad seal hommikuni välja. Neid kutsutakse sugulasteks.

Lisan peatüki lõpu ka.


„Minu nimi on Krõbivana,“ sosistas ta pidulikult. „Nüüd tõusen ma üles ja unustan ära kõik maailma perekonnad.“

Suurema osa ööst istus Krõbivana akna all ja vahtis ootusärevalt pimedusse. Keegi möödus majast ja suundus otse metsa. Teisel pool lahte peegeldus vees üks tuledes aken. Võib-olla nad pidutsesid, võib-olla mitte. Pikkamisi läks öö, Krõbivana aga ootas, ainult seda, mida ta vajas.

Ja koidu ajal teadis ta, et tahab sõita ühte orgu, kus ta oli olnud kunagi väga ammu. On võimalik, et ta oli sellest orust ainult kuulnud või sellest lugenud, aga mis vahet seal on. Põhiline oli oja, mis läbi oru voolas. Või oli see hoopis jõgi? Krõbivana otsustas, et see oli oja, need meeldisid talle palju rohkem kui jõed. Üks selge vulisev oja, ta istub sillal, kõlgutab jalgu, vahtides pisikesi kalu, kes vees sagivad. Mitte keegi ei tuleks küsima, kas tal pole juba aeg magama heita. Keegi ei päriks, kuidas ta end tunneb, jahvatades juba teab millest, enne kui tema jõuab järele mõelda, on tal halb või hea. Ei, see oli koht kus lauldi ja mängiti kogu öö ja Krõbivana oli viimane mees koidikul koju minema.

Krõbivana ei tormanud kohe minekule. Oodates unistuste täitumist oli ta jõudnud õppida kannatlikkust ning elukogemus ütles talle, et kõige targem tegu enne sööstmist tundmatusse seiklusse on väheke järele mõelda.

Mitmeid päevi rändas Krõbivana laheäärsetel kõrgendikel, ta vajus üha sügavamale ja sügavamale oma unistustesse ja näis, nagu tuleks org järjest lähemale ja lähemale.

Viimased kollased ja punased lehed langesid puudelt, need kuhjusid ta jalge ette (Krõbivanal olid endistviisi väga kõbusad jalad) ning aeg-ajalt peatus ta, torkas mõne ilusa lehe kepi otsa ja lausus endamisi: „See on vaher. Seda ma ei unusta.“ Krõbivana teadis täpselt, mida ta ei taha unustada.

Nende päevade jooksul õnnestus tal uskumatult palju unustada. Igal hommikul tundis ta ärgates sedasama salapärast ootust ja otsekohe tegi ta unustamisega algust, et kiiremini orgu jõuda. Mitte keegi ei häirinud teda, keegi ei tulnud talle ütlema, kes ta on.

Krõbivana leidis voodi alt ühe korvi. Sinna sisse ladus ta kõik oma arstirohud ja lisaks väikese pudeli konjakit kõhuhädade tarvis. Ta tegi kuus võileiba ning otsis vihmavarju välja. See oli ettevalmistus põgenemiseks. Ta kavatses kodunt jalga lasta.

Aastate jooksul oli Krõbivanal põrandale siginenud igasugust koli. Palju asju, mida ta iialgi ei vaevu üles korjama, lisaks on veel hulga põhjusi neid mitte üles võtta. Need vedelesid laialipuistatud saarekestena nagu arhipelaag kõigest kaotsiläinud ja mittevajalikust, ta liikus nende vahel ja neist üle harjumuspärase kindlusega ning see kola muutis igapäevase toas liikumise kuidagi põnevaks ja samal ajal lisas meeldiva tunde millestki korduvast ja püsivast: nüüd otsustas Krõbivana, et neid asju pole enam vaja. Ta haaras luua ja lasi tõelisel tormil toast üle käia. Kõik toidujäänused, kadunud tuhvlid, tolmurullid, mahapudenenud tabletid, unustatud märkmelipakad, lusikad, kahvlid ja nööbid ja avamata kirjad, kõik pühkis ta kokku ühte hunnikusse: Sellest tohutust kuhjast tuli välja kaheksa paari prille: need pani ta korvi. „Hakkan hoopis uusi asju vaatama,“ mõtles ta.

Org oli juba päris lähedal, ainult korra ümber nurga keerata ning ta tundis, et pühapäev ei ole veel kätte jõudnud.

Reedel või laupäeval lahkus Krõbivana oma majast ning loomulikult ei suutnud ta lahkumiskirja kirjutmata jätta. „Ma lähen nüüd oma teed ja ma tunnen end suurpäraselt,“ kirjutas ta. „Kuulsin kõike, mis te mulle saja aasta jooksul rääkisite, sest ma pole põrmugi kurt, ja ma tean, et te pidutsete kogu aeg salaja.“ Ilma allkirjata.

Siis riietus Krõbivana öökuube ja kamassidesse, võttis korvi, avas ukse ning lõi selle enda järel ja saja igitüütu aasta ees kinni. Reipal sammul suundus ta otse põhja, õnneliku oru poole ja tema uus nimi andis talle jõudu. Mitte keegi ei teadnud, et ta ära läks. Punased ja kollased lehed lendlesid ümber tema ja eemalt kõrgendikult lähenes järjekordne sügisvihmahoog, et pesta maha viimane kõigest sellest, mis ei väärinud meelespidamist.

Muumijutud on need:)

Mõtlen, kas film "November", mida Delfi siin reklaamib, on "Rehepapi" baasil või.

Aitäh, et viitsisid sisse toksida!

Tove Janssoni "Hilja novembris" on see raamat.

Tavaliselt meeldib mulle valmistuda nendeks sõitudeks välismaale moeetendustele, konverentsidele või fotograafide grupiga mõnda erilist poodi või paika või inimest pildistama. Ma jumaldan seda kõike, igat asja, alates mulle nii suurt rõõmu valmistavate riiete pakkimisest ja lõpetades juba lennukile mineku protseduuridega, ja siis lennuk ja meeldivad hotellid, kus ma peatun, sest ma tean nüüd, kus on kõikjal Euroopas tõelised hotellid. See kõik valmistab mulle suurt lõbu. Ma mäletan, et hüüdsin kord, et ma olen välistanud oma elust lõbu, sest ma teen liiga palju tööd. Ja see pole tõsi. Mu päevad on täis naudinguid, lõbu, väikesi rõõme, inimeste jutuajamiste kuulmist Londoni kõnniteedel, mis on nii sürreaalsed ja annavad tunnistust kogemuste varjatud mandritest, inimeste vaatamist restoranides, bussides, poodides... aga täna ei tunne ma mingit naudingut.

diip Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Mõtlen, kas film "November", mida Delfi siin rekla
> amib, on "Rehepapi" baasil või.

Lisan vihjeks, et tegu on naiskirjanikuga, Nobeli preemia laureaadiga. Oma raamatud kirjutas ta varjunime all, initsiaalideks J.S.

Tegu on Doris Lessingi alias Jane Somers'i romaaniga "Kui vanad suudaksid".

Äraarvamine edeneb visalt;) Saab aga vihjeid, mida võiks lugeda:)

Võinuks olla lühem lõik äratundmiseks, kuid see oli nii lahe taaslugemine-kirjutamine, et ei tihanud puändini jõudmata juttu katkestada. Autor ja raamatu pealkiri peaksid tuttavad olema, siitki.

Mare olli algusest peale üks kange naine oma vihas, armastuses ja kohtuskäimises. Ja ta mees Konstantin ei annud ka alla. Sest aast, kui Konstantin Mare ära märkis ja tatta öösete hakkas vaatamas köima, olli nende vahel üks kange riid ja armastus.
Mare olli pisike ja naksis. Konstantin suur ja punase kaelaga, ja mõlematel olli üks õigus – oma õigus.

Mare peksis oma meest juba enne pulmi. Esialguses, kui Konstantin ta voodi ääre peale heitis, olli Mare sisisenud ja poissi rusikatega tagunud. Aga nõnna kut asi edasi ja tõsisemaks läks, panni ta omale padja alla kirisekivi.
Ega ta sellepärast ust Konstantini ees kinni ei pannud – ta laskis ta ikka sisse, et kultuurset meelelahutust saada, nagu lehed nüüd kirjutavad ja raadio räägib.

Ja nõnna, kut Konstantin tatta musutama hakkas, võttis Mare padja alt kirisekivi ja kukkus peimeest peksma.
Konstantin põlnd valust väljagid teinud, olli üksi mõmisenud:
„Kongu aga peale! Küll sa ükskord ära väsid!“
Kui üks õige muhu pea ja kirisekivi kokku saavad, siis on kivi ikka kannataja pool.

Aga kaubale nad said ja Konstantin võttis Mare ära. Ma olli ka pulmas – need käisid seitse päeva.
Sa helde aeg, kui kena Mare olli.
Kaks korda päevas vahetas siilikuid ja muudkui tantsis ja tantsis.

Nende pulmas ma kohkusi elus esimest korda. Mare ja Konstantin kadusid jälle korraks ära ja mind saadeti pruutpaari otsima. Kambris ei ole. Keldris ei ole. Lõpuks leidsin nad kalalaudast, noh, sellest kiviaidast, kus kala hoitakse. Nad es märkagid mind.

Mare istus silguveerandil, üks kirju sukaga jalg üle teise vissatud kut üliõpilasel ja kõlgutas ummiskinga. Sest põln midagi – las kõigutab. Aga vassaku käe sõrmede vahel olli tal must sigarillu ja ise aas ninast suitsu välja, sedamoodi kahes sorus, kenaste ja osavasti. Ma nägi esimest korda, kuidas naine suitsetab omaenese pulmas!

Aga parem käsi olli tal sedamoodi ette aetud kut kirguõpetajal, kis kogudust õnnistab.
Ja mõlemad nad vahtisid selle käe peale:
Konstantin kut pahur pull ja tulekurja moodi punane, aga Mare vaatas oma uut meest ja kätt läbi ripsmepiide justkut tüdruk, kis ütlema hakkab:
„Tohid ühtid mitte!“

Ja suust tulevad koos suitsuga sõuksed sõnad:
„Suudle nüüd kätt!“
Konstantin joras:
„Sii käe olli kirisekivi!“
Aga Mare kõigutab jalga ja ajab oma:
„Suudle nüüd kätt kut parun Bukshööven! Õppe selgeks!“
Konstantin olli nii hädas, et isegi saaparauad all higistasid. Ja Mare ütleb:
„Suudle kätt! Kui sa mu pärast juba usku vahetasid, siis kätt sa suudled ammugid!“

Sest Konstantin, endine Kaarel, vahetas Mare pärast nime ja läks üle apostlikku õigeusku, võttis Lutheruse asemel vene Konstantini.
Terve Muhu tuhandeaastases ajaloos olli see esimene ja viimane kord ja peab selleks ka jääma.
Ja pärast Mare, kui põrsas sööma ei hakan, utsitas seda rokalabidaga ja rääkis Konstantinile:
„Näe, luterluse käest ostetud. Ei söö! Nende käest ära võta põrsast ega meest!“

Noh, seal silguveerandil see Mare istus, käsi endiselt õhkus ja sõrmus säras sõrmes, ja tulipunane Konstantin korskas meelepaha pärast. Siis ütles Mare sedamoodi läbi hammaste:
„Tuvike!“
See „tuike“ tulli läbi õhu kut haavlilaeng ja Konstantini pea kukkus tüki maad allapoole. Ja kui Mare veel korra ütles:
„Tuike! Kossu! No oota sa!“ –
siis võttis Konstantin ta pisikese kurja käe oma suure peosse ja suudles seda. Ja Mare, selle asemel, et häbeneda, silus jälle teise käega Konstantini pead ja ütles:
„Nõnna, Kossu! Vaata, Kossu, kui sa kõik elu mu sõna kuulad, siis me elame.“

Mina seda mängi enam edasi ei vaadan, mool tulli vesi silma ja ma joossin ära.

Ikka, jah, J. Smuul "Hea meremeeste Hoidja":-D
Naerda saab.

mis see on?
Lipp lipi peal, lapp lapi peal, ise nagu kapsapea. :DD

tean!:D see on kunagine asfalttee kurvi kohal!

miks on parem süüa ära üks apelsin kui juua klaasike punast veini?

Apelsin teadupärast sisaldab kiudaineid, mingeid vitamiine kah.
Veinis pole kiudainest haisugi, vitamiiniseisukohalt ka kahtlane värk.