Sind nähes arvasin, et aarde leidsin,
plink hingekate hoobilt narmastus;
su oma südamesse nagu puuri peitsin
ja uskusin – see ongi armastus.
Sind püüdsin vaadata, sa hoidsid varju;
sind kõnetasin, sina vaikisid …
Ma lootsin, ehk mu südamega harjud
nii, et lood peagi lembehaikusid.
Ma ootasin. Jäi sündimata ime,
et hingejõul sind varjust välja vean…
Siis saabus selgus: armastuse nimel,
ma enda seest sind vabaks laskma pean.
Sa läksid lauldes, vaatamata taha,
öö kummalisel kombel valgem näis …
Jäin sinust aina kaugemale maha,
kuid süda oli rõõmsat kergust täis.
Sind vabastades vabanesin ise;
Sain uue usu, uue hingamise…
/V. Osila/
Selline ilusakene lõpetamiseks, sügisene luulenurk on samuti saadaval. :-)