Esimest korda kuulsin seda ütlust pooletoobise klassivenna suust, kes paistis sellest ülisuurt rõõmu tundvat. Algset konteksti, kust see ütlus on tulnud, ei tea. Pakun välja kolm tõlgendust.

1. Tark teab, mida on tarvis teha. Loll peab lootma, et ehk miskitmoodi veab.
2. Tark elab olevikus, tal läheb hästi siin ja praegu. Lollil läheb halvasti, aga ta loodab, et tulevikus õnn pöördub.
3. Lootus on üldinimlik, samuti lollus. Ainult nendel, kes on targad (oma arust), ei ole lootust. Nemad on lootusetud juhtumid.

Kuidas tundub?

Esimese punkti puhul arvan, et loll mitte ei pea lootma, vaid loodabki sinisilmselt, et äkki veab.

Teise punkti korral ütleks tõesti, et need, kes elavad oma mõtteis minevikus, ei suuda olevikus suurt midagi korda saata. Kas tarkadel just alati hästi läheb nüüd ja praegu on siiski kaheldav. Kõigil tuleb ette paremaid ja kehvemaid päevi.

Kolmandat punkti ei viitsi lihtsalt lahata. Sellega ei jõua vist ka kuskilevälja.

on selline sündroom, kus loll arvab, et teab kõike, kuna on nii loll, et aru ka ei saa, kui vähe ta asjadest aru saab..

vot see siin praegu toimubki. mingi imbetsill hõivas territooriumi ja arvab, et ta on stsenarist, kirjanik ja muu pekk. tropp vaimne ja füüsiline invaliid, tal palju aega igalpool lamiseda. mujalt on ammu bännitud. siin võtab laia lõuaga sõna. politsei tal silma peal muidugi hoiab, aga kui too ei lähe noaga lihasele emale kehavigastusi tegema, siis ravile veel ei saadeta.