oleme selle mehega pea aasta koos olnud,kõik on olnud hea ja tore, väikeste tülidega, tema pere ja minu pere nagu üks, nüüd tutvus aga mingite usuhulludega tänaval ja vähem kui nädalaga pööras nii ära, et jättis maha, teatega et oleme praegu sõbrad väike paus,kunagi oleme uuesti koos,et ma ta unistuste naine ja plaan abielluda kunagi, kuid et tal vaja praegu sellele pühenduda ja et mina tekitan temas iha ja ta ei suuda keskenduda. nüüd laseb end ristida ja selles maailmas elada enam ei kavatse, vaid jumala vaimus. kutsub kaasa sinna teekonnale, ning nüüd ma saaks temaga enam koos olla vaid juhul kui selle jama läbi teen ning pühendan ka end jumalale igaveseks, seejärel käiksime koos seal koguduses ja sel jhul ta ei näe põhjust miks mitte abielluda minuga. enne seda on kasvõi käest kinni hoidmine patt. kas loota sellele, et see ajutine hullus ning läheb mööda? ta 1 kord seda läbi elanud, kui me veel tuttavad polnud, siis kestis see tal aasta. või äkki nt sõjavägi, kuhu ta nüüd vbl läheb ja muud asjad elus panevad tal peas lõpuks asjad paika ning ta tuleb sellest usu asjast välja ? minu vastus talle selle kõigepeale oli et ma ei vaja sellist ajupesu ja ma ei lähe sinna kogudusse ainult sellepätast et teda armastan,andsin sellele võimaluse, käisin seal ning tõesti selliseid igapäevaseid tundide viisi koos olemisi, palvetamist ja piibli lugemist vajavad nõrgad inimesed. mida teha sellise usuhullust mehega ? kas keegi on paranenud sellistest usulisest ajuloputustest ? on mõtet loota selle, et armastus kaalub üle ja ta tuleb normaalsete inimeste sekka tagasi v minna eluga edasi ja unustada see mees ?