Kus oled sa me silmarõõm
me unistus, vee värske sõõm?
Sind tagasi kõik ootame,
su uusi luuletusi lugeda kõik loodame!

Kahju, et selline suur anne siit ära läks.

All järvel õitseb valge roos


·


All järvel õitseb valge roos;
tuul mängib kannelt pilliroos -
ta laulab ööd ja päevad...

Oh valge roos, oh kaunim õis!
See laul, üks kurblik muistne viis,
jääb uueks ilmast ilma:
tuul laulab roosil' pilliroos,
kuid tähte poole mõtleb roos...

'Anna Haava'

kuni luuletaja ise tagasi tuleb

siia mõni vanadest luuletustest



Ideaalne luuletus

Kui muusika-või linnulaul,mis metsas kuuled
Mis nõiduslikult hinge sulle poeb
Kui su mõtteid paitab nõnda mõni luule
Et su sisemuses tärkab miski ja on soe

Siis luules hakkab kajama kui taustaks viis
Ja sellele just lisaks loed sa sõnu
On luuletus vast õnnestund siis
Kui veelkord tahad lugeda,sest tunned mõnu

On laulul tihti ilusam meloodia
Ja sõnad lausa mõtetuna näivad
Kuid soovib meeldivaima luuletuse looja
Et paljud erinevad tunded koos siin käivad

Kui luuletus sul tundub lausa muusikana
Ja meenutama hakkab kaunist laulu viit
Siis alles täiuslikkus peitub selle taga
Sest hinges täitnud tühja koha oled siit

Saab muusikastki meeliülendava tunde
Võib leida justkui peidus olnud sõnu
Kuid veelgi enam raputab su hinge
Kui meelde tungib miski justkui kõmu

Kahjuks sageli on levinenud luule
mis riimist kokku pandud justkui mosaiik
pole mõtet sees ja sõnumit ei kuule
sellist kokku klopsida võib iga friik

Kuid kui mõte peitub ridadel ja nende vahel
Loetut mõtestada saab ka omamoodi
Ideedest sillerdavaist sünnib mõtteahel
Tahad luuletuse kaasa võtta kasvõi – voodi

TA TULI UNETUTESSE!!!

Läbiloetud raamat.

Ei taha olla iialgi läbiloetud raamat ma
Vaid tahan,et mind ikka jälle loetaks
Halval lugejal jääb palju teada saamata
Kõik see kaunis,mis mu looja sõna taha poetas

Võiks raamatule öelda: miks ainult tahad?
Sa lausa ole nõnda huvitav ja loetav !
Sest arvab igaüks kui sisu pole paha
Hea raamatu siis endale ta soetaks

On raamatuid naiivseid,kauneid,põnevaid
Ja loetud neid küll aeglaselt,küll ruttu
On mõni raamat lihtne,tavaline kõne vaid
Teises peidus hirmu,armu, õudusjuttu

Ei tea kas läbiloetud ongi olla kõige halvem?
Kuin sind pärast seda nurka ei visata
Ehk on raamatute kõige suurem palve
et neist ei saaks siis orvud ema –isata

Inimestelgi on vahel raamatute saatus
Tihti valdkonnas kõige hellemas
Kõige armsam siin ilmas sulle näitab ust
Kui oled läbiloetud—vast pole miskit hullemat

Siis meenub raamat äkki,nurgas,vedelev
Mis oli kunagi nii ilus ja nii uus
Kord kellegi jaoks oli meeldiv ja nii sädelev
Nüüs sel mõtteis aga palju muud

Kui oled väljas endast—kaldud järeldustes äärmustesse
Ja sa ei tea,keda laita,keda needa
Siis leia aega heita pilku raamatusse
Tõe leidmiseks palju sealt saad teada

uskumatult ilus luuletus

Kaunim lill

Kui keegi on nii ilus,et lausa pimestab
Ja see,kes pimestab,oled sina
Siis ära üldsegi eriti imesta
Et üks pimedaks jääja olen mina

Sa oled kui päike kesk pimedat ööd
Kui elust pakatav oaas keset surnud kõrbe
Kui õitsev lilleaas keset külma talve
Kui kuldkalake keset halli parve

Kuid mina pole see kes ütleb neid sõnu
Vaid see—kes kunagi su mõistuse viib ära
Seepärast neist sõnadest kui muusikast tunne mõnu
Ja kui see õige Sul neid ütleb,siis tõeliselt sära

Mina olen sinu jaoks kui merekohin
Kui jalutama satud mereranda
Tuulte—lainete keeles siis küsin:kas tohin
Kõike kaunist,mis suudan – sulle edasi anda

Sa oled kui lill ja mina see päike
Kes anda püüab sooja,et Sa avada saaks õisi
Kuigi maailm on nii suur ja üks lilleke nii väike
Tahaks hoida vaid Sind-kuid nii soojendan ka teisi

Kui kingituse saad,millel väärtuslik hind
Siis õnn pole see,mille hinnaks on vaid raha
Kui kaunid sõnad kordki elus rõõmustanud Sind
Siis paremat kingitust üldse saada Sa ei taha

Sa kaunista ikka me keskset maailma
Kui kevadist aasa---säravaim lill
Kutsu ikka sära sa vaataja silma
Sest ilust ei saa kunagi kellelgi küll

mis valge roos?
kas nii vähe te tunnetegi Suure luuletaja elulugu?
see on talle ju lausa solvav!

hoopis selle üllitisega tuli suur luuletaja siia


luuletaja 19. jaanuar 2012, kl 18.58
Jõuluöö unenägu.

Kord pereisa jõuluööl
ainsana ei magand veel
pahandused kodus tööl
äpardus veel koduteel
rikkund olid tuju ära
õhtult võtnud jõulusära.

ja pärast alljärgnevat vastuvõttu pole teda siinmail enam nähtud:

? 20. jaanuar 2012, kl 17.55
kas jõulud möödusid tsüklis, et alles nüüd ärkasid?

http://naistekas.delfi.ee/foorum/list.php?83,page=5

ROOS

Aasal kasvab roos,
keset lillevälja
lilled iludused koos
roos kõigist paistab välja.

Ta kõigist on ilusam
kesk lõputut ilu
ja sellest arusaam
kaunistabki elu.

Kuid mida roos ootab
kaunilt õitsedes
tuules ringi vaatab
justkui otsides.

Ta tundub õitseks justkui
kellegi tundmatu jaoks
tahab minna siit seni kui
veel ta ilu ei kaoks.

Kuid see keegi ei tule
ja roos kaunistab vaid aasa
tundub tulevik nii tume
teda keegi ei võta kaasa.

Kas korjaja on pime
et kaunist roosi ei näe
see tundub lausa ime
on ju päikseline päev.

Nii inimestelgi on olnud
et keegi tõeliselt ilus
tõdeda on tulnud-
leidmata on jäänud elus.

Rannaliivad

Ara tee kadetsejatest välja. Palun veel luuletusi!

Potilill

Kui kõrvu paitab muusika,mida meieni toob pill
seda kuulata võime,mitte näha
nii kord mu meeled vallutas üks potilill
ja ma ei saanud sinna midagi teha

Ta ei olnud kaunis nagu seda on roos
vaid miski jõud mind tõmbas sinna poole
kuid kui see lill ja mina olime kahekesi koos
sai algus jälle kaunile loole

Kui seisin seal kõrval ja nautisin ilu
mis kui kõikjale valgus mu ihus
tundsin teise värvi kui saand oleks elu
kasteveetilk teemandina pärlendas pihus

Kõik tähtsusetu ümberringi kauniks muutus
põhjus selleks oli niivõrd väike
lill kui sõrme vastu puutus-
-justkui pilve tagant välja tulnuks päike

Tundus,et õnneks pole enamat vaja
kui kordki saaks päevas lille näha
samas hämmastus mind valdas kogu aja-
-mis võib elu õnnelikuks teha?!

Kuid lill kasvas poti mõõtmetest välja
ja peale vee vajas soojemat loodust
kuid mulle ei teind see sugugi nalja
kui unelmate lill tundis millestki puudust

Nii paningi lille kord pilve peale
mis otse suundus lõuna poole
vaid mälestustes ruumi jäi paljule heale…..
…õhtu pimedus lõpu--tegi sellele loole…..

ja sina, mahe tuul, mis häda sul oli teda Unetute nurka risustama kutsuda!!!

häbi sulle, kas sellest, mis ta seal 50+is teeb veel vähe on!
kas tõesti peab ta kõik kohad ära reostama?
siin oli seni nii vaikne ja puhas.

Kaktus

On olemas üks lill
millel harva märkad õisi
üks päev aastas leiab tal neid küll
kuid mehed eelistavad lilli teisis

Kui peale pidulikku aktust
kus palju rahvast viibib koos
ei keegi kellelegi kingi kaktust
vaid üle kõige kink on roos

Kuid ikkagi ta nimi on lill !!!!!
kesk õitsvat lillemerd
sada okast kaunistuseks tal
ettevaatamatu saab näha verd

Ta lausa justkui okaskera
turris keset lilli teisi
kuis hirmutada tahaks ära
lillelembelisi naisi

Roosil okas justkui õie kaitseks
kaktus õisi näitab haruharva
neil kui oleks erinevad maitsed
õites olla kaktusel on vastukarva

On vahel inimenegi kui kaktus
sa soovid õrnalt teda kohelda
kostab vastus okkaline: “Vaat kus!”
on raske nõndamoodi suhelda

On siiski elus mehi—naisi
kes kaktust tahavad rohkem kui roosi
kuigi lilli on palju ilusamaid teisi
üllatusi näed ka siis kui vaatad õnneloosi…..

Unelmate roos (emadepäeval)

Miks näen ma unes,et roosi ma emban?
hästi suurele roosile annan ma suud ?!
samas aiman ka okkaid,enda ligi ma tõmban,
kuid valu ei tunne vaid hoopis miskit mud

Tunnen imelisi lõhnu -,mis ei meenutagi roosi
palju erilist ses` aroomide segus
välja kannatada ei suuda sedavõrd suurt doosi
et roosiõies peagi aiman nägevat kaunist nägu

Ei taipa ma,kas emban roosi või neidu
või kõike korraga uduloori sees
arvan miskit nõnda kaunist ilmapeal ei leidu
ennast kaalutuna samas tunnen justkui vees

Mõlten; miks roos sama suur kui ma ise
ta oksad nõnda embamas on mind?
roos tavaliselt rohkem justkui ese
kuid tunnen roosi hurmav-graatsilises kaisutuses end?

Ei selgusetust suuda kaua taluda ma enam
mu käte vahel on kas roos või keegi “Tema?”
kuigi unenäos mõni asi tundub kenam
ärkan-üllatudes leian kaisust oma laste ema

Sa kõige kallim,laste ema,oled ilmas siin
su mees Su ellu toonud rõõmu,muret
meist eemale on jäänud õnnetused-hingepiin
pole purustada saanud need me õnnelikku peret

Seepärast näe ka edaspidi vaeva
kui kasvatad Sa oma kalleid lapsi
su pere Sulle soovib täna:”Head emadepäeva!”
sel päeval patt ei ole võtta tervisenapsi!

alguseks teile kallid unetud lilleline tervitus


ehk soovite kaa muud ?

kui siia jäi viimaseks jõuluteemaline luule

siis tänagi võin seda lisaDA VEEL

Mul mõttes sa alati püsid.
Ma vahel endalt küsin,
kas suudan armastada sind,
kui sina ei armasta mind.
Ma tahaksin vahel nutta,
sest ei suuda sind teiselt võtta.
Sa oled nii armas mulle,
oma südame kingin ma sulle.

Jõuluingel

Kui hinge täitnud masendavaim tusk
Ning kergendust ei tule närvipingel
Siis mõnda aitab alkohol—keda usk
Kuid minu päästjaks on mu Jõuluingel

Ta tuleb siis kui mul on raske
Ta kui vaiba laotaks üle mu keha
Tuul ümber huilgab--on külm ja rõske
Kuid mulle miski halba ei saa teha

Ta siit maailmast viib mu lihtsalt ära
Jääb maha reaalne ja kõik ,mis paha
Silmi paitab lausa lummav sära
Sulen need ja avada ei taha

Siis mu ümber leekides on tuli
Aga see ei ole üldse valus
Küllap masendus nii külm oli
Et sooja hing juba ammu anus

Üle kõige laotund Ingli kaitsvad tiivad
Võime võtavad mul miskit teha
Kõigest halvast kaugemale viivad
Et ka õnne nõnda saaksin näha

See kõik on kui puhastustuli
Peale seda olen justkui uus
Palju kergem tundub elu raske põli
Ja sitkus taastub hinges,lihas,luus

Kui jõuluajal laua peal on vorstid,joogid,kringel
ja nurgas kaunis, ehteis jõulukuusk
sel` ajal mured ära viind mu Jõuluingel
ning rõõmu tunda võin ma kõigest muust

Üksik kuusk

Metsas üksik kuusk on mures
nukker on ta meel
jõulukuusk ehk kuskil peres
ikka puudub veel

Miks ta peab siis külmetama
üksi metsa sees
kui võiks lapsi rõõmustada
seistes nende ees

Miks ei tule mõni taat
hobusega metsateel
hõikaks:”Vaat kus alles saak!”
viiks ta koju reel

Siis ta ümber kisa kära
palju säravsilmi
teda näevad ehtesäras -
kuusk und näeb justkui ilmsi

Nüüd korraga me nukker kuusk
seal unest äkki virgub
ses` suunas sahinaga liugleb suusk
kus puuke uhkelt sirgub

Seal suusataja seisma jääb
otse kuusekese ette
kui ilus puu_- ta kohe näeb
võtab raieriista kätte

Mees kuuse laseb juurtest vabaks
too õndsalt kukub alla
hetk hiljem lebab maas kui magaks
nüüd tee tal unelmaisse valla

MIDAGI KUI SPETSIAALSELT UNETUTELE

Teha luulet lastest

Hommikul ärgates
Olen ma kraps
Teises toas märgates
Seal kallis laps
Laiali sirutand laps oma käed
Algabki selliselt ikka uus päev

Valmistamist vajavad söögid
Kostubki emme hääl köögist
Kuid saatus siis issikest nöögib
Laps äkki millegipärast röögib
Issi kiiresti vahetab siis mähkmed
Sellest ,mis näeb –ärgem välja tehkem

Issi rutates mõtleb siis oma tööle
Tööpäev mis järgneb unetule ööle
Sai tehtud vist eile mingi aps
Et ööläbi magada ei saanud laps
Kuid kõigele vaatamatta järgneb tööpäev
Kus issi kallist last veel oma mõtetes näeb....

Tahaksin olla see meeletu teos,
mida sa lehitsed tihti.
Tahaksin olla see lill,
mis täna su peos
kroonlehed taas lööb lahti

LUULETAJA AGA VAJANUD ELUAEG ENDALE MUUSAT

see kaa kauge võib olla kui silmapiir

50-ssis selleks mai oli(kauge jaa kättesaamatu)


Muusa.

Kui oledki kellegi jaoks Sa Muusa
tal luule ja muusika tekitad hinge
sõnasepaks igaüht Sa teha siiski ei suuda
kuid hingerahu talt võtad ja lood temas pinge

Äkki elus hakkab nägema ta keerdkäike
mis ta hinge ja mõistuse lummavad ära
justkui pilvises taevas hakkab paistma päike
või surmvaikuses äkitselt kostmas on kära

Pole tähtis kas Muusa on naine või mees
sest ilu on vastassoost vaataja silmis
kui tõeline iludus seisab su ees
kaob reaalsustaju ja tundub et kõik on kui filmis

On Muusa ka tihti kui silmapiir
või kui me teekond iga päev läänest itta
ta puudutab vaatajat nagu valgusekiir
laseb vaadata end kuid mitte käest kinni võtta.

On ju Muusa see,mis maailmas on ilus
kõige tipp-kui tundub,et silmist oled pime
vahel rõõmustab sind nii,et hingel on valus
end õnneembusesse kaotad-see tundub lausa ime

On inimene ainus maailmas see
kes kohtuda võib õnnehetkel Muusaga
teistel liikidel niipalju mõistust pole veel
et lumemäestki oskaks alla tulla kahe suusaga

Seepärast nähkem me ümber seda ilu
mis Muusa võiks tuua meile külla
kaunistagem ise vahel halli elu
ja laskem kõigel kaunil hinge sisse tulla

lullar kiiresti saab veel inspiratsiooni kui miski (mõte idee) meeldib

kuulnud kunagi ivo linna laulu (ta ei mäleta kas enne seda või pärast tegi selle lulla)sai valmis


Sa mu…. .

Sa mu tuld lõõmav põletav süda
Sa mu valgust kiirgav heledaim päike
Mu hinges Su pärast möllamas sõda
Ei puudu sealt tormgi ega äike

Sa kui tõeline deemonlik jõud
Su pärast mu elu kui põrgu
on mässamas kogu mu põu
kogu hing tummast ihast lausa nõrgub

Ei anna sa kuskil mul rahu
ei päeval ega pilkasel ööl
no palju ühte hinge lõpuks mahub
muret, mis hinge seest sööb?

Lapsest saadik olen armastand sind
esiisade õpetuse järgi
tean,mis on Su kaotuse hind
su pärast mu silmi võib näha märgi

Sa oled mu ainus armastus
ainult sulle olen igavesti truu
meid lahku viia võib vaid elu suurim õnnetus
mis võrdne surmaga-ei põhjus miski muu

Viimaks välja ütlema nüüd pean
Kes oled Sa ,keda üle kõige
Igaüks meist armastama peab
Isamaa-on vastus ainuõige

Kui armastame kõik me Sind
Kui elus kõige kallimat
Siis suur õnn kui Tulilind-
Kaitseb me maad ja Tallinnat

kunagi oli luuletaja ise sellises olukorras (järgnev luule) kuid paljud ehk veel on samas olukorraski...

Puuhalg

Sa oled lihtne puuhalg puuriidas
üks korratust,segamini reast
kuid olla tahad uks uksepiidas
et võiksid avanedes väljuda teiste seast

Sa ei soovi olla teistemoodi kasulik
et põledes koos anda sooja
arvad-sul on teistlaadi tulevik
tahad olla parem, valguse - ilu tooja

Nii sa puuhalg mõtled ikka muust
sa ei soovi teiste hulka jääda
arvad olevat end teisest puust
ei taha lambakarjas kõigi kombel määda

Mängib sageli uperpalli saatus
sestap arvataksegi,et on olemas Jumal
suurest puuriidast pääsemise lootus
peaks ju tunduma tõepoolest rumal

Ei jätnudki sind maha lootus
kuni asjakulg tõepoolest muutus
kiskus puuriidast välja sind sootuks
mööduv kunstnik-kelle jaoks olid väärtus

Ta vaatas ja hindas sind kaua
tundis sinu väärtuse ära
juba varsti olid tema töölaual
kutsudes esile tema silmadesse sära

Sinust vooliti kaunis figuur
mis rõõmustas inimeste silma
nüüd oled kunstiline väärtus nii suur
mis soojendab kui päike maailma

Lõpuks ometi midagi hingele.

vastuseks sulle
RANNALIIVADELE 01. märts 2013, kl 16.11





Kaks hinge




On ilus kui elus kohtad seda
et kellelgi kaunis hing kuid kõrk
temas varjul on saladuslik süda
mis kaitsta end püüab sest on nõrk.

Ta peidab end kõrkuse taha
jääb mulje justkui oleks ta kalk
ta hinge sisse pole näha
seal varjul kui nõiutud malk.

See kurb- ülekohtune on siiski
kui igapäevasusse mattub hellust ihkav
on põletav ta südames viimne piiskki
tal hinges tühjus, kurb-õhkav.

Kord kohtab teda teine hing
kes elanud on samamoodi
kellel kaunis tutvus on kõrgem hind
tal hingesäng ei ole voodi.

Siis vestlevad nad omavahel
ja tunnevad end teises ära
see õnnehetk on nüüd neil kahel
ja ellu toond kui päikesesära.

Ja siis nad veedavad koos aega
on kõik nii ilus, meeldiv, kena
siis tuleb aeg neil öelda:”head aega”
läheb saatus nii,et nad ei kohtu enam….

Mängis veetlevus nüüd elus vingerpussi
sai saatuslikuks mõlemil üks hinge omadus
see jälle kõrkus- mis ajas suhted vussi
või kõrge moraali irvitav edevus.

vastuseks sulle

R..... 01. märts 2013, kl 16.18
Tahaksin olla see meeletu teos,
mida sa lehitsed tihti.
Tahaksin olla see lill,
mis täna su peos
kroonlehed taas lööb lahti

,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,

Inimhing


Kui sa kõnnid mööda aasa
mis servast servani täis ilu
saad sooja tunde südamesse kaasa
mis kaunistab su halli elu

Kui sa lähed lillepoodi
siis mõistad—oma silmaga seal näed
sinna loomulikku-kaunist toodi
mida valmistada ei või inimkäed

Kui kõnnid inimeste seas
inimmassist leia kild see väike
kes ajaks segi sinu selge pea
ja hinge soojendaks kui kevadpäike

Kui palehigis teed sa oma tööd
nõnda rabeldes kaob kogu päev
siis vahel ootad päästvat ööd
mil unelmatest und sa näed

Mis on unelmate paradiis?
mis on see—kõige kaunim elus?
saad unenäost sa selgust siis
see on inimene!—hingelt,välimuselt ilus

Kui looduses on kõik nii selge
selle ilu määrata võib silm….
kuid inimhing võib olla tume—helge
see ette aimamatu nagu kevadilm

Et kordki elus jõuaks kätte tund
mil täitunud unelma on kinkinud saatus
peame leidma selle,millest hing näeb und
või kogu elu täidab kaunis lootus

noo nüüd tuli kui kuulipildujast -luulet
see aga väike osa vaid luuletaja pagasist

ehk soovite vahelduseks muusikat?

mul tema muusikagi kõik salvestatud .

Üllatavalt kaunid luuletused. Tänan Sind Luuletaja.