Isamaa vili

ma külvasin ja külvasin
ning lõikasin ka isuga
ühtäkki kui ma taipasin
et tegemist on nisuga

kuidas sain küll segi ma
nisu ajada rukkiga
suvi pidi tulema
suure lopsaka saagiga

nüüd söön leiva asemel saia
nii mee moosi kui võiga
ning olen aina aina maiam

lõpuks tekib ülekaalulisus
tagasiteed aina raskem leida
tuleb jälle meelde meie kallis isamaalisus

/leitud netiavarustest, tundmatu autor/

VÄIKESE KOERA FANTAASIA TYYPILISEL TEEMAL

Indrek Rüütle
(idee koos Eva Lepikuga)


Ex väikesed koerad on väikestex loodud
neil väikesed käpad & väikene koon
Neil väikesed hambad on kinkinud loodus
kuid nendega kondid kõik Sinule toon

Su väraval liputan tillukest saba
sest loodan ta mõõtmed ehk miskit ei loe
Siis haihtun kui jalutab värava taga
suur Pontu sest tema on politseikoer

Ex see on ju maailma peamisi vigu
et alati kedagi pelgama peab
Nii suuremaid koeri & priskemaid sigu
kõik väikesed koerad & pisemad sead

Kuid mõtetes rändan ma kõrgustes ringi
kus taevalik õndsus & võimalik kõik
Kus iial ei ahista peremees mingi
kus jäädavalt teame me päralt on võit

Mu kirsipuu kohal on tykike taevast
mu puljongikausis on loiguke vett
Te uskuge päästan kord maailma vaevast
Kord voolama panen ta piima & mett!

Kevädine jää

Keväd tulli,
sula olli.
Mia es tää,
kas viil kannab kevädine jää –

Vaja pruuvi
ütte tuuri
üle jää –
egäs ta kohe katik lää!

Peris sinna
tahas minna
liugu lasten,
kun om teiväs lombi keskel.

Külläp kannab,
järgi annab –
jää ju venib,
ku äste ruttu üle vehin!

Otsus tettu –
nüüd vaid ruttu
uugu võtta
ja siss üle jää mia tõtta!

Esmält naksus
peräst praksus –
jää siss katik läits –
vette sulpsas siplev laits.

Peeter Lossmann
Geislingen