Tere!

Olen esimest korda siin " unetutes" kuid kuna olen kaks ööd ja päeva juba üleval olnud siis paistab see täiesti sobilik koht olema .

Jälgin looduse tärkamist talveunest , kuulan linnulaulu ja igatsen suhtlus liigikaaslastega .

Suhelge veidi !

http://i.imgur.com/19ntuFM.jpg

Võimalik, et siin on kunagi nii tihedalt suheldud, et enam ei taheta või ei viitsita. Uued unetud pole sellest kohast seni eriti palju välja teinud ja nii see keskkond kidub. Vahel on ka selliseid päevi, kus ühel ajal satuvad foorumisse mitu inimest ja vahetavad paar-kolm lauset, aga muidu näib, et aeg on oma töö teinud ja rahvas on kolinud facebooki või mujale.

Teemat tehes peab arvestama mitme tunni või suisa mitme päevaga enne kui kaja tagasi jõuab ja siia midagi tekib.:D

Viimati oli siin rahvast ja möllu siis, kui luuletaja suure hurraaga siia kolis. Millegipärast sai aga temagi isu unetute nurgast õige ruttu otsa. Vist oli asi selles, et teemasid oli palju ja vaatajate numbreid oli tülikas kokku arvutada.

2 ööd-päeva nagu palju, ju nüüd magama jäi nii 2-ks päevaks, tasakaal looduses.

Palav ilm teeb nii laisaks. Muudkui magaks. Aga öösel näeb hokit.

Ja kus nüüd kõik need unetud on?

oi...sellisel kellaajal kõik unetud juba ...magavad:P

Noma´itea, kell 1 öösel on õhtu alles noor, või mis?

kuidas saab nii kaua magamata olla ja et sel juhul on veel jaksu siin kribada.
mina küll ei suudaks..

Mindale
tõesti imelik, miks pole sa kaks ööd ja päeva magada saanud? kuidas sa suudad?

Mine sinna - eiteakuhu, too seda - eiteamida, räägi sellest - ükskõikmillest. HAH.
24h üleval olla ei ole probleem, 36 peab ka vastu, 48-ga läheb väga raskeks.

Mitte klaasi-, vaid hoopis suhkrupuhumine.

Mingist hetkest tekkib üleväsimus ja siis juba uinuda on oi kui raske

Siin on veel keegi üleval, aga mul vist ei ole midagi asjalikku ütelda.

Ei ole midagi ütelda, sest ma otsin vastuseid, aga ei tea sageli, milliseid küsimusi üldse peaksin esitama...

"Ma tapsin täna hommikul veel ühe lohe,"ütles prints Lir.

"Vaat kui kena," vastas Molly. "See on tore. Kui palju neid nüüd kokku on?"

"Viis. See oli väiksem kui teised, aga ma nägin temaga rohkem vaeva. Ma ei saanud talle jalgsi ligi ja seepärast pidin piigiga ründama ja mu hobune sai üsna rängalt kõrvetada. Selle hobusega oli imelik lugu...."

Molly katkestas teda. "Istu, Teie Kõrgus, ja ära nihele. Ma hakkan üksipäini sinu vaatamisest tõmblema." Prints Lir istus tema vastu. Ta võttis vöö vahelt pistoda ja hakkas tusaselt kartuleid koorima. Molly silmitses teda kerge naeratusega.

"Ma tõin talle lohe pea. Ta oli nagu ikka oma toas. Ma vedasin lohe pea trepist üles, et see tema jalge ette panna." Prints ohkas ja kriimustas pistodaga sõrme. "Kurat! Mul polnud selle vastu midagi. Ma vedasin trepist üles lohe pea, kõige uhkema kingituse, mida saab kellelegi teha. Aga kui tema seda vaatas, muutus see äkki haledaks muljutud soomuste ja sarvede puntraks, jube keel ja verised silmad. Mul oli tunne, nagu ma oleksin mõni külalihunik, kes on toonud oma kallimale armupandiks kena käntsaka värsket liha. Ja siis vaatas ta mulle otsa ja ma kahetsesin, et ma olin selle lohe tapnud. Kahetsesin, et olin lohe tapnud!" Ta surus noa vetruvasse kartulisse ja kriimustas end jälle.

"Koori endast eemale, mitte enda poole," soovitas Molly. "Tead mis, minu meelest peaksid sa tõesti leedi Amalthea auks lohede tapmise järele jätma. Kui viis lohet ei ole teda liigutanud, siis tõenäoliselt ei liiguta ka kuues. Proovi midagi muud."

"Aga mis on veel maailmas üle jäänud, mida ma ei ole proovinud? nõudis prints Lir. "Ma olen ujunud üle neljast jõest, kõigis oli vesi kõrge ja jõed olid vähemalt miililaiused. Ma olen roninud seitsme mäe otsa, mis olid enne vallutamata, maganud kolm ööd Poodute Nõmmel ja tulnud elusalt välja metsast, kus lilled kõrvetavad silmi ja ööbikulaul on mürgine. Ma olen katkestanud kihluse printsessiga, kellega ma nõustusin abielluma - ja kui sa ei pea seda kangelasteoks, siis ei tunne sa tema ema. Ma olen võitu saanud täpselt viieteistkümnest mustast rüütlist, kes ootasid oma mustades telkides viieteistkümne koolmekoha juures, et esitada väljakutse kõigile, kes sealt üle tahtsid minna. Ja ma olen juba ammu lakanud lugemast nõidu okastihnikutes, hiiglasi, neidudeks maskeerunud deemoneid, klaasmägesid, hukatuslikke mõistatusi ja kohutavaid ülesandeid, võluõunu, sõrmuseid, lampe, jooke, mõõku, mantleid, saapaid, kaelasidemeid ja öömütse. Rääkimata tiivulistest hobustest, basiliskidest ja meremadudest ning kõigist muudest elajatest." Ta tõstis pea ja tema tumesinistes silmades oli nõutus ja nukrus.

Tahaks ka teada, mis siis prints tegema peaks?
Võibolla küsima selle leedi enda käest, millest tal puudus on?

Lõpuks tahab keegi teada, millest mul puudus on!
Kõriauguni selle printsi tegudest, mingeid jubedaid laipu tassitakse koju, oleks siis veel mõni söögikõlbulik nende seas!
Mina, õrn hing pean rassima ja majapidamist korras hoidma, sel ajal kui tema tegeleb mingite tobedustega. Turnib mööda mägesid- aga mina pean igapäevaselt mööda lossi treppe turnima, veeämber käes!
Mul on vaja meest, kellest kodus kasu on ja kes mulle hommikusöögi voodisse toob.

kui mina oleksin leedi Amalthea, siis ma sooviksin, et prints iialgi, mitte iialgi ei viskaks lohekorjuseid pakendikonteinerisse nagu Maarjamaa inimesed oma lõpnud lemmikloomadega teevad.

"Ja kõik ilmaasjata," ütles prints Lir."Ma ei ulatu temani, ükskõik mida ma ka teen. Tema pärast on minust saanud kangelane - minust, uimasest Lirist, isa pilkealusest ja häbist -, aga ma oleksin niisama hästi võinud jääda selleks tuimaks lollpeaks, kes ma olin. Minu suured teod ei tähenda talle midagi."

Molly võttis noa ja hakkas piprakaunu hakkima."Võibolla siis ei saa leedi Amalthead suurte tegudega võita." Prints vahtis talle otsa ja kortsutas nõutult kulmu.

"Kas neidiste võitmisesks on siis muu vahend?" küsis ta tõsiselt. "Molly, kas sa tead mingit muud vahendit? Kas sa ütled seda mulle?" Ta kummardus üle laua ja haaras Mollyl käest. "Mulle päris meeldib olla vapper mees, aga kui sa arvad, et sellest on rohkem kasu, hakkan ma jälle laisaks argpüksiks. Kui ma teda näen, tahan ma astuda võitlusse kogu maailma kurjuse ja koledusega, aga ma tahan ka paigal istuda ja õnnetu olla. Mida ma pean tegema, Molly?"

"Ma ei tea," vastas Molly äkitselt kohmetudes. "Ole lahke, viisakas, tee heategusid - midagi niisugust. Hea huumorimeel peaks ka olema."
-----------------------------------------
Prints peaks käima koos minuga lohesid tapmas ja adopteerima mu arvuti.

minu arvuti ongi kuidagi märkamatult uue omaniku saanud.

vahel mõlgutan mõtteid uue soetamisest, aga õnneks on valik nii rikkalik, et ma ei suuda kuidagi seda kõige kõigemat üles leida.

hea huumorimeel kuluks endalegi ära. no lihtsalt vahel teed omaarust nalja, aga välja kukub hoopis vastupidi...

"ükskõik mida" võib tähendada ka multikat, saan ma aru.

...ja EI, see ei ole beebi-Bambi, see on chiauhhuahua...

kui ma juba siis olen, siis paneks ühe pisarakanalite puhastaja - äkki kellelgi masekat vaja välja elada???



Ma vaatan valget lage,
sel lael on valu värv.
Mu pulss ei ole sage,
ei võpata mu närv.

Ma vaatan valget lage,
ja ma ei mõtle muud.
Ei mäleta Su nägu,
Su silmi ega suud.

Ma vaatan valget lage,
ja vaikin kogu aeg.
Mu hing on hirmus lage -
üksainus sein ja nael.


(Doris Kareva)

Kuidas saab elu usaldada? Mida selle all mõeldakse? Äkki keegi siinsetest oskab selgitada.

Kas elu usaldamine seda ei tähenda, et usaldad saatust ja lased asjadel minna nii, kuidas nad lähevad. Ühesõnaga pole olemas sulle õigeid ja valesid valikuid, sest kõigel sellel on mingi eesmärk.

Usaldus on üldse selline asi, et kõigepealt pead sa ennast usaldama, see on oluline.

Võimalik, aga ehk kirjeldad ja selgitad siis veidi lähemalt, mida tähendab sinu jaoks eneseusaldus. Saad ehk mõne näite tuua? Mismoodi see toimib ja milles väljendub?

Minu küsimused on endiselt (minu jaoks) üleval, nii et ehk keegi oskab midagi edasiviivat vastata?

to mmm: Saatust ma vist ei usu. Arvan, et ON minu jaoks õige(ma)d ja vale(ma)d valikud. Iseasi, kas ma need ära tunnen. Kui laseksin asjadel minna nii, nagu nad lähevad, saaks minust tõenäoliselt üsna pea töötu ja kodutu asotsiaal. Kas see oleks siis minu elu eesmärk? Vaevalt on kellegi elu eesmärgiks täielik käegalöömine ja minnalaskmine.

no eneseusaldus peaks olema see, et tead täpselt, mida antud olukorras teha ja oled selle õigsuses kindel. kui kindel pole ja täpselt ei tea, siis oleks mõistlik teistelt nõu küsida. käegalöömine ja minnalaskimne on vale tee.:)