On siin tänases öös teisigi unetuid?
Meenutan omaette päeva kui tööl mingi eelaimdus sundis pilku tõstma - ja sekundi pärast ilmus Tema, ja kuidas mul füüsiliselt põlved nõrgaks läksid ja pea pööritama hakkas, ja sama juhtub nüüdki, seitse aastat hiljem, iga kord kui Teda näen. Ja lootus taas jälle kohtuda ei lase uinuda...

Miks teie unetud olete?

Sama siin. Rahutud mõtted, mis tormavad mööda ameerikamägesid ei lase uinuda. Igatsus, kahetsus, nukrus ja kurva heaks unistamine ei lase uinuda. Just libises peast läbi mõte kuidas olen tema soojas kaisus ja kuidas koos märkame ning hommikule vastu vaatame. Kujutlesin tema pisut unesegaseid silmi ja juba hakkaski parem.

Teema ja autor läksid vahetusse, vabandust.
Miks te koos ei ole? Alles algusjärgus suhe? Mul on tunne nagu oleksime igaveseks kokku määratud, samas saatus on otsustanud seda igal võimalikul viisil takistada, ja ma ei taipa miks... kui soov justkui oleks mõlemapoolne, aga alati on miski meist mitteolenev mis takistab... nii me siis käime, ikka ringi ja ringi...

Ringiratast käiakse mitte saatuse vaid oma hirmude tahtel. Ennast ja armastatut tuleb usaldada, siis usaldab armastus teid mõlemaid vastu ja igavesti. Ega siis asjata öelda, et usu, looda ja armasta.

Jah, hirm on ka, paaniline lausa. Ja küllap seegi on üheks põhjuseks miks meie ring aina kordub... ta räägib mulle et jänes shampust ei joo, samas ma usun et me mõlemad kardame valu, südame kildudeks purunemist, sest teised võivad südamesse küll mõra lüüa mis ajaga armistub, aga millegi väga erilise kaotust ei korvaks ju miski.

Kas nõustuksite muretult MonaLisat oma kodus hoidma? Või mõtleksite enne järele, kas kaotus oleks sellele järgnevat südamevalu ja kahetsust väärt?

no nii loll ei maksaks ka olla, muretseda asjadepärast, mis tõenäolikult kunagi ei juhtugi...

Kartes halvimat keelas endale parimat. Poolik elu,kus süda on armsamaga kaugel eemal, ei tee kumbagi õnnelikuks ja katmiseks jäävad mõlemad. Alati on risk haiget saada ja kogeda kaotusevalu ja seda ka kõige kindlamad suhtes olles, sest paraku ei tea meist keegi kui palju on kellelegi elupäevi antud. Iga südamevalu ja kahtluse päev on raisatud aeg, mida tulevikus kibedalt kahetsetakse.

Ma ei maga juba kolmandat ööd.See oli kaua aega tagasi,kui ma nägin esimest korda surnud inimest.
Hiljem nägin ma neid hunnikute kaupa.
Ja sellepärast ma ei magagi juba kolmandat ööd.

ei maga sest mul on kõrini.