Sõbrapäev on lähenemas ja mul ei ole ühtegi sõpra.

Minu telefon on öösel hääletu.
Ma käin üksi trennis.
Ma kasvatan oma lapsi üksi.
Ma räägin oma mured psühhiaatrile.



Palju Teil sõpru on?

Minu olukord ei ole õnneks nii lootusetu!:)))
Aga sulle tunnen kaasa küll!

Kui sul need puuduvad sõbrad vaid korra aastas, sõbrapäeva eel, meelde tulevad, siis sa tegelikkuses ei tunne neist ju nii suurt puudust või sain valesti aru.

See, et telefon on öösel hääletu, on tore, sest öösel inimesed magavad ja puhkavad. Ei kujuta ette, et voodis unesegasena peaksin pikki telefonikõnesid maha.:D

Praegu käid üksi trennis, aga võib-olla varsti leiad kellegi, kellega koos käia - ole optimistlik!

Sa pole ainus, kes oma lapsi üksi kasvatab. Neid on Eestis väga-väga palju. Minu meelest peaksid lapsed kogu vaba aja sul ära sisustama, sõltub muidugi nende vanusest ja iseseisvuse astmest ning see on ju ainult positiivne kui sul on nend ejaoks palju aega.

Psühhiaater on professionaal, kes oskab samuti aidata erinevate probleemide puhul. Võimalik, et isegi paremini nõu anda ja soovitada kui sõber või sõbranna.

Sõprade hulga kohta küsides, loodad oma enesehaletsusele soola riputada või leida kedagi, kes samuti on üksik? Siin lugema sattujaid on kindlasti selliseid, kel sõpru on palju ja neid kel pole ühtegi, see on selge.

Tegelikult nimetavad paljud sõpradeks suvalisi tuttavaid ja töökaaslasigi, kellega suheldakse.

aitähh, oehh! Mulle tõesõna meeldis Su vastus väga.

Kas ma haletsen ennast? Usun, et mitte. Olen leppinud.

Küsisin jah, laialt ringilt, kui palju on inimestel sõpru..just selliseid, kelle jaoks oleksid igal ajal olemas..

Mulle ei ole vaja kaasa tunda.

Kui Sind kaubanduskeskuses näen, soovin Sulle salamisi kõike head, nii nagu igale teiselegi. Ja talle, kes trügib.



Toimetatud 1 kord(a). Viimati N33Lo 12.02.2011 12.03.

Minul on üks sõber, keda kohtan suht harva. Sõbraks pean ka oma õde, täditütart ja lemmiklooma:) Ka laps tundub vahel "sõber" kui me just õppimise pärast ei riidle:)

Aga sellist südamesõpra mul pole, kellele kõik hingelt ära rääkida. Mulle selline pläkutamine ei meeldigi!
Psühhiaater oleks tõesti hea variant oma murede kurtmiseks nagu sul on.
Mulle ei meeldigi sellised inimesed, kes muudkui halisevad oma elu pärast. Tööl puutun sellistega piisavalt kokku ja vabal ajal ei taha nendega mingit tegemist teha.

Ei meeldi mulle ka teiste tagarääkimine.

Ka mul on vahel tulnud mõte, et miks mul palju sõpru ei ole, aga ma ei ole suur suhtleja ning igaühte ikka sõbraks ei taha ka.

nagu minust oleks siin kirjutatud! jah, tõesti ,ma tunnistan üles, et olen kaubanduskeskuses trügimas käinud:(
hea, et on inimesi, kes sellesse mõistvalt suhtuvad:) ma üritan end parandada. lihtsalt tuleb rohkem aega varuda riiulite vahelt kauba otsimiseks. siis ei teki ka vajadust trügida.

aga sõprade kohapealt niipalju, et pole mõtet võrrelda, kellel kui palju sõpru on või pole!
igaüks teeb oma valikud ise ja kõige tähtsam on, et ise rahul oled.

minus tekitab näiteks kadedust see, et sa käid trennis! no ei ole mina veel nii kaugele saanud, et sellega tegelda. tean kui kasulik see on ja puha, aga....

vanast ajast meenub ütlus, et parem olgu sul 100 sõpra kui 100 rubla.
nüüd aga on ajad muutunud.
kas 100 sõpra kaalub üle ka 100 eurot(1564,66kr.)?

Parem olgu 1-2 sõpra- tõsiselt head sõpra.

Mina kaotasin oma sõbranna mõned päevad tagasi...ei teagi kuidas eluga edasi minna nüüd....

Kuidas nii, kaotasid? Kohe päriselt, või tekkis lihtsalt erimeelsusi?