Aa, päris kirjanduslik proosa. Ma mõtlesin, et elu meie ümber;)

Elu meie ümber ei ole kirjanduse moodigi, see on parimal juhul tabloid.
Suures plaanis on jah kollane ajakirjandus... aga meil kõigil on võimalus luua isiklik pisike paradiisisaar ja seda siis tasapisi proovida laiemaks lükata, et teised ka sellest osa saaksid.
Arvan.
Igal inimesel on oma arusaam, eksole.:D



Toimetatud 1 kord(a). Viimati moosimadu 12.11.2014 00.28.

Võibolla on ühe paradiis teise põrgu;) Nii et selle laiemaks lükkamisega tuleb piiri pidada ja ettevaatlik olla.

Muideks, mul on kange tahtmine ja motivatsioon seiklusjuttu kirjutada. Paraku on raskusi hakatuse, samuti keskpaiga ja lõpuga:p

Ei tea, kas kirjutamist saab ka õppida? Või on loomulik anne ja lihtsalt tuleb või ei tule?

Ma tean ühte noort eesti autorit, kes on oma üsna keskmise andekuse tohutu tööga üles pumbanud ja praeguseks on päris tuntud noorsookirjanik.
Ta jagab kogemusi ka:
http://kirjutamise-abc.blogspot.com/

Aga see on virkade tee. Laisad kirjutavad sahtlisse ja kaurdavad, et keegi neid ei avasta... (nali, nali..)

Tore link, eks ma uurin. Kuigi ega must kirjameest küll vist saa;)

Proovin ka nüüd natuke magada. Head ööd!

Head ööd!

Täna tuleb küll mõnus uni. Õlled sees ja puha:)

Veab sul. Mul pole ei õlut ega und, mõlemaga olen harjunud.
Kui pere magab, on aeg iseendale.
Sulle mõnusaid unenägusid muidugi!

Nii oligi, õlleuimas uni nagu lapsukesel:) Üles saada on natuke raskem, pea uimane;)

Vaat kus lops. Und ei ole, midagi teha ka ei ole... Kärsitus.

Kell ju ikka vähe ka alles.
Hea aeg raamatut lugeda, kas pole?

Miks minul see kärsitus alati puhkepäeva hommikul tekib.Mõistus ütleb üht ,hing juba tormab kuhugile ,aga süda ,see on ilmselgelt kuskil mere ääres ja vaatav mitte just ammu tõusnud päikest.

Raamatut ka ei jõua palju lugeda. Ikka tiksub midagi kuklas, ei tea, mis. Lugeda on mõnus, kui hing on kerge.

Probleem. Registreeruda või mitte? Kui registreeruda, siis pole karta, et keegi minu nimel kirjutab, aga siis on kogu mu kirjapandu kõigile loetav ja see pole mugav siiski. Olen „iseloomust“ aimusaamiseks isegi seda teinud. Aga kui mitte registreeruda, siis võivad „P“ ja „artist“ jms minu nime omastada (liba) ja kirjutades oma sappi vahutada.

Saan aru, et siin ongi koht, kus mürgine põhupea end tühjaks kirjutada võib. Ehk päriselus on siis tal kergem ja kaaskodanikel stressi vähem?

Ometigi ei saa ma lõpuni aru, miks nad peavad siis igasse teemasse sortsuke solki sisse viskama? Kas saaks neid ignoreerides siiski mingis teemas suhelda ühel lainepikkusel olijatega? Või ongi registreerimine kaitseks ebameeldivate vastu?

Olen otsustanud, et 2015 registreerun - või siis mitte. Hahaahaa, konkreetne jutt. Taevake, kui väsitavad on need kummalise mürginäärmega tüübid.

Kõige ebameeldivam on mõte, et anonüümsed solgipritsid võivad tavaelus olla tallukalikud oma arvamust mitte välja ütlevad klimbid, kes veebis oma kindlat identiteeti vormistamata mängivad julgeid ''pakapanijaid''.
Ka aliast omades on olemas anonüümsus, kuid ikkagi kaasneb oma ''nimega'' mingigi ''iseloom''. See oli trigger, mis minu otsust mõjutas.
Jaksu oma poolt- ja vastuargumentide kaalumisel! Ka suurem osa regisreerimata kasutajaid on siiski vägagi toredad jutuseltsilised.

Ja - jah. Nende "kõvade kujude" osas jääb lootus, et nad tõepoolest maandavad suurema sapipinge veebis ning argipäevas rahulikumad olla saavad.
Kunagi öeldi, et suurem osa argpükse ja reetureid on oma unenägudes "tuusad".

Kui aus olla, siis pole mul näiteks kõvatajate, kelle jutus on mingigi iva, vastu enamasti midagi, soovi pesema minna või siis hämmingu, et ''imelik, et ta vaimuhaiglas sundravil pole'' tekitavad nilbitsejad ja ärapanijad, kellel polegi muud peale ''sa ei meeldi mulle'' öelda (sõnavara muidugi teine). Noh... lihtinimlikku viisakust võiks siiski rohkem olla...
Ah, eks isegi on teinekord hammustatud ja iroonia asemel lausa sarkasmi pruugitud, mea maxima culpa.
Inimesed oleme kõik. Ja rääkida saame ka ainult enese eest, aitäh, et andsid oma mõtisklusega võimaluse seda välja öelda.

Unetusest. Keegi Y rääkis, et esmalt on vaja enesele tunnistada, nagu sõltuvust, et selline ma olen.
Ja mitte pööraselt muretseda.
Aitavat ka see, kui lihtsalt lamad, silmad puhkamiseks kinni, olles leppinud asjaoludega.
See on võimalik üksinda voodis olles,
sest kondid kipuvad kangeks jääma ja teise kõrval pole keerutamine hea.
Paraku teisega arvestades, kipub „nihelemine“ suurenema - vähenemise asemel.
See on köhaga sarnanev ilming, köha polegi ja kontserdil ei taha köhida, aga just siis hakkab kurgus kõditama, miski alateadlik hirm või ...

Kui uneaeg on mõeldud kaisus tudumiseks, siis tuleb unetul voodist ära tulla, et teine puhata saaks.
Oluliseim asja juures on säilitada rahu, mis pole just lõbus ega lihtne.

Ei muretsegi. Unetus, kujutan ette, on nii mõnelegi probleem. Mulle on see elustiil.
Tore, kui need, kellele see on mure, saaksid magada. Ise oleksin oma unetuse kadumise pärast ilmselt õnnetu.

Vaatasin järele, mida "mea maxima culpa" tähendab.

Patukahetsus.

Näib, et pattu kahetsevad sageli need, kellel polegi põhjust. Kellel oleks vajadus pattu kahetseda - ei saa sellest arugi, et miski viltu on.

Ei ole võimalik end parandada vigu tegemata ja kuidas tajuda, kus on viga tehtud? Eks kahetsus näitab, kas pole?
Suvel oleks praegusel kellaajal juba valge.
Praegu koob ööeit oma musta salli veel pikalt...

"...ööeit koob oma musta salli...

Ilus keeleanne. Hea, et lumi maas, teeb öögi valgemaks.
Ammu - ammu lugesin krudisedes Baturini "Kuningaonni kuningat", seal oli rohkelt sõnu, mida Wiedemannis ei ole. Sinu luuletustes ja muinasjuttudes on samuti seda mõnukrudinat tekitavat keeletaju.

Küllap seda on siin paljud nautinud, tõsi.

.



Toimetatud 1 kord(a). Viimati moosimadu 20.10.2019 00.10.

Moosimadu, oled ju tark inimene, mõtle kaasa:
vaatajaid - lugejaid 3774 kirjutajaid 83 korda;

Sügisene luulenurgake 115.215 lugejat, 575 kirjutamise korda.

Maailmas on headust ja ilu niiväga palju vähem, kui kurjust ja isegi, kui oleks headust 99%, ka siis võiks 1% rohkem olla.

Sul on annet (ma kirjutaks paljast missioonitundest, kui oskaksin), palun, palun, ära kärbi oma kõnelemisi. Need on teretulnud!

Viin komposti välja, tihastele õlitatud kaerahelbeid ja sihvkasid,
hammustan paar suutäit karget talveõhku, toon postkastist lehe,
käin öötolmuse kere üle dushiga ja siis hakkan silmi puhkama.

Tere hommikust ärganutele!

Tihaste rünnakuks rasvabarrikaadid ehitatud, maja soe, pannkoogitainas valmis. Hommik tuli kõige selle kestel hiilimisi kohale.
Ma ei kirjuta siin üksi, sügisene luulenurgake on koht, millest olen leidnud suisa kulda. Ma kirjutan niikuinii, see on nagu hingamune, kuid foorum on siiski põhiliselt lugemise koht mu jaoks, kirjutan siia pudinaid. Teiste tehtut ja leitut lugeda on seevastu hea...

Tuli meelde õige vana lugu Leningradist.
Elektroonika instituudi poisid lasid raha eest meditsiinitüdrukutel trükkida oma kursusetöid ja diplomitöid.
Kirjutusmasina paber oli õhuke ja läbi kopeeri tippides, tulid augukesed trükkimisest läbi paberi.
27.12 MM 02.48 kirjutas „trigger“ tõenäoliselt „päästiku“ mõttes.
Elektroonikas on „triggeril“ teine tähendus, aga see pole praegu oluline.

Kui lugeja oskab venekeelsete kirjatähtedega seda sõna kirjutada ja mäletab, et kirjutusmasinal tippisid meditsiinitüdrukud, siis on üpris klaar pilt asjast.

Diplomitöö ca 50 lk igal lehel oli see sõna mitu korda ära trükitud ja loomulikult kui „tripper“.
Edasine oli üks suur töö, žiletiga kraapida-lõigata ja guaššivalget tikuotsaga tupsutada, musta tuššiga „g“ tähti maalida. Pealegi ei tohtinud diplomitöös parandusi olla.
Vaat, kus „trigger“ !

Kunagi arvasin, et inimestevahelised pinged on maandatavad teemast rääkimisega.

Tasapisi hakkasin mõistma, et ei ole nii lihtne see asi üldse.
Sõnades on sedavõrd palju tõlgendusvõimalusi,
pealegi inimloomuse mitmekesisus
annab loendamatu arvu arusaamisi ja kahte sarnast - annab otsida!

27.12. MM 08.48 kirjutatus on lõik: „Ma ei kirjuta siin üksi ...“,

jäin mõtlema, et kumba pidi oli see mõeldud,
kas „SIIN üksi“ või „siin ÜKSI“.

Antud juhul pole see üleüldsegi oluline. Kuid hea näide, et nii tillukeses asjaski võib leida erinevaid tõlgendusi.

Peaks 200 a elama - mõistmaks ehk natukenegi rohkem seda keerulist, kuid kuratlikult ilusat maailma.

Huvitav mõttekäik.... kusjuures tõesed on mõlemad tõlgendused. Nii see, et ma ei kurjuta SIIN üksi- on teinegi koht, kui ka see, et ma ei kirjuta siin ÜĶSI, on palju teisi inimesi. Eile pidasin viimast silmas.
Puua mitte armu anda. Kuhu panna koma?