Unetute nurgake
Mees ja lind
| la-femme 03. september 2011, kl 19.10 | Registreerus: 13 aastat tagasi Postitusi: 1,844 |
Mees ja lind
Mehel, kes teenis elatist topiste valmistamisega, õnnestus kinni püüda erakordselt kaunis lind.
Topisetegija silme ees visandus juba imetlusväärne kunstiteos, mille eest kõliseb kukrusse kena münt, kui lind hakkas äkki inimkeeli kõnelema:
„Säästa mu elu, hea inimene, sest mul on pojad pesas, kes jäävad toitjata. Tasuks annan sulle kolm nõuannet, millest saad edaspidi suurt kasu."
Mees mõtles järele ja jäi nõusse. Ta lubas linnu vabaks lasta, kui selle nõuanded on tõesti head.
Väike lind siristas lubatud tarkusesõnumid:
"Esiteks: kui keegi kõneleb sulle midagi mõistusevastast, siis ära teda usu, ükskõik kui tähtis rääkija ka ei oleks.
Teiseks: kui oled kellelegi head teinud, siis ära seda kunagi kahetse, vaid ole ikka rõõmus selle üle, et oled tegutsenud parimate kavatsustega.
Kolmandaks: ära püüa kätte saada midagi sellist, mis on sinu jaoks liig suur ja kauge."
Mees polnud rumal ning taipas kohe nõuannete väärtust.
Talle meenus omaenda kogemusest, kui tihti ta oli kulutanud aega tühja-tähjale üksnes seetõttu, et sõnum tuli tähtsalt isikult.
Ta oli teinud head, kuid pahatihti kahelnud hiljem, et heategu kuritarvitati.
Ning ta oli ka raisanud jõudu püüeldes eesmärkide poole, mille kohta kaine mõistus öelnuks kohe, et nende saavutamine on ebareaalne.
Mees lasi linnu vabadusse sõnadega: „Mine Jumala õnnistusega, pisike, sest sinu sõnum oli tark!"
Lind lendas lähimale oksale ning siristas sealt mehele:
„Sina meeletu! Miks sa mind vabaks lasksid? Minu kõhus on suur teemant. Oleksid sa minust topise teinud, võinuksid sa kogu elu rikkana elada!“
Topistetegijat valdas nüüd kibe kahetsus oma kergemeelse otsuse üle. Ta hakkas linnule puu otsa järele ronima.
Kuid lind hüppas oks-oksalt üha kõrgemale kuni mees libastus, maha kukkus ning jala murdis.
Kui mees valust oiates puu all väänles, laskus lind alumisele oksale ning hüüdis:
„Sina meeletu! Kas ma ei andnud sulle just äsja kolm nõuannet, mida sa ise heaks ja õigeks tunnistasid?
Sa poleks pidanud uskuma midagi mõistusevastast nagu see, et linnu kõhus võiks olla teemant.
Sa poleks pidanud kahetsema oma head otsust säästa väikese linnu elu.
Ja sa poleks pidanud üritama kätte saada seda, mis sinu jaoks oli liiga kõrgel.
Tead väga hästi, et paljaste kätega sa puu otsas lindu ei püüa.“
Juudi pärimusjutt
Mehel, kes teenis elatist topiste valmistamisega, õnnestus kinni püüda erakordselt kaunis lind.
Topisetegija silme ees visandus juba imetlusväärne kunstiteos, mille eest kõliseb kukrusse kena münt, kui lind hakkas äkki inimkeeli kõnelema:
„Säästa mu elu, hea inimene, sest mul on pojad pesas, kes jäävad toitjata. Tasuks annan sulle kolm nõuannet, millest saad edaspidi suurt kasu."
Mees mõtles järele ja jäi nõusse. Ta lubas linnu vabaks lasta, kui selle nõuanded on tõesti head.
Väike lind siristas lubatud tarkusesõnumid:
"Esiteks: kui keegi kõneleb sulle midagi mõistusevastast, siis ära teda usu, ükskõik kui tähtis rääkija ka ei oleks.
Teiseks: kui oled kellelegi head teinud, siis ära seda kunagi kahetse, vaid ole ikka rõõmus selle üle, et oled tegutsenud parimate kavatsustega.
Kolmandaks: ära püüa kätte saada midagi sellist, mis on sinu jaoks liig suur ja kauge."
Mees polnud rumal ning taipas kohe nõuannete väärtust.
Talle meenus omaenda kogemusest, kui tihti ta oli kulutanud aega tühja-tähjale üksnes seetõttu, et sõnum tuli tähtsalt isikult.
Ta oli teinud head, kuid pahatihti kahelnud hiljem, et heategu kuritarvitati.
Ning ta oli ka raisanud jõudu püüeldes eesmärkide poole, mille kohta kaine mõistus öelnuks kohe, et nende saavutamine on ebareaalne.
Mees lasi linnu vabadusse sõnadega: „Mine Jumala õnnistusega, pisike, sest sinu sõnum oli tark!"
Lind lendas lähimale oksale ning siristas sealt mehele:
„Sina meeletu! Miks sa mind vabaks lasksid? Minu kõhus on suur teemant. Oleksid sa minust topise teinud, võinuksid sa kogu elu rikkana elada!“
Topistetegijat valdas nüüd kibe kahetsus oma kergemeelse otsuse üle. Ta hakkas linnule puu otsa järele ronima.
Kuid lind hüppas oks-oksalt üha kõrgemale kuni mees libastus, maha kukkus ning jala murdis.
Kui mees valust oiates puu all väänles, laskus lind alumisele oksale ning hüüdis:
„Sina meeletu! Kas ma ei andnud sulle just äsja kolm nõuannet, mida sa ise heaks ja õigeks tunnistasid?
Sa poleks pidanud uskuma midagi mõistusevastast nagu see, et linnu kõhus võiks olla teemant.
Sa poleks pidanud kahetsema oma head otsust säästa väikese linnu elu.
Ja sa poleks pidanud üritama kätte saada seda, mis sinu jaoks oli liiga kõrgel.
Tead väga hästi, et paljaste kätega sa puu otsas lindu ei püüa.“
Juudi pärimusjutt
| Rexx 04. september 2011, kl 22.33 | Registreerus: 13 aastat tagasi Postitusi: 1,273 |
| inimene kes saaks nagu kõigest aru 04. september 2011, kl 23.16 |
| Rexx 07. september 2011, kl 19.44 | Registreerus: 13 aastat tagasi Postitusi: 1,273 |
| inimene kes saaks nagu kõigest aru 07. september 2011, kl 22.14 |
| ekm- 07. september 2011, kl 22.20 | Registreerus: 13 aastat tagasi Postitusi: 438 |
| Rexx 07. september 2011, kl 22.25 | Registreerus: 13 aastat tagasi Postitusi: 1,273 |
| z 08. september 2011, kl 00.55 |
| -frukt- 08. september 2011, kl 14.00 | Registreerus: 13 aastat tagasi Postitusi: 814 |
ma ei tõmbaks nii selget piiri inimese ja koera vahele:D
minu koerapidamiskogemus näitab, et koer saab väga hästi aru, mis talle öeldakse, kuid kui see talle ei meeldi, siis oskab ta väga hästi teeselda, et ta ei saanud sellest aru.
näide: õues sajab vihma, tuul ulub, koer põõnab ahju kõrval. aga peaks enne ööund ikkagi tiirukese õues ära tegema. minu kutsele, et lähme õue, ei reageerita, kuigi tavatingimustes hüppaks ta rõõmsalt ukse juurde.
no olgu, siis hüüan hoopis kassi...
ja imede ime, kohale tormab koer! ta hinge ei mahu, et kass tema koha ja tähelepanu omale saab:)
minu koerapidamiskogemus näitab, et koer saab väga hästi aru, mis talle öeldakse, kuid kui see talle ei meeldi, siis oskab ta väga hästi teeselda, et ta ei saanud sellest aru.
näide: õues sajab vihma, tuul ulub, koer põõnab ahju kõrval. aga peaks enne ööund ikkagi tiirukese õues ära tegema. minu kutsele, et lähme õue, ei reageerita, kuigi tavatingimustes hüppaks ta rõõmsalt ukse juurde.
no olgu, siis hüüan hoopis kassi...
ja imede ime, kohale tormab koer! ta hinge ei mahu, et kass tema koha ja tähelepanu omale saab:)
| -frukt- 08. september 2011, kl 14.06 | Registreerus: 13 aastat tagasi Postitusi: 814 |
| rehvleks 26. september 2011, kl 13.52 |
| la-femme 10. november 2011, kl 22.05 | Registreerus: 13 aastat tagasi Postitusi: 1,844 |
Pühamees ja madu
Ühe väikese küla lähedal elas kord madu, keda sealsed elanikud sugugi ei sallinud. Nad olid pidevalt hirmul: näete, see madu roomab jälle vaikselt läbi rohu ja otsib oma ohvreid; ta tormab ilma hoiatamata oma saagi kallale ja hävitab selle.
Oli teada, et madu sööb nii kanu, koeri ja isegi nii suuri loomi nagu lehmad. Mis aga kõige enam külaelanikke häiris, oli see, et ta ei põlanud ära ka väikesi lapsi.
Inimesed tahtsid hoolivad olla kõikide elusolendite vastu, kuid see madu oli liiga kaugele läinud. Nad said aru, et midagi on vaja ette võtta. Koos koguneti põlluservale ja kaikad ning kivid käes, hakati trumme põristama ning karjuma, et madu lagedale ajada ja ära tappa.
Sealt juhtus mööda minema üks pühamees, kes astus rahvahulga juurde ja küsis: “Mis siin toimub?”
Külaelanikud vastasid: “Madu on häbematuks muutunud! Ta sööb meie loomi ja isegi lapsi!”
Pühamees küsis: “Kui ma peatan mao ja ta ei tee teile enam kurja, kas jätate ta siis ellu ja lasete vabaks?”
Külaelanikud hakkasid isekeskis nõu pidama. Mõned tahtsid kohest kättemaksu, teised olid valmis laskma pühamehel proovida.
Kuigi enamik neist ei uskunud, et pühamees võiks ära hoida mao hammustamise, leppisid nad siiski vastumeelselt sellega, et anda maole veel üks võimalus.
Pühamees astus põllule ja käskis maol enda juurde tulla.
Madu kuulas käsku ja tuli roomates pühamehe jalge ette.
“Mis...ssssss on?” sisistas ta.
Pühamehe sõnad olid lihtsad: “Aitab! Sul puudub selleks vajadus. On küllalt palju muud toitu, nii et sa ei pea sööma külaelanike loomi ega nende lapsi!”
Ei olnud mitte niivõrd palju seda, mida ta ütles, vaid kuidas ta seda ütles. Pühamehe häälest kostus lahkust ja austust.
Madu teadis, et pühamehe sõnad on tõsi. Ta ei sisisenud vastuseks ainsatki sõna, noogutas vaid arusaamise märgiks ja lahkus.
Ei läinud palju aega, kui külaelanikud mõistsid, et madu ei kahjusta neid enam. Nad olid tänulikud.
Kuid mõned külaelanikud olid jätkuvalt kurjad ja vihased selle pärast, mida madu oli teinud.
Nad hakkasid teda kivide ja kaigastega piduma. Päev päeva järel sai madu üha enam hoope, kuni ta lõpuks seda enam välja kannatada ei suutnud ja ta peitis end suure kivi alla, et mitte murda pühamehele antud lubadust.
Seejuures oli ta suures segaduses ja mõtles:
“Miks see küll juhtub minuga? Ma ju ometi järgisin pühamehe sõnu!”
Ta oli nii hirmunud ja mõistes, et varsti ta sureb nagunii toidupuuduse kätte, jättis ta oma peidupaiga.
Ühel päeval kuulis nõrgenev madu pühamehe samme lähenevat ja viimast jõudu kokku võttes roomas teele temaga kohtuma.
Püha mees, nähes kohutavalt läbipekstud ja haiget madu, küsis: "Mis sinuga juhtunud on?"
Madu rääkis suurte jõupingutustega, kuidas külarahvas teda peksis ja piinas ja kuidas ta pidi päevi olema ilma söömata kivi all peidus, et end kaitsta.
Püha mees kuulas vaikselt ja vangutas pead.
Tema hääl oli madal, kui ta ütles: "Oh, sa rumal madu! Ma ütlesin sulle, et sa ei hammustaks, aga ma ei öelnud midagi sisisemise kohta!"
Madu mõistis ja roomas sisisedes eemale.
Toimetatud 1 kord(a). Viimati la-femme 29.12.2011 21.12.
Ühe väikese küla lähedal elas kord madu, keda sealsed elanikud sugugi ei sallinud. Nad olid pidevalt hirmul: näete, see madu roomab jälle vaikselt läbi rohu ja otsib oma ohvreid; ta tormab ilma hoiatamata oma saagi kallale ja hävitab selle.
Oli teada, et madu sööb nii kanu, koeri ja isegi nii suuri loomi nagu lehmad. Mis aga kõige enam külaelanikke häiris, oli see, et ta ei põlanud ära ka väikesi lapsi.
Inimesed tahtsid hoolivad olla kõikide elusolendite vastu, kuid see madu oli liiga kaugele läinud. Nad said aru, et midagi on vaja ette võtta. Koos koguneti põlluservale ja kaikad ning kivid käes, hakati trumme põristama ning karjuma, et madu lagedale ajada ja ära tappa.
Sealt juhtus mööda minema üks pühamees, kes astus rahvahulga juurde ja küsis: “Mis siin toimub?”
Külaelanikud vastasid: “Madu on häbematuks muutunud! Ta sööb meie loomi ja isegi lapsi!”
Pühamees küsis: “Kui ma peatan mao ja ta ei tee teile enam kurja, kas jätate ta siis ellu ja lasete vabaks?”
Külaelanikud hakkasid isekeskis nõu pidama. Mõned tahtsid kohest kättemaksu, teised olid valmis laskma pühamehel proovida.
Kuigi enamik neist ei uskunud, et pühamees võiks ära hoida mao hammustamise, leppisid nad siiski vastumeelselt sellega, et anda maole veel üks võimalus.
Pühamees astus põllule ja käskis maol enda juurde tulla.
Madu kuulas käsku ja tuli roomates pühamehe jalge ette.
“Mis...ssssss on?” sisistas ta.
Pühamehe sõnad olid lihtsad: “Aitab! Sul puudub selleks vajadus. On küllalt palju muud toitu, nii et sa ei pea sööma külaelanike loomi ega nende lapsi!”
Ei olnud mitte niivõrd palju seda, mida ta ütles, vaid kuidas ta seda ütles. Pühamehe häälest kostus lahkust ja austust.
Madu teadis, et pühamehe sõnad on tõsi. Ta ei sisisenud vastuseks ainsatki sõna, noogutas vaid arusaamise märgiks ja lahkus.
Ei läinud palju aega, kui külaelanikud mõistsid, et madu ei kahjusta neid enam. Nad olid tänulikud.
Kuid mõned külaelanikud olid jätkuvalt kurjad ja vihased selle pärast, mida madu oli teinud.
Nad hakkasid teda kivide ja kaigastega piduma. Päev päeva järel sai madu üha enam hoope, kuni ta lõpuks seda enam välja kannatada ei suutnud ja ta peitis end suure kivi alla, et mitte murda pühamehele antud lubadust.
Seejuures oli ta suures segaduses ja mõtles:
“Miks see küll juhtub minuga? Ma ju ometi järgisin pühamehe sõnu!”
Ta oli nii hirmunud ja mõistes, et varsti ta sureb nagunii toidupuuduse kätte, jättis ta oma peidupaiga.
Ühel päeval kuulis nõrgenev madu pühamehe samme lähenevat ja viimast jõudu kokku võttes roomas teele temaga kohtuma.
Püha mees, nähes kohutavalt läbipekstud ja haiget madu, küsis: "Mis sinuga juhtunud on?"
Madu rääkis suurte jõupingutustega, kuidas külarahvas teda peksis ja piinas ja kuidas ta pidi päevi olema ilma söömata kivi all peidus, et end kaitsta.
Püha mees kuulas vaikselt ja vangutas pead.
Tema hääl oli madal, kui ta ütles: "Oh, sa rumal madu! Ma ütlesin sulle, et sa ei hammustaks, aga ma ei öelnud midagi sisisemise kohta!"
Madu mõistis ja roomas sisisedes eemale.
Toimetatud 1 kord(a). Viimati la-femme 29.12.2011 21.12.
| la-femme 10. november 2011, kl 22.15 | Registreerus: 13 aastat tagasi Postitusi: 1,844 |
| -frukt- 11. november 2011, kl 06.49 | Registreerus: 13 aastat tagasi Postitusi: 814 |
| Rexx 12. november 2011, kl 19.41 | Registreerus: 13 aastat tagasi Postitusi: 1,273 |
| la-femme 29. detsember 2011, kl 21.11 | Registreerus: 13 aastat tagasi Postitusi: 1,844 |
Meripäss ja talumees
Kord läks üks talumees kalale ja tõmbas välja meripässi. Talumees püüdis igat moodi temaga ühist keelt leida, aga meripäss vaikis ja ei lausunud sõnagi peale selle, et palus talumehel ennast jälle merre lasta, seda aga ei tahtnud talumees mitte teha. Seejärel pöördus talumees maale tagasi ja võttis meripässi ühes.
Seal tuli naine talle kaldale vastu ja tervitas teda õrnalt. Mehele meeldis see väga.
Siis naeris meripäss.
Seal tuli järgmisena talumehe juurde väga sõbralikult saba liputades tema koer, ent talumees lükkas koera eemale.
Siis naeris meripäss teist korda.
Peale seda asus talumees koduteele, ent komistas kogemata mätta otsa ja sai haiget. Selle peale talumees vihastas ja materdas mätast igast kandist.
Siis naeris meripäss kolmandat korda.
Iga kord kui meripäss naeris, päris talumees talt, mille peale too naernud oli, aga meripäss vaikis ja ei vastanud midagi. Talumees hoidis meripässi enda juures pea aasta, aga ei kuulnud ta temalt eales sõnagi.
Ent kui teinegi aasta meripässi väljatõmbamisest oli möödunud, palus too talumeest end merele viia ja seal jälle vette lasta.
Talumees lubas seda teha, kui meripäss talle ütleb miks ta tol korral, kui ta teda enda juurde koju viis, kolm korda naernud oli.
Meripäss lausus, et ta seda mitte ei tee enne, kui talumees ta samasse kohta merel viinud on, kust ta tema üles tõmbas ja seal merre on lasknud.
Talumees tegigi nüüd nii, et viis meripässi samale kohale, kust ta tema üles tõmbas ja kui nad sinna olid jõudnud, ütles meripäss:
"Ma naersin pettuse ja valede otsuste üle!
„Esimest korda naersin ma selle peale, kui su naine sind nii õrnalt tervitas, sest ta tegi seda silmakirjalikkusest mitte armastusest, ning ta petab sind.
Teine kord naersin ma selle peale, et sa oma koera eemale lükkasid, ometi koer tervitas sind siiralt ja truult.
Kolmas kord naersin ma selle peale, kui sa mätast materdasid, ent mättas on peidus raha, ja seda sa ei teadnud.“
Seejärel kadus meripäss vetesügavusse, talumees aga läks mätast ümber pöörama.
Islandi rahvajutt
Kord läks üks talumees kalale ja tõmbas välja meripässi. Talumees püüdis igat moodi temaga ühist keelt leida, aga meripäss vaikis ja ei lausunud sõnagi peale selle, et palus talumehel ennast jälle merre lasta, seda aga ei tahtnud talumees mitte teha. Seejärel pöördus talumees maale tagasi ja võttis meripässi ühes.
Seal tuli naine talle kaldale vastu ja tervitas teda õrnalt. Mehele meeldis see väga.
Siis naeris meripäss.
Seal tuli järgmisena talumehe juurde väga sõbralikult saba liputades tema koer, ent talumees lükkas koera eemale.
Siis naeris meripäss teist korda.
Peale seda asus talumees koduteele, ent komistas kogemata mätta otsa ja sai haiget. Selle peale talumees vihastas ja materdas mätast igast kandist.
Siis naeris meripäss kolmandat korda.
Iga kord kui meripäss naeris, päris talumees talt, mille peale too naernud oli, aga meripäss vaikis ja ei vastanud midagi. Talumees hoidis meripässi enda juures pea aasta, aga ei kuulnud ta temalt eales sõnagi.
Ent kui teinegi aasta meripässi väljatõmbamisest oli möödunud, palus too talumeest end merele viia ja seal jälle vette lasta.
Talumees lubas seda teha, kui meripäss talle ütleb miks ta tol korral, kui ta teda enda juurde koju viis, kolm korda naernud oli.
Meripäss lausus, et ta seda mitte ei tee enne, kui talumees ta samasse kohta merel viinud on, kust ta tema üles tõmbas ja seal merre on lasknud.
Talumees tegigi nüüd nii, et viis meripässi samale kohale, kust ta tema üles tõmbas ja kui nad sinna olid jõudnud, ütles meripäss:
"Ma naersin pettuse ja valede otsuste üle!
„Esimest korda naersin ma selle peale, kui su naine sind nii õrnalt tervitas, sest ta tegi seda silmakirjalikkusest mitte armastusest, ning ta petab sind.
Teine kord naersin ma selle peale, et sa oma koera eemale lükkasid, ometi koer tervitas sind siiralt ja truult.
Kolmas kord naersin ma selle peale, kui sa mätast materdasid, ent mättas on peidus raha, ja seda sa ei teadnud.“
Seejärel kadus meripäss vetesügavusse, talumees aga läks mätast ümber pöörama.
Islandi rahvajutt
| Rexx 30. detsember 2011, kl 01.08 | Registreerus: 13 aastat tagasi Postitusi: 1,273 |
Lisa postitus