Kas armastuses on üldse midagi halba?
Üks vana naisterahvas ütles mulle kord, et naise töö ongi ootamine. Kõigepealt ootad meest koju, siis ootad last; lapsi, siis ootad lapsi koolist koju, siis ootad kuni nad kodust välja kolivad jne..
Ja siis lõpuks ootad rahulikku elu lõppu.

https://www.youtube.com/watch?v=edRrBC2Mt7I

Mis arvate?

Ei ole kõik naised ühe koogivormiga tehtud, ei ole seda ka mehed.
Mõni sünnib oootajaks, mõni mässajaks.. pahasti on, kui mässaja pannakse ootama ja ootaja sunnitakse mässule. Ei saa teiste sõnade järgi rada valida, ikka ise peab astuma.

Ja armastus.. kuidas seda saab liiga palju olla?

Aga kuidas ei saa siis armastust olla liiga palju ?
Kas see siis kasvab südamest välja?

Usun, et kui mässaja pannakse ootele, on see valus kogemus ja vastupidi sama, kui ootaja õhutatakse mässule. :(

Ma tunnen, et sul on mingi mure, sa otsid mingit vastust, ga kas sa tead ka küsimust?
Kas sa pead armastuseks naise ülehoolitsemist mehe eest, naise enesesalgamist ja ohvrimeelsust - kõik parem talle, küll mina saan?
Armastus on nagu õnn- kõik teavad mis see on, mitte keegi ei oska seda täpselt kirjeldada.
Mida sina armastuseks nimetad?

Ei ole õige jätta oma elu elamata ja aina oodata. Võib olla kunagi nii oligi, praegu mitte. Eks igaüks teeb oma valikud ise.

Ootab, kuni mees hakkaks teda armastama..?

Äkki naine endalegi teadmata lämmatab mehe oma armastusega või selle tundega, mida tema armastuseks peab. Võimalik, et tegu on suhtesõltlasega, kes ei oskagi teisiti kui klammerduda hullumeelselt mehe külge ja kaotada oma mina.

Ei ma hästi mõista, kuidas saab liiga olla. Võibolla kui tunnete möll inimese ära kurnab ja normaalselt elada ei lase. Siis oleks vaja puhkust selles armastusest. Tuleb tüli korraldada ja natuke aega solvunud olla, see on vahelduseks.