Huvi pärast otsisin Google'ist, kui sarnased on kaks suvalist inimest geneetiliselt. Sain aru, et tuhandest geenist üks on erinev. See on mitte sugulaste, vaid täiesti suvaliste inimeste juures.

Ega ma geneetikat tunne, nii et võisin ka midagi valesti aru saada.

Kui inimesed on nii sarnased, miks siis on nii palju konflikte? Lihtsalt lollusest? Mis mõtteid see üldse tekitab?

Geenide järjestus on see, mis "masina" moodustab. 25000 geeni. 32 miljonit nukleotiidipaari.
Keskkond on see, mis selle toimimise määrab.

Kui palju muutujaid neis kokku on?



Toimetatud 1 kord(a). Viimati moosimadu 28.11.2015 22.50.

Ma saan umbes nii aru, et on joru geene, mis kõigil inimestel on samas järjekorras. Ainult mõnes kohas on sama geeni erinevad variandid. Ikkagi tundub, et sarnasus on suur.

Inimesed vist märkavad erinevusi kergemini kui sarnasusi. Erinevustest on rohkem praktilist kasu.

Kui me saame oma DNA vanematelt, miks ei ole me siis täpselt samasugused kui nemad või miks pole ühesugused õed-vennad, kes saavad DNA samadelt vanematelt?

Vastus peitub sugurakkudes. Nagu juba juttu oli, on sugurakus ainult 23 kromosoomi, igast paarist üks. Seega saame igast kromosoomipaarist ühe emalt ja teise isalt, teisisõnu - poole tuuma DNA-st emalt ja poole isalt. See, milline paariline teatud konkreetsesse sugurakku satub, on juhuslik. 46 kromosoomist võib moodustuda 223 ehk ligikaudu 8,4 miljonit (8 388 608) varianti sugurakke. Ehk siis ühel isal võib olla niipalju seemneraku variante ja sama kehtib ka ema munarakkude puhul. Nendest variantidest võib kokku moodustuda üle 70 triljoni (223 x 223 = 70 368 744 177 664) kombinatsiooni, kusjuures kõigi korral pärineb pool geneetilisest materjalist emalt ja pool isalt. Seega võiks teoreetiliselt olla igas perekonnas samal emal-isal üle 70 triljoni erineva DNA-ga lapse. Kokkuvõttes seguneb geneetiline materjal väga tõhusalt igas põlvkonnas, tagades tänases maailmas geneetilise mitmekesisuse.

Lapsed on vanematega väga sarnased. Pea, käed ja jalad, suu, silmad ja nina. Väga palju on ühist.

sarnased, mitte samased.

On robotid

Osta tavotti ja mutrivõti

tavoti ja mutrivõtmega võid aiakäru kõpitseda :-D

Mitu võimalust on järjekorda panna miljon A-d ja üks B? Erinevaid variante peaks olema miljon ja üks. Tundub, et on palju. Kuid need variandid on üsnagi samad. Alati on joru A-sid, kuhu üks B kuhugi vahele torgatud.

Kui vaadata asja sellise pilguga, et 8-dal positsioonil B tekitab keeksiisu, 387-dal heeringaisu, 23765-dal eeldad korteri asemel lossi, 876100-dal olev B toob esile homokalduvuse, jne,

siis on ikka suur erinevus küll ;D

Oleks näiteks kolm pead või seitse jalga. Või kasvõi mõni emotsionaalne seisund, mida mitte keegi teine ei või mõista.

Lase neegril laps teha ja mine uuri, kas on ainult üks geen erinev. Kui erinevus on nii väike, hakka seda neegri tehtud last ise ülesse kasvatama!

kuna variantide hulk on nii suur, siis võibki eeldada, et mõtte- ja tundemaailmas koopiaid ei ole, kõik on ainueksemplarid ning sobivus saavutatakse kompromisside teel.

"Kui inimesed on nii sarnased, miks siis on nii palju konflikte?", küsib diip.

Kui 70 triljonit on 100%, siis kui suur hulk on 0,1%?
seega 7*10¹³, ehk 7 korrutada 10 astmel 13, sellest leida 0,1%.

Kas on 0,1% = 7*10 astmel 10? See on siis
70 000 000 000 osakese erinevus. Päris suur arv.

Võibolla eksisin kõige rohkem selles, et konfliktsust ehk ei olegi nii palju. Hea läbisaamine on tavalisem.

Noored mehed tahavad tapelda, et oma jõudu näidata. Õigem oleks spordis võistelda.

Iga mees (naine) tahab ennast kehtestada, kompromisse, leplikust ja sõbralikkust on vististi vähevõitu, võiks olla tohutult rohkem.

Sest meie elu on nii armetult lühike ja vaadata headesse silmadesse kasvõi vaikides, see teeb
südamele sooja.

Vaatasin doonoreid, hakkasin mõtlema, et doonoriveres on ju igas rakus võõras DNA, huvitav, kuidas see toimub, millal see omastub, jm. Siirdatud organid, seal samuti võõrad rakud ja neid rakke on palju.?

Nood vererakud ju ikka funktsioneerivad tavalisel viisil. Mis sest, et DNA pole päris sama.

Siirdatud organitega inimesed võtavad elu lõpuni äratõukereaktsiooni vältivaid ravimeid. Kui organismi äratõukereaktsiooni alla ei suru, irdub siirik uuest organismist...

Naljakas tõde.

Teadlased võrdlesid inimese ja pulli spermat. Nad märkasid, et mõlema seemnevedelikus liikusid spermid "saba" paremale ja vasakule liigutades, natuke sarnaselt mao liikumisega.
Mida viskoossem oli aga inimese sperma, seda rohkem liuglevalt spermid liikusid, mis omakorda tegi nad pulli spermast 50 protsenti kiiremaks.

Ei tea geneetikast eriti midagi, lugesin telomeeridest, neid mõjutavad elurõõmus elustiil, see omakorda tervendab organismi.

Siit selline mõte, et pole ainult geenid need, mis meid kujundavad, meie ise saame ka geene muuta natukene, seega stressita elada püüdes, saab järeltulijatele paremaid geene edasi anda.