N.Robertson ja A.McGill, kaks jonnakat ja aeglast viimse võimaluseni mängijat.
(Tore, kui keegi neid kaitseks)

Mind häirib nende 'läbi vasktoru' minek.
Praegu Fu mängib McGilliga, seis 57:39 Fu kasuks, laual punkte 13, mängus vaid roosa ja must. Momendil käib 4 freim, võit 13 freimi. Võimalusi ju küll veel.

Aga see McGill püüab ja üritab (mängupunkte tal ju loota 39+13=52 Fu 57 vastu) roosa-mustaga kuidagigi snookereid saada, et ikka kuidagimoodi see freim endale võita ja jokutab-venitab-ei jäta järele.

Samasugune on ka Robertson, ühine neil on vaid juuste värv, ei muud ja mulle närvidele käimine. :()

Vähemalt ei jää nad Sulle märkamatuks, asi seegi! Palju hullem kui üldse ei märgataks :)
Snookor ongi tavaliselt paras jorutamise mäng. Mul mees ka sageli vaatab, vahel mõtisklen, et kuidas ta küll viitsib. Aga vähemalt istub teleka ees omaette paigal ja mina saan rahus omi asju enda tahtmise järgi teha. Kõik on rahul.
Mulle Robertson täitsa meeldib. Sullivan küll meeldis kõige rohkem, oli selline omamoodi tüüp. Kui tal ikka mäng jooksis, siis oli, mida vaadata.

Jorutamisest ei tea midagi. Minu päeva-öö plaanid ajab snooker kõik segi ja vahel läheb süda rütmist välja, kui väga ärevad ajad käes. :D

Ühte snuukerit oli ju vaja (roosa kuuliga 6 punkti), miks mitte edasi mängida?

Robertsonil olid justkui heledad juuksed. Värvib või?

Aga ainult 2 kuuli ju oligi, pole ju eriti kuhugi taha peitu pugeda, lõpuks võitis ikkagi Fu. Praegu 5:3.

Robertson on aeglane, mina pean lugu kiirematest, Trump, Ding (äge perekonnanimi)Junhui, Bingham, Hawkins, jm muidugi O'Sullivan.

Ei leidnud neil kahel (McGilliga) muud ühist, sinnakanti hele-puna poole kipub,
kui oskad siit leida:

www.prosnookerblog.com/.../the-big-neil-rober...

A young Robertson at the Grand Prix

Ongi vist tegelikult punapea:)

Mäletan, et kunagi süüdistati Peter Ebdonit mängu tahtlikus venitamises. Džentelmenide mängus pole sellised võtted lubatud;)

Kommentaatorid kiidavad Robertsoni, et on võitleja ja pole allaandja, läheb ikka lõpuni, jne

Ma sain selle snookeripisiku juba ammu, mäletan veel neid endisi mängijaid, neil olid tõesti mingi uhkus või miski, sageli ei mängitud meeleheitlikult viimseni.

Aga värvimisest ja kingadega, kelladega või soengutega teistest erineda tahtmises ma neid ei halvustaks, kuigi mõnikord näib mõni neist veits naljakas minusugusele konservatiivile.

Erinevatel inimestel lihtsalt erineva pikkusega juhtmed:)
Tõeline piin oli vaadata Carteri ja McManuse mängu, nagu aegluubis. Ebdon Carteri treenerina hakkab mõjuma ja kahjuks negatiivses suunas.

Hakkabki finaalini jõudma. Olen liiga kaasaelav tugitoolisportlane ja venitav pinge paneb südame kloppima, raske, oh raske elu - see TV vahtimine. :D