teemasse üks luuletus, mis on foorumis korra juba avaldatud:
Neljapäeva (kesköö paiku), siis kui kõik on vaikne,
kellassepaproua algab kummalisi käike.
Aknast välja, üle aia, piilub nurga tagant.
Juhtub keegi nägema, siis teeskleb, et ta magab.
Ronib vargsi katusele, hüppab üle varju.
Ümberringi sügav rahu - äkki keegi karjub.
Proua vilksab korstna taha - vaikus nagu hauas.
Eterniidil klõpsatavad kingakontsarauad.
Piksevarrast mööda alla, pöörab paremale.
Tänav lõppeb tunneliga, ees on ahervare.
Müüriprakku torkab kirja, silmad siia-sinna.
Võtab mängupüstoli ja tõmbab kuke vinna...
"Hei, tulge välja kärmesti! Teil pääsu pole suuremat!"
Nii kellassepaproua mängib vaimudega luurekat.
Aga koidikud on meil vaiksed!!