Logi Sisse

Teata kohatust postitusest - moderaator@delfi.ee
Unetute nurgake
Maailma kõige tüütum unejutt
 
Hetkeunetu 29. jaanuar 2018, kl 00.15
Hõbejuus ja kuus karu

Elas kord vana mees, kelle nimi oli Hõbejuus. Ühel ilusal hilissuvisel päeval korjas ta metsas mustikaid, sest ta tahtis mustikapirukat küpsetada. Tal oli mustikapiruka järele suur isu, sest ta ei olnud peaaegu kaks aastat mustikapirukat söönud. Eelmine aasta oli olnud nimelt eriti kehv mustika-aasta, aga ilma mustikateta ei saa mustikapirukat küpsetada, nagu kõik kindlasti taipavad. Tol aastal oligi Hõbejuus küpsetanud tüdimuseni õunapirukat, sest õunasaak oli olnud päris rikkalik. See aga tulenes sellest, et pihlakakoid ei olnud õunasaaki pintslisse pistnud. See omakorda tulenes sellest, et mainitud aastal oli pihlakatel rohkesti õisi, aga pihlakakoid söövad õunu ainult sel juhul, kui pihlakatel on marju vähevõitu.

Täiesti märkamatult sattus Hõbejuus üha sügavamale metsa. Peagi sai ta aru, et on eksinud. Ta eksles metsas mitu tundi, kuni nägi enda ees väikest onni. Või õigupoolest polnudki see nii väga väike, seal oli kolm tuba ja kööktuba ning väike esik. Kui seal oleks aga elanud näiteks kaks inimest, oleks onni võinud isegi suureks pidada. Kui seal oleks aga elanud suurpere, näiteks isa, ema ja üheksa last, oleks onni ilma süümepiinadeta võinud väikseks pidada. Kõik on nimelt väga suhteline: see, mis ühele on suur, võib teisele olla väike. Ja sel kohal on põhjust märkida, et onn ei kuulunud abielupaarile ega suurperele, vaid kuuele karule. See asjaolu oli Hõbejuuksele muidugi teadmata. Igal juhul oli onn väga kena! Noh, muidugi on ka see päris suhteline asi, või vähemalt maitseasi. Onni võib kindla peale kenaks nimetada see inimene, kellele meeldivad punased palkmajakesed, millel on laastukatus ja valgeks värvitud aknaraamid, nagu ka valge veranda ja trepp ja välikäimla, mis on värvi ja marerjali poolest samasugune kui peahoone, aga suuruselt loomulikult väiksem.

Hõbejuus piilus ettevaatlikult aknast sisse. Kui tema silmad pimedusega harjusid, nägi ta väikest peretuba, mille keskel oli suur laud. Või vahest ütleme ainult, et Hõbejuus piilus peretuppa, mille keskel oli laud, ilma et me seekord avaldaksime arvamust selle kohta, kui suur kõnealune ruum või mööblitükk oli.

Laual oli kuus eri suurusega kaussi, millest igaühes oli maitsvat odraputru. Hõbejuus sai aru, et ta on väga näljane. Seejuures võiks mõelda, et küll on alles vedamine: näljane mees leiab toitu. Aga! Meil on siin kaks suurt probleemi.

Esimene probleem: Hõbejuus vihkas putru. See tulenes omakorda sellest, et väikse poisina oli teda sunnituid külma kaeraputru sööma. See kogemus oli tekitanud temas sügava jälestuse kõikide putrude vastu, mis on kahetsusväärne, sest puder on tõeliselt maitsev, tervislik ja odav toit.

Teine probleem: onnis ei olnud kedagi kodus ja oleks väga ebaviisakas kui mitte lausa ebaseaduslik, süüa teiste putru ilma loata. Hõbejuus oli siiski nälga suremas. Mõelnud hetke, tuli Hõbejuuksele meelde, et tal on taskupõhjas paar münti, millega ta võiks onni elanikele hüvitada selle söögi hinna, mille ta ära sööb. Raskem oli aga otsustada, mis oleks söödud pudru õiglane hind. Summa, mis katab pudruainete hinna, ei oleks piisav, sest hüvitus peaks sisaldama veel pudru valmistamiseks kasutatud halgusid. Teiselt poolt ei oleks viisakas jätta ka liig suurt rahasummat, sest oleks matslik oma rikkust rõhutada.

Kuigi Hõbejuus ei olnud sugugi liiga rikas, üldse mitte. Ta oli täiesti keskmise sissetulekuga vahetusülem, kellel polnud suuri sääste ega varandust. Kui täpne olla, siis ta tegelikult ei käinudki enam tööl, vaid oli juba kolm aastat tagasi pensionile jäänud. Pudru hinda oli niisiis raske kindlaks määrata.

Hõbejuus taipas, et hinda ei mõjuta üksnes eespool mainitud toiduainete ja töö hind, vaid ka see, millisest kausist Hõbejuus putru sööks. Kausse oli nimelt kuus ja need olid eri suurusega ja igas kausis oli pudru kogus erinev. Pudru kogust peaks nimelt samuti hüvituse suuruses silmas pidama. Jäänud küsimuse üle mõttesse, sai Hõbejuus oma suureks meelehärmiks aru, et oli veel üks suur probleem. Pudru temperatuur.

Suuremates kaussides auras puder kõvasti, samal ajal kui väiksemates kaussides puder ei auranud üldse. Hõbejuus otsustas, et kuna väiksemates kaussides on vähem putru, siis oli see ehk jõudnud juba ära jahtuda. Seega oli võimalik, et neis oli puder söömiseks juba liiga külm. Silmapilgu mõelnud, otsustas Hõbejuus putrusid natuke maitsta, enne kui maksab. Selleks oli kaks põhjust.

Esimene põhjus: pärast maitsmist selguks, kas ta üldse suudaks seda putru süüa. Seda taas sel põhjusel, et tal oli too eespool mainitud lapsepõlveaegne ebameeldiv külma pudru kogemus. Mõttetu oleks maksta pudru eest, mida ta ei suuda süüa.

Teine põhjus: kui Hõbejuus maitseks igast kausist natuke, siis saaks ta teada, milline puder oleks söömist silmas pidades sobiva temperatuuriga, niisiis mitte liiga külm ega liiga kuum. Nõndaviisi oleks ta suuteline otsustama, millisest kausist ta sööks, kusjuures selguks ka pudru kogus ja ta võiks lõpuks ometi kindlaks määrata sobiliku hüvitise söödud pudru eest.

Aga millisest kausist maitsta kõigepealt? Kuna kausse oli nii palju, kuluks maitsmiseks nii palju aega, et putrude temperatuur jõuaks juba muutuda. Kogu aeg varitses ka oht, et pudru omanikud ilmuvad keset maitsmist kohale ja võivad arvata, et ta on nõuks võtnud putru ahmida, ilma et kavatsekski maksta. Ta pidi kiiresti otsustama. Kuna Hõbejuus oli teadupärast taibukas mees, astus ta otsustavalt köögikapi juurde, avas ukse, tegi endale juustuvõileiva, jättis esikusse kummuti peale kaks eurot ja läks koju, nägemata ühtegi karu.

Nii pikuke see lugu ongi.
















Kullast kuningriik
Elas kord kuningas Kuningamaal. Sel kuningal oli loss, milles suur kamber täis kalliskive. Peale selle oli tal lossi ümber aed. Seal kasvasid puud ja põõsad, mis olid kullast lehtedega ja kandsid kalliskividest vilju. Elus linde ja loomi Kuningamaal polnud. Inimesi ka mitte. Kuningamaa kuningas valitses teemante ja kulda.
Suurele rikkusele vaatamata, oli kuningas kurb ja õnnetu. Kullast õunu ei saanud ju süüa ja mitte keegi ei soovinud talle hommikuti ilusat päeva. Kuningas muutus iga päevaga kurvemaks. Nii kurvaks, et hakkas nutma ja nuttis kaks nädalat järjest. Tema pisaratest tekkis väike järv. Selle järve vesi oli helesinine.
Kui kuningas lõpetas nutu, läks ta seda veekogu lähemalt vaatama. Äkki kuulis ta, et keegi räägib temaga. Kuningas ei näinud kedagi, aga jäi kuulama. Hääl ütles talle, et kui ta tahab oma kuningriiki ellu äratada, peab ta tegema nii nagu talle öeldakse. Kuningas oli kohe nõus.
Hääl käskis tal minna aeda ja kaevata kuldse õunapuu alla auk. Kuningas pidi leidma maa seest kuldse puuoksa ja selle järve kastma. Siis pidi ta selle oksa uuesti sinna maa sisse kaevama. Kuningamaa kuningas tegigi nii ja heitis seejärel magama. Hommikul ärgates nägi ta, et tema aias on kõik puud ja põõsad ellu ärganud. Aga linde ja loomi polnud.
Kuningas kõndis järve äärde ja kuulis, kuidas hääl teda jälle õpetas: „Otsi oma aiast üks kuldne lind ja kasta see järvevette.“
Kuningas ruttas käsku täitma. Ta otsis läbi kõik põõsad ja rohututid, aga ühtki lindu polnud. Kuningamaa kuningas muutus kurvaks. Aga siis nägi ta lossi väraval istumas väikest lindu. Ruttu jooksis kuningas linnuga järve äärde ja kastis ta korraks vette. Lind ärkas ellu ja lendas lossiaeda. Kohe tõusis sealt lendu terve parv linde ja hulk kirjusid liblikaid. Ühtki elus inimest aga ta kuningriigis polnud.

Kuningas läks jälle järve äärde ja hääl õpetas teda: „Sukeldu järve põhja ja too sealt ära valge kleit.“
Kuningas tegigi nii ja kui ta kleidi kaldale laotas, oli kleidi asemel hoopis printsess. Nad hakkasid koos ellu ärganud kuningriigis elama ja kuningas ei valitsenud enam kulda ja teemante vaid elavaid inimesi.
 
vot-vot 29. jaanuar 2018, kl 00.20
Nüüd laske oma sõrmedel käia. Peaasi, et te kogu aeg vait ei oleks. Ei saa olla nii tuimad, et eelmisele jaburale postitusele üldse ei reageeri. Magate kogu aeg! Loodripolk, mitte unetute brigaad.
 
aga-aga 30. jaanuar 2018, kl 22.10
Kuidas siis vanamees nagu naksti koju läks, kui ta oli ju eksinud?
 
Järelikult 30. jaanuar 2018, kl 22.40
tuleb muinasjutule uus lõpp kirjutada, mis loogilisem on.
 
aga-aga 31. jaanuar 2018, kl 16.33
Võibolla virutas Hõbejuus karudelt kaardi ja kompassi:p
 
loodripolgust üks hing 01. veebruar 2018, kl 21.38
Nagu näha, on sel mõttel jumet. Täiesti loogiline lõpp muinasjutule.
 
aga-aga 01. veebruar 2018, kl 21.50
Siiski on siin probleem. Oleks ju "väga ebaviisakas kui mitte lausa ebaseaduslik" need esemed lihtsalt oma taskusse ajada. Kummuti peale jäetud kaks eurot vaevalt võisid kaardi ja kompassi hinda katta.

Võibolla oli vanamehe orienteerumisvõime nälja tõttu häiritud. Kui ta sõi ära juustuvõileiva, taipas ta kohe, mis suund tuleb koju jõudmiseks võtta.
Lisa postitus
Autor:

Selleks, et lisada oma postitusele pilt, video või pildialbum, kopeeri postituse väljale pildi, video või albumi aadress.

Näiteks:
  • http://pilt.delfi.ee/picture/2715753/
  • http://video.delfi.ee/video/vRze7Wd9/ või http://www.youtube.com/watch?v=KF0i_TyTtyQ
  • http://pilt.delfi.ee/album/170457/
Pane tähele! Lingid on aktiivsed ehk klikitavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes! Lisada saab vaid Delfi Pildi fotosid või albumeid ning Delfi Video või Youtube'i videoid! Fotod, galeriid või videod on nähtavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes!
Lisa postitusele link, pilt või video!