Esimest korda kuulsin seda ütlust pooletoobise klassivenna suust, kes paistis sellest ülisuurt rõõmu tundvat. Algset konteksti, kust see ütlus on tulnud, ei tea. Pakun välja kolm tõlgendust.

1. Tark teab, mida on tarvis teha. Loll peab lootma, et ehk miskitmoodi veab.
2. Tark elab olevikus, tal läheb hästi siin ja praegu. Lollil läheb halvasti, aga ta loodab, et tulevikus õnn pöördub.
3. Lootus on üldinimlik, samuti lollus. Ainult nendel, kes on targad (oma arust), ei ole lootust. Nemad on lootusetud juhtumid.

Kuidas tundub?