mu vanaema sai täna 94. iga aasta sama jutt - pole midagi vaja.
aga see klassikaline "midagi sooja" on ka juba ammendanud ennast. saja-aastased ei suuda ilmaski neid sooje dzempreid ja sokke läbi kanda, villaseid pleede on tal ka oma kakskümmend tükki jne.
kuna mina ise minna ei saa sünnipäevale, siis nö. "pääsen" sest nuputamisest, aga kui jõuluks eestiusse lähen, siis maiasmokast vanaema tahab alati pehmeid marmelaadiga sokolaadikomme, lauhustuvat kohvi, kuumsuitsulõhet, siis armastab ta puuvillaseid dressipükse "neid nagu vanasti), sooje sokke olen ka ikka viinud, kuigi neid tal palju, aga eks siis kannab, kui tahab. viimati viisin sellise valgustiga luubi (silmad kehvad tal, kuigi lugeda ja kirjutada tahaks väga). selle aasta jõuluks kingin diktofoni, et ta oma värvikireva elu saaks linti lugeda, kirjutamisega nagu öeldud, on nägemise tõttu raskusi.
ahjaa....90.daks juubeliks tegime perepildi, köikide laste ja lastelastega. suur foto ja raam ümber, see seisab tal nüüd seinal ja selle üle oli tal küll väga hea meel.