Kingiabi
Kingitust 100-aastasele
Tütretütretütar 18. oktoober 2010, kl 08.59 |
k 18. oktoober 2010, kl 11.00 |
mu vanaema sai täna 94. iga aasta sama jutt - pole midagi vaja.
aga see klassikaline "midagi sooja" on ka juba ammendanud ennast. saja-aastased ei suuda ilmaski neid sooje dzempreid ja sokke läbi kanda, villaseid pleede on tal ka oma kakskümmend tükki jne.
kuna mina ise minna ei saa sünnipäevale, siis nö. "pääsen" sest nuputamisest, aga kui jõuluks eestiusse lähen, siis maiasmokast vanaema tahab alati pehmeid marmelaadiga sokolaadikomme, lauhustuvat kohvi, kuumsuitsulõhet, siis armastab ta puuvillaseid dressipükse "neid nagu vanasti), sooje sokke olen ka ikka viinud, kuigi neid tal palju, aga eks siis kannab, kui tahab. viimati viisin sellise valgustiga luubi (silmad kehvad tal, kuigi lugeda ja kirjutada tahaks väga). selle aasta jõuluks kingin diktofoni, et ta oma värvikireva elu saaks linti lugeda, kirjutamisega nagu öeldud, on nägemise tõttu raskusi.
ahjaa....90.daks juubeliks tegime perepildi, köikide laste ja lastelastega. suur foto ja raam ümber, see seisab tal nüüd seinal ja selle üle oli tal küll väga hea meel.
aga see klassikaline "midagi sooja" on ka juba ammendanud ennast. saja-aastased ei suuda ilmaski neid sooje dzempreid ja sokke läbi kanda, villaseid pleede on tal ka oma kakskümmend tükki jne.
kuna mina ise minna ei saa sünnipäevale, siis nö. "pääsen" sest nuputamisest, aga kui jõuluks eestiusse lähen, siis maiasmokast vanaema tahab alati pehmeid marmelaadiga sokolaadikomme, lauhustuvat kohvi, kuumsuitsulõhet, siis armastab ta puuvillaseid dressipükse "neid nagu vanasti), sooje sokke olen ka ikka viinud, kuigi neid tal palju, aga eks siis kannab, kui tahab. viimati viisin sellise valgustiga luubi (silmad kehvad tal, kuigi lugeda ja kirjutada tahaks väga). selle aasta jõuluks kingin diktofoni, et ta oma värvikireva elu saaks linti lugeda, kirjutamisega nagu öeldud, on nägemise tõttu raskusi.
ahjaa....90.daks juubeliks tegime perepildi, köikide laste ja lastelastega. suur foto ja raam ümber, see seisab tal nüüd seinal ja selle üle oli tal küll väga hea meel.
Anneli 18. oktoober 2010, kl 11.44 |
eee 28. oktoober 2010, kl 20.22 |
mmh 02. november 2010, kl 22.37 |
lapselaps 06. november 2010, kl 21.54 |
Laura 21. november 2010, kl 14.46 |
üks 25. november 2010, kl 19.11 |
krissa 26. november 2010, kl 07.22 |
Ehhh, minu mehe vanaema elas sama vanaks ja veel veidi pealegi. Viimastel aastatel ei soovinud ka enam miskit kingiks...kui siis loteriipileteid:))) No neid mida kohe avada sai, nagu vanasti oli sprint:)). Me siis mõned talle avamis/kraapimisrõõmuks kinkisimegi. Ja teine asi mis talle meeldis olid audioraamatud. Silmanägemine polnud tal enam kiita, küll aga kuulmine toimis ja mõistus oli terav lõpuni. Ja miskit head põske pista ka alati juurde. Ega muud ei osakgi välja mõelda. Aga diktofon on ka väga hea mõte!! kahju et ise selle peale ei tulnud...
Lisa postitus